Klappermadu (Crotalus, Sistrurus) — mürgine Ameerika madu

Klappermadu (Crotalus, Sistrurus) — mürgised Ameerika roomajad: levila Kanada–Argentina, saba-klõbin, soojusaugud, ohtlikud hammustused ja põnev bioloogia.

Klappermadu on madu, kuulub roomajate hulka ja on osa rästikute alamhulgast (pit vipers). Tänapäeva taksonoomia järgi jagunevad klaprmadud peamiselt kaheks perekonnaks: Crotalus ja Sistrurus. Kokku tunnistatakse tavaliselt umbes 40 liiki (arv varieerub sõltuvalt allikast). Kõikidel klaprmadudel on mürgine hammustus, kuid mürkide koostis ja ohtlikkus inimesele varieeruvad liigiti.

Taksonoomia ja tuntunnused

• Perekonnad: Crotalus (enamik liikidest) ja Sistrurus (mõned väiksemad liigid).
• Tuntav iseloomustus: saba otsas asuv ragin („klapp”), mis tekib koosnevatest kitsastest, üksteise peal olevatest naha- ja keratiiniosakestest — see annab hoiatava helisignaali kiskjate või häiritud inimeste suunas.
• Kuuma- või soojusetundlikud augukesed (pit-organs) näo kummalgi küljel — need aitavad leida soojaverelist saaki isegi vähese valguse tingimustes.

Levik ja elupaik

Rattamadu on laialt levinud Ameerikas alates Kanada edelaosast kuni Argentina keskosani. Nad eelistavad tavaliselt kuiva või poolkõrbealasid, aga leidub liike ka metsades, rohumaadel ja märgimates piirkondades. Mitmed liigid on kohanenud kiviste, liivaste või rohumaaliste elupaikadega ning kasutavad varjumiseks kasukombeid ja värvust, mis sulandub tausta.

Toitumine ja söömisviis

Klaprmadud on kiskjad ja toituvad peamiselt väikestest selgroogsetest. Nad püüavad saaki tavaliselt varitsuse abil, kasutades nägemist, lõhna ja soojusretseptoreid. Tavapärane toiduregister hõlmab väikseid linde, närilisi (hiired, rotid), väiksemaid imetajaid ning aeg-ajalt sisalikke või kahepaikseid. Noored isendid tarbivad sageli rohkem väiksemaid liigikaaslasi ja linde kui täiskasvanud isendid.

Käitumine ja kaitse

• Hoiatussignaal: ragin (saba otsas) kasutatakse eelkõige hoiatusena — heli on mõeldud kiskjate ja suurte loomade eemalepeletamiseks ning võimaldab madu vältida otsest kokkupuudet.
• Rünnak ja hammustus: klaprmadu eelistab tavaliselt põgeneda või hoiatada; hammustus toimub, kui madu tunneb end ohustatuna või kui teda provotseerida. Ratikahammustuse oht sõltub liigist ja situatsioonist.
• Lõksuline varitsus: paljud liigid ootavad liikumatult, kuni sobiv saak läheneb, seejärel reageerivad kiire pilkriistaga ja mürgitavad saagi.

Mürk ja inimesele mõju

Klaprmadude mürgid sisaldavad mitmesuguseid ensüüme ja toksiine, mis lõhustavad kudesid, mõjutavad vere hüübimist ja mõnel liigil ka närvisüsteemi. Enamasti on mürgitus hemotoksiline ja proteolüütiline, põhjustades valu, turset, koe kahjustust ning vahel verehüübimise häireid; mõned liigid (nt teatud Crotalus-liigid) sisaldavad ka neurotoksiine. Hammustuse korral on esmatähtis kiire meditsiiniline abi ja vastav seerum (antivenom), sest viivitamine võib suurendada tüsistuste riski.

Paljunemine

Klaprmadud on ovovivipaarid — naised arendavad mune oma kehas, kuid kooruvad embrüod ja sünnivad elusalt. Sünnitused toimuvad tavaliselt suve lõpus ja emaslooma poegade arv võib liigiti erineda (mõnedel liikidel mõned üksikud, teistel rohkem järglasi).

Vaenlased ja liigisisene suhe

Mõnedel klaprmadudel on looduslikke vaenlasi, sealhulgas teised roomajad. Tuntud vaenlane on tavaline kuningamadu (Lampropeltis getula), mis kuulub kolubriidsete madude hulka ja võib saagiks võtta ka klaprmadusid. Inimene on samuti oluline ohumõjur — tagajärjeks on üleküttimine, elupaikade kadu ja mõnel pool ka mürkide kogumine petikaubanduse jaoks.

Kaitse ja suhted inimestega

• Klaprmadud täidavad olulist rolli ökosüsteemides, kontrollides näriliste populatsiooni ja toimides saagiks teistele loomadele.
• Inimeste ja klaprmadude konfliktid tekivad sageli juhuslikust kokkupuutest; ennetusmeetmed (väljas liikumisel ettevaatus, saapad, teadlikkus elupaikadest) vähendavad hammustuste riski.
• Mõned liigid on ohustatud elupaikade kahanemise ja inimtegevuse tõttu — kohalikul tasandil võivad kehtida kaitsemeetmed.

Allikad ja täpsem liigikirjeldus võivad varieeruda; taksonoomia- ja liigiloendite värskendused mõjutavad tunnustatud liikide arvu. Kui satute klaprmaduga kokku, hoidke distantsi ja pöörduge vajadusel professionaalse abi poole.

Küsimused ja vastused

K: Mis loom on klapinokk?

K: Mitu liiki klapikumadu on teada?

K: Mis teeb nimetuse "klapikumadu" sobivaks?

K: Kus elavad helisevad madu?

K: Mida klomploomad söövad?

Küsimus: Mis eristab künkalaevu teistest madudest?

K: Kas kõik klomploomad on võrdselt ohtlikud?

Otsing