Paaritumine (kopulatsioon): suguline paljunemine, vormid ja protsess

Põhjalik ülevaade paaritumisest (kopulatsioon): suguline paljunemine, vormid, viljastumise mehhanismid ja käitumuslikud erinevused loomadel, taimedel ja seentel.

Paaritumine on vastassugupoolsete või hermafrodiitiliste organismide paaritumine, tavaliselt sugulise paljunemise eesmärgil. Mõned määratlused piiravad mõistet loomadevahelise paaritumisega, teised määratlused laiendavad mõistet ka taimede ja seente paaritumisele. Paaritumine hõlmab bioloogilisi ja käitumuslikke protsesse, mis tagavad sugurakkude (spermide ja munarakkude) kohtumise ning järglaste tekkimise.

Viljastumine on sugurakkude ühinemine. Kopulatsioon on kahe suguelundite ühendamine kahe suguliselt paljuneva looma suguelundite sisemiseks viljastumiseks. Kopulatsioon võib olla kas ad-hoc-kontakt (nt loomal sel hetkel paaritumisel) või pikemaajaline struktuurne ühinemine, sõltuvalt liigist ja reproduktiivsetest vajadustest.

Paaritumine võib viia ka välise viljastumiseni, nagu on näha kahepaiksete, kalade ja taimede puhul. Enamiku liikide puhul toimub paaritumine kahe erinevast soost isendi vahel. Viljastumise koht ja viis (sisemine vs väline) mõjutavad käitumist, raseduse kestust, järglaste arvu ja vanemlikku hoolitsust.

Mõnede hermafrodiitiliste liikide puhul ei ole kopulatsioon vajalik, sest vanemorganism võib end ise viljastada (autogaamia). Mõnedel õistaimedel võib enesepolümerdumine toimuda ühe ja sama õie sees ja mõned hermafrodiitlikud loomad viljastuvad ise. Paljud maojalgsed on hermafrodiidid ja teevad samaaegset kopulatsiooni. Sama teevad ka vihmaussid.

Mõnede lindude puhul hõlmab paaritumine selliseid käitumisviise nagu pesade ehitamine ja järglaste toitmine. Koduloomade paaritumine ja kunstlik seemendamine on osa loomakasvatusest.

Mida hõlmab paaritumisprotsess

Paaritumine ei tähenda ainult suguelundite kokkupuudet: see võib hõlmata eelmängu ehk kutse- ja rutiinikäitumist, teineteise hindamist, territoriaalseid näitusi, lõhna- või helisignaale, ning järglaste eest hoolitsemist pärast viljastumist. Paljudel liikidel on olemas spetsiifilised kutsekäitumised (rituaalid), mis suurendavad paari moodustamise tõenäosust ja vähendavad konflikte.

Viljastumise tüübid ja näited

• Väline viljastumine: sugurakud ühinevad looduses väljaspool emakeha — tüüpiline näiteks kalade ja kahepaiksete seas; paljud taimed ja mereelukad kasutavad samuti väliseid meetodeid (nt korallide üramised).
• Sisemine viljastumine: sperm viiakse otse emasse, mis on levinud imetajate, lindude ja paljude maismaa-selgrootute hulgas; see võimaldab paremat kaitset arenevatele järglastele.
• Spermatofor: mõned putukad ja roomajad kannavad kehast eraldi pakitud spermatit, mille emane keha võtab vastu hiljem.
• Traumaatiline inseminatsioon: eriline parasiitlik/erinev viljastusviis, mida näeb nt mõnel sääse- või lutikaliigil — intiimne näide reproduktiivsete strateegiate mitmekesisusest.

Hermafroditism, enesepöetamine ja vastastikune viljastamine

Hermafrodiitlikud organismid kannavad nii meessuguelundeid kui ka naissuguelundeid. See võimaldab erinevaid strateegiaid:

• Enesekülvamine (autogaamia): organism viljastab ennast (nt mõned taimed ja protistid), mis on kasulik üksi elavatele liikidele, kuid vähendab geneetilist mitmekesisust.
• Samaaegne hermafroditism: mõlemad sugud on korraga aktiivsed ja isendid võivad paarituda vahetult (nt maojalgsed, vihmaussid).
• järjestikuline hermafroditism: üks suguelunditest aktiveerub teatud eluetapis (nt mõned kalad), mis võimaldab kohaneda keskkonnatingimustega.

