Alfred Russel Wallace

Suur seiklus

Pärast paar aastat koos oma vennaga raudteeinspektorina töötamist muutis Wallace'i elu see, et ta kohtus 1847. aastal Leicesteris Henry Walter Batesiga.

Amazonas

Wallace ja Bates arutasid Amazonase ekspeditsiooni ideed. Plaan oli katta kulud, saates eksemplare tagasi Londonisse, kus agent müüks neid komisjonitasu eest. Samuti, et reisijad "koguksid fakte liikide päritolu probleemi lahendamiseks", nagu Wallace Batesile saadetud kirjas ütles. Kaks sõpra, kes mõlemad olid nüüdseks juba kogenud entomoloogid, kohtusid Londonis, et valmistuda Lõuna-Ameerika taimede ja loomade vaatamiseks peamistes kollektsioonides.

Bates ja Wallace lahkusid Liverpoolist aprillis 1848, jõudes mai lõpus Parasse (praegu Belém). Esimeseks aastaks asusid nad linna lähedal asuvas villas, kus nad kogusid linde ja putukaid. Pärast seda leppisid nad kokku, et koguvad iseseisvalt.

Wallace jätkas Amazonase kaardistamist neli aastat, kogudes eksemplare ja tehes märkmeid rahvaste, keelte, geograafia, taimestiku ja loomastiku kohta. 12. juulil 1852 läks Wallace brigaadil Helen Inglismaale. Pärast kahekümne kaheksat päeva merel oli laeva lastis olnud palsam põlema läinud ja meeskond oli sunnitud laeva maha jätma. Kõik Wallace'i laeval olnud isendid, enamik tema kollektsioonist, läksid kaduma. Ta suutis päästa vaid osa oma päevikust ja mõned visandid. Wallace ja meeskond veetsid kümme päeva avatud paadis, enne kui brigaad Jordeson nad üles võttis.

Ida-India

Aastatel 1854-1862, 31-39-aastaselt, reisis Wallace läbi Hollandi Ida-India (praegune Malaisia ja Indoneesia), et koguda müügiks eksemplare ja uurida loodust. Wallace kogus Hollandi Ida-Indias üle 125 000 isendi (ainuüksi üle 80 000 mardika). Rohkem kui tuhat neist esindas teadusele uusi liike.

Tema tähelepanekud selgetest zooloogilistest erinevustest saarestiku kitsas väinas viisid tema ettepanekuni zoogeograafilise piiri kohta, mida praegu tuntakse Wallace'i joone nime all. Bali ja Lombok olid kaks saarestiku saart, mis olid üksteisest kõige laiemalt (28 km) vaid 17 miili kaugusel, umbes sama suured ning sama kliima, pinnase, kõrguse ja küljega. Ometi olid nende taimestik ja loomastik väga erinevad.

"Selles saarestikus on rangelt piiritletud kaks erinevat faunat, mis erinevad üksteisest sama palju kui Aafrika ja Lõuna-Ameerika faunad... ometi ei ole kaardil ega saarte pinnal midagi, mis nende piire tähistaks. Piirijoon kulgeb saarte vahel, mis on üksteisele lähemal kui teised samasse rühma kuuluvad saared. Ma usun, et läänepoolne osa on eraldunud Aasia mandriosa, samas kui idapoolne osa on endise Vaikse ookeani läänepoolse mandriosa fragmentaarne pikendus".

Miks, mõtles ta, olid loomad ja taimed kanali Bali poolel Aasia tüüpi, samal ajal kui Lomboki poolel olid need austraalaasia tüüpi? See pidi tähendama, et läänepoolne rühm oli kujunenud ühisest läänepoolsest sugukonnast, samas kui idapoolne rühm oli kujunenud ühisest idapoolsest sugukonnast.

Saarestikku uurides täpsustas ta oma mõtteid evolutsioonist ja sai oma kuulsa arusaama looduslikust valikust. 1858. aastal saatis ta Darwinile oma teooriat kirjeldava artikli, mis avaldati koos Darwini enda teooria kirjeldusega samal aastal.

