Hoiatusvärvus
Loomad, kes on ohtlikud või ebameeldivad söömiseks, reklaamivad seda tavaliselt. Seda nimetatakse hoiatavaks värvuseks või aposematismiks. See on täpselt vastupidine varjutusele. Hoiatusvärvid on tavaliselt mingi kombinatsioon punasest, kollasest, mustast ja valgest.
Briti loodusteadlane Alfred Russel Wallace selgitas seda 1889. aastal nii:
"Kõnealused loomad omavad mõningaid surmavaid relvi, nagu nõelad või mürgised hambad, või nad on söömatud ja on seega oma liigi tavalisele vaenlasele nii ebameeldivad, et neid ei rünnata kunagi, kui nende erilised võimed või omadused on teada.
Seetõttu on oluline, et neid ei peetaks ekslikult kaitsetu või söödava liigiga..., sest nad võivad saada vigastusi või isegi surma, enne kui nende vaenlased avastavad nende rünnaku ohtlikkuse või kasutulematuse. Nad vajavad mõnda signaali või ohulippu, mis oleks hoiatuseks võimalikele vaenlastele..."
Wallace ennustas, et linnud ja teised kiskjad lükkavad tagasi silmatorkavad saakloomad, kuid võtavad vastu varjatud saakloomad. Hilisemad aruanded kinnitasid seda.
Hoiatusvärvidega loomad liiguvad aeglaselt ja paljastavad end nähtavale. Aeglus ja eksponeeritus aitavad reklaamida nende kaitset. Koos värvi ja käitumisega käib sageli kaasas ka nende keemiliste relvade hais. Mürgistel roomikutel on sageli paksud, nahkjad küünenahad, mis aitavad neil vastu pidada "proovi" tegevatele noorlindudele. Kui lind võtab nokitseda, voolab tema seljal asuvatest spetsiaalsetest näärmetest välja vastik vedelik. Sageli jääb roomik (või muu vastne) sellisest rünnakust ellu ja noor lind on saanud õppetunni, mida ta ei unusta kunagi. Kokkuvõttes on röövloomale antud hea hoiatus. Katsed näitavad, et hoiatusvärvid heidutavad kindlasti kiskjaid.
Mõned üksikud loomad surevad või saavad kahju, samal ajal kui ründavad linnud või imetajad õpivad tundma seost värvi ja maitse vahel. Kui aga hoiatamine maksab vähem kui varjumine, siis on loomal sellest kasu. Ja reklaamiomadused, näiteks värvid, võivad täita ka muid funktsioone. Näiteks võivad mustrid aidata liigisiseseid paarilisi tuvastada.
Hoiatav värvus on aluseks kahele erinevale miimikrile: Mülleri miimikrile ja Batesi miimikrile.
Crimson Speckled Moth: selle värvuse funktsioon ei ole teada, võib-olla on see aposemaatiline. Tagatiivad on teistsugused ja normaalsemad.
See on küll väga silmatorkav, kuid mitte hoiatav värvus. See on isane sisalik, Agama sinaita, Jordaania, Punase mere ääres. Soojuse ajal värvub isane isasloom silmatorkavalt siniseks, et meelitada emaseid. Tema värvus on seega sekundaarne sugutunnus.
Oophaga pumilio , mürgine noolesammas, sisaldab arvukalt alkaloide, mis peletavad röövloomi.
Aposemaatilise piimaputukahjuri Lygaeus kalmii gregarious nümfid: koos püsides teevad nad oma hoiatuse paremini nähtavaks.
Skunk on näide imetajate aposematismist.
Kongost pärit tundmatu hoiatava värvusega puukonna konn. Kindlasti on see mürgine
Väga mürgine suur sinirõngaline kaheksajalg (Hapalochlaena lunulata).
Toksiiniresistentsus
On mitmeid kiskjaid, kes söövad mürgiseid loomi. Uuritud juhtumid viitavad sellele, et nende suhteline immuunsus toksiini suhtes on mingi hind, mida nad peavad kandma.
