Deimatiline kaitse (ehmatusnäitus): saakloomade kiskjate hirmutamine

Deimatiline kaitse ehk ehmatusnäitus: kuidas saakloomad petavad kiskjaid, deimatism vs aposemaatia, näited, kaitse- ja õppimismehhanismid looduses.

Deimatiline kaitse (sageli nimetatud ka ehmatusnäituseks) on kaitsekäitumine, kus saakloomad tekitavad ootamatu, hirmutava või šokeeriva signaali, mis paneb kiskja hetkeks tagasi hüppama või peatuma ja annab saakloomale aega põgeneda. Tüüpilised deimatilised käitumised on näiteks järsk värvimuutus, suureks paisumine, silmamotiivide avalikustamine, valju hääle või õhupurske tekitamine või äkiline liikumine. Röövloom saab sageli šoki ning peatub või taandub – see on kiskja vastane kaitse.

Paljud saakloomad kasutavad seda taktikana, kui kiskja jõuab lähedale. See meetod on võltsing sel määral, et signaal ei pruugi tähendada tõelist vastikut või ohtlikku omadust (näiteks mürgisust); see erineb otseselt aposemaatilisest hoiatusest, mis põhineb autentsetel ebameeldivatel omadustel (nt mürginäärmed). Paljud konnaliigid ja putukad panevad välja hoiatusnäidud; kuid ainult mõnedel neist liikidest on tegelikult mürginäärmeid.

Näited ja vormid

Deimatiline kaitse võib avalduda väga erinevalt ja sageli on see mitme sensoorsusega (visuaalne, kuulmine, keemiline). Näiteid:

• Liblikad ja mõningad õietabsed putukad avavad tiivad, paljastades suurte “silmamotiividega” mustrid, mis imiteerivad röövlooma silmi.
• Mõned konnad ja salamandrid paisuvad, avavad suud või näitavad kontrastseid värve, et näida suuremad ja hirmutavamad.
• Kalmard ja kaheksajalad muudavad äkitselt värvi ja mustreid või paiskavad tindi, et segadust tekitada ja põgeneda.
• Teatud mölarid ja liblikad teevad valiesti häält või vibratsiooni, et ehmatada kiskja.
• Mõned selgroogsed – näiteks kilpkonnad või pufferfishi sarnased liigid – paisuvad või muudavad kuju, et muuta ründaja rünnakut raskemaks või ootamatuks.

Kuidas eristada deimatilist ja aposemaatilist signaali

Bioloogid liigitatakse hoiatusnäidud sageli selle alusel, kuidas kiskjad sellele reageerivad:

1. Kui röövloomad esialgu ehmatavad, kuid õpivad aja jooksul näitlevat saaki tarbima (st signaal ei hoia neid eemal pärast esmast kokkupuudet), loetakse käitumist deimatiliseks — saak blufib.
2. Kui kiskjad jätkavad sarnase saagi vältimist isegi pärast selle maitsmist või katsetamist, loetakse signaal aposemaatiliseks — see tähendab, et hoiatus on tõepoolest seotud ebameeldiva või kahjuliku omadusega (nt mürgisus) ja signaal on ehtne.

Oluline on märkida, et palju juhtumeid on segataolist: käitumine võib olla nii deimatiline kui ka aposemaatiline — see tähendab, et esmalt ehmatatakse kiskjat (deimatism) ja sama aeg või liigi evolutsioon on võimaldanud tõelist kaitset (aposematism), mis tugevdab signaali. Sellisel juhul annab kombinatsioon kiskjale nii kohese kui ka pikaajalise põhjuse saaki vältida.

Mekanismid ja evolutsiooniline tähendus

Deimatilisel kaitsel on evolutsiooniliselt mitu eelist:

• See annab saakloomale aega põgenemiseks väiksema energiakuluga kui pidev varjumine.
• See võib ära kasutada röövloomade kognitiivseid ja sensoorseid eelistusi (näiteks eelistus vältida ootamatuid suurte “silma” kujutisi).
• Kuigi deimatism on sageli bluff, võib see olla piisavalt usutav lühiajaliseks edukaks enesekaitseks ning aja jooksul võivad kiskjad õppida mõningaid signaale seostama tõelise ebameeldivusega, muutes signaali tõhusamaks.

Deimatism on sageli multimodaalne — kombinatsioon visuaalsest, kuuldavast ja keemilisest signaalist on kiskja jaoks eriti häiriv. Evolutsiooniliselt on sellised äkilised signaalid tekkinud sõltuvalt kiskjate tajust ja käitumisest ning valikukeskkonnast.

Uuringud ja tähtsus looduskaitses

Uurimused kiskjate õppimisest ja signaalide tõhususest aitavad paremini mõista, millised kaitsestrateegiad on pikaajalise edu aluseks. See omakorda aitab looduskaitses ja liigilise käitumise modelleerimisel: kui mõista, millised signaalid on tõhusad, saab paremini hinnata liikide vastupanuvõimet uutele või invasiivsetele kiskjatele.

Kokkuvõte: Deimatiline kaitse on bluffiline ehk ehmatav hoiatustaktika, mis paneb kiskja hetkeks tagasi tõmbuma ja annab saaki aega põgeneda. See erineb aposemaatilisest hoiatusest selle poolest, et ei pruugi viidata tõelisele, püsivale vastikule omadusele; sellest hoolimata võib deimatism koos aposematismiga moodustada väga tõhusa ja mitmetahulise kaitsestrateegia.

Küsimused ja vastused

K: Mis on deimatiline kaitse?

K: Mis juhtub kiskjal, kui ta ehmatab deimatilise kaitse kaudu?

K: Mis on deimatilise kaitse eesmärk?

K: Mille poolest erineb tõeline aposemaatiline hoiatussignaal deimatilisest kaitsest?

K: Millised liigid annavad sageli hoiatusmärke?

K: Kas kõikidel hoiatusnäidetega konnaliikidel on mürginäärmed?

K: Kuidas liigitatakse näitusi deimatiliseks või aposemaatiliseks?

Otsing