Aruanded tema seiklustest ja seiklustest seal avaldati lõpuks 1869. aastal pealkirjaga "The Malay Archipelago" (Malaia saarestik). Sellest sai üks 19. sajandi populaarseimaid loodusteaduslikke reisiajakirju. Seda kiitsid nii Charles Darwin ja Charles Lyell kui ka teised, näiteks romaanikirjanik Joseph Conrad, kes nimetas seda oma "lemmikvoodikaaslaseks".

Osa piirkonnast, kus Wallace töötas

Looduslik valik

Erinevalt Darwinist alustas Wallace oma karjääri rändava loodusteadlasena, kes juba uskus evolutsiooni. Nii tema kui ka Bates olid lugenud 1844. aastal anonüümselt avaldatud vastuolulist populaarteaduslikku teost Vestiges. Selles propageeriti päikesesüsteemi, Maa ja elusolendite evolutsioonilist päritolu. Samuti luges ta Malthuse "Rahvastikupõhimõtet", mis tema sõnul "kakskümmend aastat hiljem andis mulle kaua otsitud vihje orgaaniliste liikide evolutsiooni tegeliku mõjuri kohta". Ta pidas selle all silmas võitlust eksistentsi eest, mis viis Wallace'i loodusliku valiku juurde.

Wallace kirjutas oma ideed väikesel Ternate'i saarel, mis asus tollal Hollandi Ida-Indias. Ta põdes malaariat. Samal ajal, kui kohalikud hoolitsesid tema eest, pöördusid tema mõtted Malthuse raamatu juurde.

"Ma mõtlesin [Malthuse] selgele väljapanekule "positiivsetest kasvukontrollidest" - haigused, õnnetused, sõjad, näljahäda - mis hoiavad rahvaarvu madalal... Siis tuli mulle pähe, et samad põhjused või nende ekvivalendid toimivad pidevalt ka loomade puhul... Miks mõned surevad ja mõned elavad? Ja vastus tuli selgelt, et üldiselt elavad kõige paremini sobivad... Siis sähvatas mulle äkki, et see isetegevuslik protsess parandab tingimata rassi..."

Sellest sai alguse tema kiri Darwinile, milles esitati loodusliku valiku idee.

Tema vaated inimese evolutsioonile

1864. aastal avaldas Wallace artikli "The origin of human races and the antiquity of Man deduced from the theory of natural selection", rakendades seda teooriat inimese suhtes. Huxley oli juba varem avaldanud oma seisukoha, et evolutsioon kehtib inimese kohta nagu ka teiste elusolendite kohta.

Wallace arvas, et looduslik valik ei saa seletada matemaatilist, kunstilist või muusikalist geeniust, samuti metafüüsilisi mõtisklusi, vaimukust ja huumorit. Lõpuks ütles ta, et midagi "nähtamatus vaimse universumis" on ajaloos vähemalt kolm korda sekkunud. Esimene oli elu loomine anorgaanilisest ainest. Teine oli teadvuse tekkimine kõrgemates loomades. Ja kolmas oli kõrgemate vaimsete võimete tekkimine inimkonnas. Ta uskus ka, et universumi eesmärk oli inimvaimu arendamine.

Paljud, sealhulgas Huxley, Hooker ja Darwin ise, suhtusid nendesse ideedesse väga kriitiliselt. Nagu üks teadusajaloolane on märkinud, olid Wallace'i seisukohad selles valdkonnas vastuolus kahe peamise darvinismi põhimõttega. Need on järgmised: evolutsioonil ei ole eesmärki ja see ei ole suunatud ega keskendunud inimkonnale. Enamik biograafidest arvab, et tema mõtlemist inimese evolutsioonist mõjutas tema spiritualismi omaksvõtmine, mis toimus samal ajal.