Karusnahkhiir on mürgine ja näitab oma hoiatavat värvi, näidates oma kõhuosa. Suures osas roomausside levikualast on harilik rihmauss (Thamnophis sirtalis) mürgile resistentne. Mitmetes populatsioonides püüavad need maod edukalt mägraid. Toksiiniresistentsed rihmaussid on ainsad teadaolevad loomad, kes suudavad neid morskeid süüa ja ellu jääda.
Madu resistentsus toksiini suhtes on tekitanud selektiivse surve, mis soosib mürkide eelistamist, kes toodavad tugevamat toksiini. Usside mürgisuse suurenemine avaldab selektiivset survet, mis soodustab madu, mille mutatsioonid annavad veelgi suurema resistentsuse. Madu maksab selle eest, et nende seedimine ja keha ainevahetus on aeglasem kui sugulasliikidel. Tõeliselt resistentsete madude roomamiskiirus on aeglasem kui vähe või üldse mitte resistentsete madude oma.
See on näide ko-evolutsioonist. Sellist kiskja ja saagi ühisarengu tsüklit nimetatakse mõnikord evolutsiooniliseks võistluseks. Antud juhul on tulemuseks see, et morsikloomad toodavad mürki palju rohkem, kui on vaja mis tahes muu mõeldava kiskja tapmiseks.
Heledad värvid
Loomad võivad näidata ja näitavad eredaid värve, millel on muid funktsioone. Kõige tavalisemad funktsioonid on järgmised:
- Identifitseerimine, sekundaarne sootunnus, et leida paariline.
- Temperatuuri reguleerimine.
- Kaemustamine ebatavaliste taustade taustal.
Nende funktsioonide jaoks kasutatavad erksad värvid kalduvad siiski erinema tavapärastest hoiatusmustritest ja -värvidest.
Tundmatu funktsioon
Paljude liikide värvus on tundmatu funktsiooniga. See on tavaliselt tingitud sellest, et nende eluviise ei ole piisavalt uuritud ja et välitingimustes ei ole tehtud katseid. Üks näide on erakordne koi Utetheisa pulchella, purpurpunane täpiline koi. Tema seos taimega Dittrichia viscosa, millel on mõnevõrra ebameeldiv lõhn, viitab sellele, et koil on hoiatav värvus, kuid asi ei ole lahendatud. Sugulasliik Utetheisa ornatrix, mis toitub teistest taimedest, eritab (pigistab välja) alkaloide, et peletada röövloomi.
Küsimused ja vastused
K: Mis on hoiatusvärving?
V: Hoiatusvärvimine (või aposematism) on loomade suhtlemise vorm, mille puhul loomad kasutavad teatud värve, et anda teistele loomadele teada, et nad on mürgised või ohtlikud.
K: Mille poolest erineb see varjutusest?
V: Hoiatusvärvimine on täpselt vastupidine varjutusele. Kui kamuflaaž aitab loomal sulanduda keskkonda, siis hoiatav värvus paistab silma ja muudab looma nähtavamaks.
K: Milliseid värve kasutatakse tavaliselt hoiatusvärvimiseks?
V: Hoiatusvärvid on tavaliselt mingi kombinatsioon punasest, kollasest, mustast ja valgest.
K: Kes pakkus esimesena välja hoiatusvärvimise idee?
V: Alfred Russel Wallace, Briti loodusteadlane, pakkus esimesena välja hoiatusvärvi idee 1889. aastal.
K: Kuidas hoiatusvärvidega loomad oma kaitset reklaamivad?
V: Hoiatusvärvidega loomad liiguvad aeglaselt ja paljastavad end nähtavale, et reklaamida oma kaitset. Koos selle käitumisega kaasneb sageli ka keemiliste relvade hais.
K: Kuidas saavad kiskjad teada värvi ja maitse seoseid?
V: Katsed näitavad, et kiskjad õpivad värvi ja maitse vahelise seose kohta, kui üksikud loomad surevad või saavad rünnaku ajal kahju.
K: Millist liiki miimika võib põhineda hoiatusvärvusel?
V: Kaks liiki mimikri, mis võivad põhineda hoiataval värvusel, on Mülleri mimikri ja Batesi mimikri.
