Kitti-siginokk-nahkhiir (Craseonycteris thonglongyai) — maailma väikseim
Avasta Kitti-siginokk-nahkhiir (Craseonycteris thonglongyai) — maailma väikseim ja ohustatud nahkhiir, elupaik Lääne-Tai lubjakivikoobastes, haruldased eluviisid ja kaitsevajadus.
Kimalasnahkhiir (Craseonycteris thonglongyai), mida tuntakse ka Kitti-siginokk-nahkhiirena, on ohustatud nahkhiireliik. See on ainus Craseonycteridae perekonna liige ning paikneva levikuga väikese areaaliga liik. Ta esineb peamiselt Lääne-Tais ja Kagu-Birmas, kus ta asustab peamiselt jõgede ääres ja neile lähedal paiknevaid lubjakivikoobaid.
Kirjeldus
See on üks maailma väikseimaid imetajaid: kimalasnahkhiire keha on väga väike ning kaalub tavaliselt vaid mõne grammi. Tal on punakaspruun või hall karvkate ning iseloomulik seakujuline nina, mis eristab teda paljudest teistest nahkhiirtest. Kehakuju ja väike mass aitavad tal lennata väikestes vahemaades ja manööverdada tihedama vegetatsiooni kohal.
Levik ja elupaik
Kitti-siginokk-nahkhiir on väga lokaalsete levikupiirkondadega: teda on leitud ainult piiratud arvates koopast ja nende ümbrusest Lääne-Tais ning Kagu-Birmas. Ta eelistab koobaste seinte pragudes varjuda ja moodustada kolooniaid, mis võivad olla erineva suurusega — sageli keskmiselt umbes 100 isendit koopas, kuid kolooniate suurus varieerub.
Toitumine ja käitumine
Nahkhiir on peamiselt õhtune ja hommikune (krepuskulaarne) saagija: ta otsib putukaid lühikeste aktiivsusperioodide jooksul hämaruses, lendades tavaliselt koobaste lähedal ja lähedalasuvate metsade kohal, kust toitumiseks vajalik putukarikkus leitakse. Toitumiskäitumine hõlmab aktiivset röövlust väikeste lennuvõimeliste putukate pealt.
Reproduksioon
Emane nahkhiir sünnitab tavaliselt iga aasta ühe järeltulija. Sündiv poeg on suhteliselt suur võrreldes emaga ning ema hoolitseb pojast mitu nädalat, kandes või kinnitades ta endale kuni iseseisvumiseni. Aeglane paljunemine muudab liigi eriti haavatavaks populatsiooni languse suhtes.
Ohud ja kaitse
Peamised ohud on seotud elupaikade hävitamise ja segamisega: lubjakivikoobaste kahjustamine karjääride, kaevanduste ja inimtegevuse (sh turismi ja koobaste külastamise) tõttu, samuti metsade lõhkumine ja putukate vähenemine pestitsiidide tõttu. Väike levila ja lokaalsus suurendavad väljasuremisriski.
- Elupaikade kadumine ja fragmenteerumine (karjäärid, arendus)
- Koopas häirimine ja inimtegevus kolooniate ajal
- Toidubaasi vähenemine pestitsiidide ja maastikumuutuste tõttu
- Ilmaolevate või piiratud populaatsioonide geneetiline väljasuremine
Kaitsemeetmed hõlmavad koobaste ja nende ümbruse kaitset, kohalike kogukondade kaasamist koobaste säästlikusse kasutamisse, elupaikade taastamist ja järelvaatluse läbiviimist. Mitmed leiukohad asuvad kaitsealadel või on muul viisil tähelepanu all, kuid liigi säilimiseks on vaja jätkuvaid uuringuid ja kohtkohtalist kaitsetööd.
Lisafaktid
Kitti-siginokk-nahkhiir on teadlaste ja loodushuviliste seas tähelepandav selle väiksuse ja kohaliku leviku tõttu. Kuigi teda tihti nimetatakse "maailma väikseimaks" nahkhiireks või üheks maailma väikseimaks imetajaks, sõltub võrdlus sellest, kas arvestada keha pikkust, kaalu või muid mõõtmeid. Tema säilitamine on oluline nii bioloogilise mitmekesisuse kaitseks kui ka lubjakivikoobaste ökosüsteemide terviku hoidmiseks.
Kirjeldus
Kimalase pikkus on umbes 29-33 millimeetrit (1,14-1,30 tolli) ja mass 2 grammi (0,07 untsi). Sellest tuleneb tema üldnimetus "kimalasnahkhiir". Tegemist on kõige väiksema nahkhiireliigiga. Etruski nahkhiir on kergem (1,2-2,7 grammi) (0,042-0,095 oz).