Paaritumiskäitumine ja paaritumissüsteemid

Paaritumissüsteemid eri liikidel erinevad ja on kujunenud vastavalt ökoloogilistele tingimustele, ressursside kättesaadavusele ja järglaste hooldusvajadusele. Peamised mudelid:

• Monogaamia: püsisuhted ühe partneriga hooaja või terve elu vältel; tavaline lindudel ja mõnel imetajal.
• Polügüünia: üks isane paaritub mitme emasega (näiteks paljud imetajad).
• Polüandria: üks emane paaritub mitme isasega (mõned linnuliigid).
• Promiskuussus: mitmeosaline paaritumine ilma püsiva partnerluseta; levinud paljudel selgrootutel ja imetajatel.

Käitumise tasandil on olulised emotsionaalsete ja füsioloogiliste signaalide tüübid: visuaalsed näitused, laulud, lõhnahormoonid (feromoonid), kingitused ja võitlused, millega isendid meelitavad või valivad partnerit. Pärast paaritumist esinevad sageli mehhanismid nagu spermakonkurents ja spermakaitse, sperma hoidmine emasorganismis ja siirdumine sobivasse ajastusse viljastamiseks.

Bioloogilised ja evolutsioonilised aspektid

Paaritumine suurendab geneetilist mitmekesisust, võimaldades järglastel paremini kohaneda muutuvate keskkonnatingimustega. Samas kaasnevad paaritumisega kulud: energiakulu, haavatavus röövloomade suhtes, sugulisel teel levivad haigused ja potentsiaalne partneri leidmise raskus. Looduslik ja seksuaalne valik kujundavad paaritumiskäitumisi — näiteks tugevad soovisõrmused ja ornamentatsioon (sulgede värvus, sarvede suurus) signaleerivad sageli geneetilist kvaliteeti.

Taimeriigi ja seente paaritumisviisid

Taimes ja seentes toimub „paaritumine“ sageli teisiti kui loomadel. Taimedel on tolmeldus ja pollinatsioon – transport õietolmust emakaõiele – mis ei hõlma liikide füüsilist kokkupuudet. Seentel on sagedane plasmogamia (rakkude tsütoplasma ühendamine) ja karyogamia (tuumade ühinemine) etapid, mis võivad toimuda eraldi ajaliselt. Seentes võivad olla ka spetsiifilised paaritumistüübid ja „mating type“ süsteemid, mis reguleerivad, millised isendid saavad üksteisega ühineda.

Inimeste ja loomakasvatuse eripära

Inimestel on paaritumine keeruline nii bioloogiliselt kui kultuuriliselt: lisaks bioloogilistele mehhanismidele mõjutavad partneri valikut, monogaamiat või polügaamiat sotsiaalsed normid, emotsioonid ja ühiskondlikud institutsioonid. Loomakasvatuses kasutatakse teadlikult paaritumist ja kunstlikku seemendamist, et saavutada soovitud omadusi järglastes, kontrollida paljunemist ja säilitada tervist ning tootlikkust.

Kokkuvõte

Paaritumine ja kopulatsioon on mitmekesised protsessid, mis võivad tähendada sisemist suguelundite kokkupuutumist, viljastumise käivitamist või laiemalt käitumuslikke rutiine, mida isendid kasutavad partneri leidmiseks ja järglaste kasvamiseks. Erinevad liigid on arendanud vastavalt keskkonnale ja eluviisile erinevaid strateegiaid — alates enesekülvist kuni keerukate sotsiaalsete paaritussüsteemideni — kõigi nende eesmärk on säilitada liigi järjepidevus ja suurendada järglaste ellujäämise tõenäosust.

Küsimused ja vastused

K: Mis on matemaatika?

K: Mis on kopulatsioon?

K: Kuidas paljunevad mõned veeloomad?

K: Kas hermafrodiitilised liigid võivad end ise viljastada?

K: Kas lindudel on ka muid paaritumisega seotud käitumisviise?

K: Kas kunstlik seemendamine on osa loomakasvatusest?

Otsing