Wallace'i joon (inglise keeles Wallace's Line) on biogeograafiline piir, mis eraldab Aasia ja Austraalia (Austraalia–Uus-Guinea) ökotsoone. Üleminekuvööndit, kus mõlema tsooni liike esineb segamini ja palju endeemikat, nimetatakse tavaliselt Wallacea'ks.

Asukoht ja nähtavus

Liin kulgeb läbi Indoneesia, eristades Aasia päritolu saari (Sunda sisealad) Austraalia-saartest (Sahul-shelf). Traditsiooniliselt tõmmatakse see joon välja Borneo ja Sulawesi vahele ning läbi Lomboki väina Bali (läänes) ja Lomboki (idas) vahel. Bali ja Lomboki vaheline avamerelõik on ainult umbes 35 kilomeetrit, ent sügavad väinad ja voolud on piiri püsimiseks olnud tõkkeks paljudele liikidele.

Miks liigid paiknevad nii?

  • Mandritekülgede eraldatus: Aasia ja Austraalia järsult erinevad mandrilaiendid (Sunda ja Sahul) olid jääaegadel küll osaliselt maasilda kaudu ühendatud oma mandritega, kuid nende vahele jäävad sügavad veekanalid ei kuivatunud – see takistas paljude maismaaliikide hajumist.
  • Füüsilised barjäärid: Sügavad väinad (nt Lomboki väin) ja tugevad meretuuled ning voolud vähendasid lindude ja väikeste maismaaloomade liikumist saartele.
  • Geoloogiline ajalugu: Saarestike erinev tekkeajalugu ja isoleeritus soodustasid kohalike (enda) liikide tekkimist ehk endeemiat.

Wallacea ja liigilise koosseisu näited

Loodeosas domineerivad selgelt Aasia päritolu liigid: tihedad vihmametsad ja Aasia tüüpi imetajad ning linnud. Kagu pool domineerivad Austraalia päritolu rühmadesse kuuluvad liigid – näiteks mitmed papagoid, märkimisväärne osa känguru- ja vahepealsest faunast Austraalia-Uus-Guinea tsoonist.

Wallacea ise sisaldab palju endeemilisi vorme. Näiteks Sulawesi ja selle ümbruse saartel on oma unikaalne imetajate, linnu ja roomajate kooslus; Komodo ja teised suured varaanid (komododraakon) elavad samuti Wallacea aladel (Flores jt). Paljud linnuliigid ei ületa liini, mistõttu nende levila järgib seda piiri väga selgesti. Samas mõningad rändlindud ja osa nahkhiirte liike suudavad joont ületada.

Mõned imetajad on selgelt ühe või teise tsooni esindajad, kuid leidub ka erandeid: näiteks krabisööjamakaak (Macaca fascicularis) ja teised laialivalguvad liigid esinevad mitmel saarel nii Wallacea lõikes kui väljaspool seda.

Ajalooline ja teaduslik taust

Piiri märkas ja kirjeldas 19. sajandi loodusteadlane Alfred Russel Wallace oma Ida-India ehk Malai arhipelaagi uuringute käigus. Wallace'i tähelepanekud looduse geograafiast aitasid kujundada arusaama liigijaotustest ja panid aluse biogeograafiale kui teadusele. Terminit Wallace'i joon kasutas esmakordselt teaduslikus kontekstis Thomas Henry Huxley 1868. aastal.

Hiljem on teadlased kirjeldanud ka teisi lähikohti ja kontseptsioone, mis püüavad määratleda Aasia ja Austraalia faunalisi piirjooni: näiteks Lydekkeri joon (tähistab Sahul-shelf'i äärt ja Austraaliafauna piirjoont) ning Weberi joon (paigutub Wallace'i ja Lydekkeri vahele ja mõnikord tõlgendatav kui koht, kus Aasia ja Austraalia elementide osakaal on võrdsustunud).

Tähtsus ja kaitse

Wallace'i joon ja Wallacea on olulised nii teaduslikult (evolutsiooni, liikide tekkimise ja biogeograafia uurimisel) kui ka looduskaitseliselt. Wallacea saartele on iseloomulik suur liikide arv ja kõrge endeemia, mis muudab piirkonna eriti haavatavaks elupaikade kadumise, metsade raadamise, invasiivsete liikide ja kliimamuutuste suhtes. Sellepärast on piirkonnas palju kaitsealade ja rahvusparkide loomise ning uurimistööde vajadus, et säilitada unikaalset elurikkust.

Järeldus

Wallace'i joon ei ole täpselt kinnitatud ja kõigil juhtudel jäik piir, vaid pigem kasulik kontseptuaalne joonis, mis aitab mõista, kuidas geograafilised ja ajalised barjäärid on kujundanud Aasia ja Austraalia eri faunade erisust. Wallacea kui üleminekuala on elurikkuse vaatepunktist väärtuslik ning vajab jätkuvat uurimist ja kaitset.