Punasilmne puukonn: Agalychnis callidryas – elupaik, käitumine, paljunemine
Punasilmne puukonn (Agalychnis callidryas): elupaik, öine käitumine, kaval maskeerimine, deimatiline silmadekaitse ja erakordsed paljunemis- ning munapidamisstrateegiad ühes artiklis.
Punasilmne puukonn (Agalychnis callidryas) on puukonnaliik, kes elab troopilistes ja pooltroopilistes vihmametsades Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Seda liiki kohtab aladelt Mehhikost lõunasse kuni Kolumbiani, eelistades tihedalt metsastunud alasid, kus on rohkelt linde ja veekogusid, eriti sabadeta või aeglase vooluga tiigid ja kraavid, mille kohal kasvavad lehed.
Välimus ja elupaik
Punasilmne puukonn on väike kuni keskmise suurusega puukonn (täiskasvanud isendid tavaliselt umbes 4–7 cm). Keha on erksaroheline, külgedel võivad olla sinised ja kollased värvilaigud ning jalad ja varbad on sageli oranžid või punakad. Nende iseloomulik tunnus on suured erksapunased silmad, mis aitavad neil huvitavalt välja paista. Nad on tugevalt arboritaalsed (puudel elavad) ja kasutavad oma imetõmbe-padjakesi varvastel, et kinnituda lehtedele ja okstele.
Käitumine ja varjamine
Punasilmsed puukonnad veedavad suurema osa oma ajast suurte troopiliste lehtede peal. Nad ei ole mürgised ja kasutavad enda kaitsmiseks maskeerimist ning häirimis- või üllatuskäitumist. Päeval jäävad nad enamasti paigale, katavad oma sinised küljed tagajalgadega, tõmbavad heledad jalad kõhu alla ja sulgevad oma punased silmad. Nii näevad nad peaaegu täiesti rohelised välja ning on lehtede vahel hästi peidetud.
Suured punased silmad on osa kaitsekäituminest, mida nimetatakse deimatiliseks käitumiseks. Kui punasilmne puukonn avastab kiskja, avab ta järsult silmad ning paiskab jalad ja külgpinnad nähtavale — selle erksavärviline ilmumine võib kiskjat ehmatada ja anda konnale võimaluse kiiresti põgeneda. Nad on aktiivsed peamiselt öösel ja liiguvad toitu otsides õrnade hüpetega lehelt-lehele.
Toitumine
Nad toituvad peamiselt väikestest selgrootutest — putukatest ja nende vastsetest. Nende toidud hõlmavad kärbseid, ämblikke, öökulle ja muid väiksemaid liike, keda nad öösiti aktiivselt jahti pidades püüavad.
Paljunemine ja areng
Paaritumise ajal asetub isane emase selga ja hoiab teda mitu tundi (see rõngas- või seljas-hoidmisasend on tuntud kui ampleksus). Paaritumine toimub enamasti vihmaperioodidel, kui veetasemed tiikides ja veekogudes tõusevad. Emane valib lehe, mis ulatub üle vee, kuhu muneb oma munakomplekti — tavaliselt üks plaat munarühma lehe pinna alla kinnitatuna.
Isane ejakuleerib spermat munade peale, kui need emase kehalt vabanevad, ning viljastatud munad arenevad lehe küljes. Puukonnad munevad sageli marmelaadseid ehk geelitaolisi mune, mille ümbrus kaitseb embrüoid kuni koorumiseni. Emane mõnikord jääb munade lähedusse ja võib kaitsta neid mõne aja jooksul näljaste selgrootute ja muude röövloomade eest.
Embrüod arenevad lehtede all mõne päeva kuni paari nädala jooksul, sõltuvalt temperatuurist ja niiskusest. Üldiselt kulub munast kärnkonnaks (tadpoliks) saamiseks ühest kuni kaheteistkümnest päevast kuni paarini nädalani. Kui nad kooruvad, kukuvad nad lehelt alla veekogusse, mis on nende arengupaik. Seal jätkub metamorfoos ajavahemikus, mis sõltub toitumisest ja keskkonnatingimustest.
Huviäratav käitumisviis on vibratsioonidele reageerimine: kui kiskjad või muu häire tekitavad lehele vibratsiooni, võivad embrüod tajuda ohtu ja kooruda ennetähtaegselt. Mõne sekundi pärast sukelduvad nad limuste abil veekogusse ja levivad laiali, et varjuda ja vältida röövimist.
Kiskjad, ohud ja kaitse
Punasilmseid puukonni röövivad mitmesugused kiskjad: linnud, roomajad (näiteks maod), suuremad kahepaiksed ja mõned imetajad. Peamised inimtekkelised ohud on elupaikade hävitamine (metsade raadamine ja märgalade drenaaž), kliimamuutused ning ulatuslikult tegutsev looduslikum kohtlemise surve (näiteks ebaseaduslik loomakaubandus). Samuti võivad kahjulikud mikroobid, nagu seente klüstid (nt chitridi seen), mõjutada kahepaiksete populatsioone üle maailma.
Kuna punasilmne puukonn on visuaalselt atraktiivne, viiakse neid ka loomaaias ja lemmikloomaturul, mistõttu on oluline toetada vastutustundlikku kaitsetööd, mis hõlmab looduskaitsealasid, uurimist ja võimalusel vastutustundlikku aretust.
Lõppsõna
Punasilmne puukonn on hea näide sellest, kuidas värvikas väljanägemine ja käitumuslikud strateegiad (maskeerimine ja deimatism) aitavad väiksel loomaliigil looduslikus keskkonnas ellu jääda. Kuigi liik ei pruugi praegu olla kriitilises seisus, nõuab tema pikaajaline säilimine säilitatavate elupaikade ja teadlikkuse hoidmist.
Punasilmsed konnad paarituvad
Küsimused ja vastused
K: Mis on punasilmse puukonna teaduslik nimi?
V: Punasilmse puukonnakonna teaduslik nimi on Agalychnis callidryas.
K: Kuidas kaitseb punasilmne puukonn ennast kiskjate eest?
V: Punasilmne puukonn kaitseb end päevasel ajal röövloomade eest peitu ning kasutab röövlooma avastamisel kaitsekäitumist, mida nimetatakse deimatiliseks käitumiseks - ta avab järsult silmad ja vaatab röövloomale otsa, et ehmatada teda ja anda talle aega põgeneda.
K: Mida söövad punasilmsed puukonnad?
V: Punasilmsed puukonnad söövad meelsasti väikseid putukaid.
K: Kuidas toimub selle liigi paaritumine?
V: Paaritumise ajal kannab emaslind isast mitu tundi seljas. Seejärel valib emaslind tiigi või suure paisjärve kohal oleva lehe, kuhu ta muneb oma munakobarad, ning isaslind paneb oma sperma nende peale, kui need välja lastakse.
K: Millist tüüpi mune nad munevad?
V: Punasilmsed puukonna konnad munevad marmelaadseid mune.
K: Kas ema jääb pärast munemist oma munade juurde?
V: Jah, emad jäävad oma munade lähedusse ja aitavad neil võidelda näljaste loomade vastu, kes neid süüa tahavad.
K: Kui kaua kulub aega, et munast saaks kärnkonn?
V: Muna muutumine kihelkonnaks võtab aega üks või kaks nädalat.
Otsige