Punakajakas (Milvus milvus) — Euroopa röövlind: määratlus ja levik
Punakajakas (Milvus milvus) — Euroopa röövlind: määratlus, levik, elupaigad, toitumine ja taasasustamine Suurbritannias; avasta liigi ajalugu ja kaitsevõimalused.
Punakajakas (Milvus milvus) on keskmise kuni suure kasvuga röövlind perekonnast Accipitridae. See on tuntud ereda, punaka sulestiku ja tugevalt harjatud, kahest harust moodustuva sõrmjaga tiibade ning iseloomuliku salkuva, laia ja kergelt kaheseljase sabaga. Kehapikkus on tavaliselt umbes 55–65 cm ja tiibadeulatus 175–195 cm. Täiskasvanud sulestik on enamasti punakaspruun, pealepool heledamate ja tumedamate triipudega ning peal on sageli heledam pea; alalt on eristatavad tumedad pruunid laigud tiibadel ja seljal.
Levik ja ränne
See liik leidub peamiselt kogu Euroopas ja Loode-Aafrikas. Punakajakate levik on kontsentreerunud Lääne- ja Kesk-Euroopasse, kuid külmemates piirkondades elavad isendid rändavad talveperioodiks lõuna poole — osa Kirde- ja Kesk-Euroopa populatsioonist talvitub lõuna- ja lääneosades, ulatudes lõunasse kuni Türgini. Levila hõlmab metsadega piirnevaid põllumajandusmaastikke, orge ja linnulennuteid.
Elupaik ja käitumine
Punakajakad eelistavad laiu avatud maastikke koos üksikute puude või metsasaartega, kus nad saavad pesitseda ja lennata otsingupealt toitu otsides. Nad on osavad tiiru- ja keerutajalendurid, kasutavad termilisi tõuse ning jälgivad maapinna liikumist peeneks ja madalaks hõljuvalt. Punakajakad on enamasti üksikud või pesitsusajal paaridena; tihti kasutatakse sama pesa mitmeid aastaid, pesitseb paar ühes kohas.
Toitumine
Toituvad: väikestest imetajatest (nt närilised, hiired, rottide sugulased), väiksematest lindudest, selgrootutest, putukatest ning tihti ka korjustest. Nad kasutavad nii aktiivset jahipidamist kui ka toidusökla lähedal leiduvat inimeste tekitatud toiduallikatest äraütlemist. Mõnel alal liiguvad nad ringi toidujäätmete ja põllumajanduslike kõrvalproduktide ligidal.
Paljunemine
Pesitsusaeg algab kevadel. Punakaja ehitab pesad tavaliselt puule, sageli vanadesse suurematesse pesakonstruktsioonidesse või korduvkasutatavatesse pesadesse; pesa võib seal olla kasutusel mitu hooaega. Tavapärane munade arv on harilikult 2–4, kuid varieerub 1–6 vahel. Munade inkubeerimine kestab ligikaudu 30–32 päeva ning poegade lennuvõime saavutamine võtab veel paar kuud sõltuvalt toidu kättesaadavusest ja ilmastikutingimustest.
Ohud ja kaitse
Pungkajaka populatsioonide langus 20. sajandil oli tingitud peamiselt inimtegevusest: otsene tagaajamine ja jahist tingitud vähendamine ning keskkonnamürkide, näiteks DDT, kogunemine toiduahelasse. Paljud saakloomadelt kogunenud pestitsiidid mõjutasid lindude paljunemisvõimet ja põhjustasid looduslike populatsioonide kahanemist. Lisaks ohustavad liiki jätkuvalt tahtlik ummistamine või mürgitamine, elupaikade kadumine, kokkupõrked sõidukitega ja elektriliinidega ning äärmuslikud ilmastikutingimused.
Kaitsetööd ja taasasustamine
Punakajakas on paljudes riikides kaitse all ning tema populatsioon on viimastel aastakümnetel mitmel pool stabiliseerunud või taastunud tänu kaitsemeetmetele, seadusandlusele ja suutlikele taasasustamisprojektidele. Suurbritannias viidi läbi edukad taasasustamised, mille tulemusel on liik teinud tugeva tagasituleku.
Pärast varasemat väljasuremist suuremas osas Suurbritanniast toimusid taasasustamisprogrammid ja nüüd leidub punakajakaid uuesti mitmetes piirkondades, kuigi mõned üksikud isendid püsisid ka enne taasasustamist, näiteks Lõuna-Walesis. Ajalehes The Independent ilmus 2006. aasta jaanuaris teade, et Londonis nähakse punast tuulelohet esimest korda umbes 150 aasta jooksul. Juunis 2006 teatas Ühendkuningriigis tegutsev Northern Kites Project, et Derwent Valley's, Tyne and Wearis on esmakordselt pärast taasasustamist pesitsenud punakajaka paarid.
Seisund ja tulevik
Tänu kaitsetöödele on paljudel aladel punakajaka seisund paranenud, kuid liik vajab jätkuvat seire- ja kaitsetööd, et tagada stabiilne populatsioon ja vältida kohalikke langusi. Olulised meetmed hõlmavad keelde või piiranguid tahtlikule tapmisele, mürgiste ainetega kokkupuute vähendamist, sobivate pesitsevate puude ja toitumisalue säilitamist ning avalikkuse harimist.
Punakajakas on tähelepanuväärne näide sellest, kuidas sihipärane kaitsetöö ja koostöö võivad aidata taastada liikide kohalolu inimtekitatud languste järel.
Täiskasvanu külgvaade, Wales
Milvus milvus
Küsimused ja vastused
K: Mis on punane leil?
V: Punakajakas on keskmise suurusega röövlind perekonnast Accipitridae.
K: Kus leidub punakajakaid?
V: Punakajakaid leidub kogu Euroopas ja Loode-Aafrikas.
K: Mida söövad punalinnud?
V: Punakajakad söövad väikeseid imetajatest ja korjuseid.
K: Miks hävitati punakajakad enamikus Suurbritannias?
V: Punakajakad hävitati enamikus Suurbritannias, sest põllumehed tapsid neid ja nad võtsid oma saakloomadest ka DDT-d.
K: Kas punakajakad on Inglismaal ja Šotimaal tagasi tulnud?
V: Jah, punakajakad on Inglismaal ja Šotimaal pärast nende hiljutist taasasustamist teinud suure tagasituleku.
K: Millal teatati esimesest punakajaka vaatlusest Londonis?
V: Esimesest punase tuulelohe vaatlusest Londonis 150 aasta jooksul teatati ajalehes The Independent 2006. aasta jaanuaris.
K: Millal pesitsesid punapõsk-luiged Derwent Valley's, Tyne and Wearis esimest korda pärast taasasustamist?
V: Ühendkuningriigis asuva Northern Kites Project'i teatel pesitsesid haudelinnud Derwent Valley's, Tyne and Wearis esimest korda pärast taasasustamist 2006. aasta juunis.