Spiritism

Wallace ei uskunud mingisugusesse ilmutatud religiooni, kuid ta uskus spiritismi. See on hämmastanud biograafid, kes vaevuvad mõtlema, miks selline mees peaks uskuma vaimudesse. Oma elu alguses katsetas ta hüpnoosiga, milles ta siis kahtles ja mida kritiseeriti. Ta kasutas mõningaid oma õpilasi Leicesteris katsealustena, ja seda märkimisväärse eduga. Ilmselt veenis see teda, et ta ei lükkaks tagasi ideid, milles kaheldi. Isegi kui Huxley ütles talle, et üks tema lemmikmeediumidest oli tõestatud pettur, keeldus ta seda uskumast. Ta eelistas omaenda kogemuste tõendeid.

Wallace'i avalik toetus spiritismile ja tema spiritistlike meediumide kaitsmine pettusekahtluste vastu kahjustas tema teaduslikku mainet. See pingestas tema suhteid selliste sõpradega nagu Bates, Huxley ja Darwin, kes pidasid teda liiga kergeusklikuks. Teised muutusid selle küsimuse tõttu Wallace'i suhtes avalikult vaenulikuks. Wallace'i ja teisi spiritismi kaitsvaid teadlasi kritiseeris ajakirjandus palju, eriti karmilt kritiseeris seda juhtiv inglise meditsiiniajakiri The Lancet. See poleemika mõjutas avalikkuse ettekujutust Wallace'ist kogu tema ülejäänud karjääri jooksul, kuigi teda austati alati ka muul viisil.

• 1878. Imed ja kaasaegne spiritism: kolm esseed. Spiritualist Press, London.

Wallace vanas eas

Muud huvid

Wallace'il oli palju erinevaid huvisid ja ta kirjutas neist kõigist raamatuid. Ta kirjutas vaktsineerimise vastu, frenoloogia vastu, spiritismi vastu, maa riigistamise vastu, selle vastu, et Kuu oleks kanalid, ning sotsiaalsete muutuste ja inimkonna arengu ja parandamise vastu. Ta ei uskunud religiooni, kuid uskus spiritismi. Ta oli radikaalne poliitikas, majanduses ja sotsiaalreformides. Ta oli lahke ja auväärne inimene, kuid ta võis olla karm vastane, kui ta arvas, et midagi on ebaõiglane. Isegi mõnede tema raamatute pealkirjad olid sensatsioonilised, nagu näiteks:

• Halvad ajad: essee kaubandussurutisest, mille põhjuseks on tohutud välislaenud, ülemäärased sõjakulud, spekulatsioonide ja miljonäride arvu suurenemine ning maapiirkondade rahvaarvu vähenemine; koos parandusettepanekutega. Koos lisaga majaomandi natsionaliseerimise kohta. Macmillan, London. 1885.
• Maa natsionaliseerimine: selle vajalikkus ja eesmärgid. Olles võrdluses maaomaniku ja rentniku süsteemi ja okupatsioonilise omandi süsteemi vahel nende mõju poolest rahva heaolule. Swan Sonnenschein, London 1892.
• Vaktsineerimine on eksitus: selle karistusõiguslik rakendamine on kuritegu. See essee on kirjutatud eesmärgiga mõjutada parlamenti ja tagada ebaõiglaste, julmade ja kahjulike vaktsineerimisseaduste kiire kaotamine. Selleks on olnud vaja rääkida selgelt kuningliku komisjoni teadmatusest ja ebakompetentsusest, mille kohta ma esitan tõendeid nende lõpparuandest ja nende kogutud ja trükitud tõenditest. (Eessõna). Ümber trükitud eraldi XVIII peatükist "Imeline sajand". Swan Sonnenschein, London 1898.

Raamatud

Wallace kirjutas umbes 22 raamatut, olenevalt sellest, kuidas neid lugeda. Tema suurimad teosed on järgmised:

• 1853 Reisid Amazonase ja Rio Negro jõel
• 1858 Sortide kalduvusest kalduda algtüübist lõpmatult kõrvale (see on kuulus töö looduslikust valikust).
• 1869 Malai saarestik.
• 1870 Panus loodusliku valiku teooriasse.
• 1876 Loomade geograafiline levik
• 1878 Troopiline loodus ja teisi esseesid
• 1880 Island Life
• 1889 Darvinism