Nahkhiirel on iseloomulik paisunud, seakujuline nina, millel on õhukesed, vertikaalsed ninasõõrmed. Tema kõrvad on suhteliselt suured, silmad aga väikesed ja enamasti karvkatte all varjatud. Tema hambad on putuktoidulistele nahkhiirtele iseloomulikud.
Tiivad on suhteliselt suured ja tumedama värvusega, pikkade otstega, mis võimaldavad nahkhiirel hõljuda. Kitti-siginokk-nahkhiirel puudub nähtav saba. Tagajalgade vahel on suur nahavõrk, mis võib aidata lendamisel ja putukate püüdmisel, kuigi puuduvad sabaluud, mis aitaksid seda lennul juhtida.
Levik ja levik
Tais on nahkhiir väikeses piirkonnas Kanchanaburi provintsis, Khwae Noi jõe valgalal.
Alates 2001. aastal Birmast leitud ühest isendist on tuvastatud vähemalt üheksa eraldi leiukohta. Tai ja Birma populatsioonid on morfoloogiliselt identsed, kuid nende kajakahüüded on erinevad. Ei ole teada, kas need kaks populatsiooni on reproduktiivselt isoleeritud.
Käitumine
Kimalane pesitseb lubjakiviküngaste koobastes, jõgede ääres, kuivades igihaljastes või lehtmetsades. Paljudes koobastes elab vaid 10-15 isendit, kuid keskmine rühma suurus on 100, maksimaalselt aga umbes 500 isendit. Isendid pesitsevad kõrgel seintel või katusekuppel, üksteisest kaugel. Nahkhiired rändavad ka hooajaliselt koobaste vahel.
Nahkhiirel on lühike aktiivsusperiood, ta lahkub oma pesapaigast vaid 30 minutiks õhtul ja 20 minutiks hommikul. Need lühikesed lennud katkestatakse kergesti tugeva vihma või külmade temperatuuride tõttu. Selle aja jooksul toitub nahkhiir kassaava- ja kapokipõldudel või bambusekobarate ja teakpuude ladvadel, mis asuvad ühe kilomeetri raadiuses pesapaigast. Tiivad näivad olevat kujundatud hõljuvaks lennuks ning isendite soolestiku sisu sisaldab ämblikke ja putukaid, mis on arvatavasti korjatud lehtedelt. Siiski püütakse enamik saakloomadest tõenäoliselt lennult. Nahkhiirte põhitoiduks on väikesed kärbsed.
Iga aasta kuivaperioodi lõpus (umbes aprillis) sünnitavad emased ühe järeltulija. Söötmisperioodi ajal jääb nooruk kas pesitsuspaika või jääb emale külge ühe tema kahest häbemememmelisest nibust külge.
Taksonoomia
Kimalasnahkhiir avastati 1974. aastal. See on ainus elusolev liik Craseonycteridae perekonnas.
Säilitamine
Viimase, 1996. aasta läbivaatamise seisuga on IUCN liigitanud nahkhiire ohustatud liikide nimekirja, mille populatsioon on langustrendis.
Praegu võib kõige suuremaks ja pikaajalisemaks ohuks Tai populatsioonile olla iga-aastane metsade põletamine, mis on kõige enam levinud nahkhiirte pesitsusaegadel. Lisaks sellele võib negatiivset mõju avaldada kavandatav gaasijuhtme ehitus Birmast Taisse. Birma populatsiooni ohud ei ole hästi teada.
2007. aastal nimetas EDGE-projekt nahkhiire (evolutsiooniliselt eristuv ja ülemaailmselt ohustatud) üheks oma kümnest peamisest "fookusliigist".
Küsimused ja vastused
K: Mis on kimalaste nahkhiir?
V: Kimalasnahkhiir on ohustatud nahkhiireliik, mis on perekonna Craseonycteridae ainus liige. See on väikseim nahkhiireliik ja üks maailma väikseimaid imetajatest.
K: Kus kimalasnahkhiir esineb?
V: Kimalasnahkhiir esineb Lääne-Tais ja Kagu-Birmas.
K: Kus kimalasnahkhiir tavaliselt elab?
V: Kimalasnahkhiir elab tavaliselt jõgede ääres asuvates lubjakivikoobastes.
K: Kuidas näeb kimalasnahkhiir välja?
V: Kimalasnahkhiirel on punakaspruun või hall karvkate, millel on iseloomulik seakujuline nina.
K: Millega toitub kimalasnahkhiir?
V: Kimalasnahkhiir toitub putukatest ja toitub lähedalasuvate metsade ümbruses lühikeste aktiivsusperioodide ajal õhtul ja hommikul.
K: Mitu isendit on tüüpilises kimalaste koloonias?
V: Kimalasnahkhiirte kolooniad on erineva suurusega, keskmiselt 100 isendit koopas.
K: Mitu järeltulijat saavad emased kimalasnahkhiired igal aastal?
V: Emastel kimalasnahkhiirtel on aastas ainult üks järglane.
Otsige