Harilik piipistrell (Pipistrellus pipistrellus) on väike nahkhiir, kelle levila on väga suur enamikus Euroopas, Põhja-Aafrikas, Edela-Aasias ja võib-olla ka Koreas. See on üks levinumaid nahkhiireliike Briti saartel ning esineb tihti koos inimestega.

Kirjeldus

Harilik piipstrell on väike ja kompaktne nahkhiir: kehapikkus 3,5–4,5 cm, tiivaulatus umbes 19–25 cm. Tavaliselt kaalub ta vaid mõne grammi, karv on tavaliselt pruuni kuni tumedapruuni tooniga. Kujult on ta lühikese koonuga ja väikeste kõrvadega, mis teeb temast kiirelt tuntava väikese lennu- ning söömisharjumustega liigi.

Elupaik ja pesitsemine

Harilik piipstrell on tavaline metsades ja põllumaadel, kuid teda leidub samuti parkides, aedades ja linnades. Ta pesitseb sageli hoonete pööningutel, seinavahedes, pragudes ja vanades puukooruses. Kevad-suveperioodil võib ta moodustada pesakonnasid, kus emased hoiavad poegi koos väikestes kolooniates.

Toitumine ja käitumine

Öösel aktiivne harilik piipstrell on väikeste lennuvõimeliste putukate püüdja: talle meeldivad sääsed, kärbsed, sääsklased ja väikesed koid. Ta lendab tavaliselt madalalt üle põldude, põõsaste ja veepeegli, kus see on osav väikeste putukate püüdmises. Piipstrelli jahipidamisel mängib tähtsat rolli kaja- ehk ööviiulhelitlus (ehk echolocation): helisageduste ja tulemuste järgi suudab ta sihtmärgi täpselt tabada.

Kuuldavad signaalid ja liigijaotus

1999. aastal jagati harilik piipistrelle eri sagedusega häälitsuste alusel kaheks liigiks. Tavaline pipistrelle kasutab 45 kHz kõnet, samas kui sopraanopipistrelle kasutab 55 kHz kõnet. Pärast seda on leitud ka muid erinevusi välimuse, elupaikade ja toidu osas. See tähendas, et varasemalt ühe liigina käsitletud rühm osutus tegelikult kaheks lähisugulaseks liigiks, kellel on mõnevõrra erinev ökoloogia ja helisageduste profiil.

Paljunemine

Harilikud piipstrellid paljunevad tavaliselt üks kord aastas: paaritumine toimub sageli sügisel või varakevadel, naised moodustavad suveks emakesi ja poegi ühendavaid pesakondi. Iga emane annab tavaliselt ühe poja (harvem kaks) ning poegade kasvamine on kiire – suvise soojaperioodi jooksul saavad noored varsti iseseisvaks ja õpivad ise putukaid püüda. Eluiga vabas looduses on sageli mõnest aastast kuni üle kümne aasta, sõltuvalt keskkonnast ja ohtudest.

Ohud ja kaitse

Suurimad ohud on elupaikade kadu ja muutumine (nt hoonete renoveerimine, pööningute sulgemine), pestitsiidide kasutamine (see vähendab saakputukaid) ning valgusreostus, mis võib häirida öiseid saakmuster. Kuigi harilik piipstrell on paljudes piirkondades suhteliselt levinud, on oluline säilitada vanad hooned, puutüved ja põõsastikud ning paigaldada vajadusel spetsiaalseid pesakaste. Paljudes riikides on nahkhiired ja nende elupaigad seadustega kaitstud.

Nõuanded inimestele

  • Kui leiate pööningult pesitsevaid nahkhiiri, vältige otsest häirimist suveajal; konsulteerige vajadusel kohalike looduskaitseorganisatsioonidega.
  • Paigaldage aias või parkidesse bat-box ehk nahkhiirekast, et pakkuda alternatiivseid pesitsuskohti.
  • Vähendage pestitsiidide kasutamist ja säilitage niisuguseid radasid, põõsastikke ning veeäärseid alasid, kus putukad ja nahkhiired saavad elada.

Kokkuvõte: Harilik piipstrell on väike, kohanemisvõimeline ja paljudes kohtades sage nahkhiir, kelle elu- ja käitumismustrid teevad temast olulise putukakiskja. Tema säilimise toetamiseks on kasulik hoida ja kaitsta tema pesitsuskohti ning vähendada ohte, mis mõjutavad nii teda kui tema saaki.