Wallace'i joon – Aasia ja Austraalia biogeograafiline piir
Wallace'i joon (inglise keeles Wallace's Line) on biogeograafiline piir, mis eraldab Aasia ja Austraalia (Austraalia–Uus-Guinea) ökotsoone. Üleminekuvööndit, kus mõlema tsooni liike esineb segamini ja palju endeemikat, nimetatakse tavaliselt Wallacea'ks.
Asukoht ja nähtavus
Liin kulgeb läbi Indoneesia, eristades Aasia päritolu saari (Sunda sisealad) Austraalia-saartest (Sahul-shelf). Traditsiooniliselt tõmmatakse see joon välja Borneo ja Sulawesi vahele ning läbi Lomboki väina Bali (läänes) ja Lomboki (idas) vahel. Bali ja Lomboki vaheline avamerelõik on ainult umbes 35 kilomeetrit, ent sügavad väinad ja voolud on piiri püsimiseks olnud tõkkeks paljudele liikidele.
Miks liigid paiknevad nii?
- Mandritekülgede eraldatus: Aasia ja Austraalia järsult erinevad mandrilaiendid (Sunda ja Sahul) olid jääaegadel küll osaliselt maasilda kaudu ühendatud oma mandritega, kuid nende vahele jäävad sügavad veekanalid ei kuivatunud – see takistas paljude maismaaliikide hajumist.
- Füüsilised barjäärid: Sügavad väinad (nt Lomboki väin) ja tugevad meretuuled ning voolud vähendasid lindude ja väikeste maismaaloomade liikumist saartele.
- Geoloogiline ajalugu: Saarestike erinev tekkeajalugu ja isoleeritus soodustasid kohalike (enda) liikide tekkimist ehk endeemiat.
Wallacea ja liigilise koosseisu näited
Loodeosas domineerivad selgelt Aasia päritolu liigid: tihedad vihmametsad ja Aasia tüüpi imetajad ning linnud. Kagu pool domineerivad Austraalia päritolu rühmadesse kuuluvad liigid – näiteks mitmed papagoid, märkimisväärne osa känguru- ja vahepealsest faunast Austraalia-Uus-Guinea tsoonist.
Wallacea ise sisaldab palju endeemilisi vorme. Näiteks Sulawesi ja selle ümbruse saartel on oma unikaalne imetajate, linnu ja roomajate kooslus; Komodo ja teised suured varaanid (komododraakon) elavad samuti Wallacea aladel (Flores jt). Paljud linnuliigid ei ületa liini, mistõttu nende levila järgib seda piiri väga selgesti. Samas mõningad rändlindud ja osa nahkhiirte liike suudavad joont ületada.
Mõned imetajad on selgelt ühe või teise tsooni esindajad, kuid leidub ka erandeid: näiteks krabisööjamakaak (Macaca fascicularis) ja teised laialivalguvad liigid esinevad mitmel saarel nii Wallacea lõikes kui väljaspool seda.
Ajalooline ja teaduslik taust
Piiri märkas ja kirjeldas 19. sajandi loodusteadlane Alfred Russel Wallace oma Ida-India ehk Malai arhipelaagi uuringute käigus. Wallace'i tähelepanekud looduse geograafiast aitasid kujundada arusaama liigijaotustest ja panid aluse biogeograafiale kui teadusele. Terminit Wallace'i joon kasutas esmakordselt teaduslikus kontekstis Thomas Henry Huxley 1868. aastal.
Hiljem on teadlased kirjeldanud ka teisi lähikohti ja kontseptsioone, mis püüavad määratleda Aasia ja Austraalia faunalisi piirjooni: näiteks Lydekkeri joon (tähistab Sahul-shelf'i äärt ja Austraaliafauna piirjoont) ning Weberi joon (paigutub Wallace'i ja Lydekkeri vahele ja mõnikord tõlgendatav kui koht, kus Aasia ja Austraalia elementide osakaal on võrdsustunud).
Tähtsus ja kaitse
Wallace'i joon ja Wallacea on olulised nii teaduslikult (evolutsiooni, liikide tekkimise ja biogeograafia uurimisel) kui ka looduskaitseliselt. Wallacea saartele on iseloomulik suur liikide arv ja kõrge endeemia, mis muudab piirkonna eriti haavatavaks elupaikade kadumise, metsade raadamise, invasiivsete liikide ja kliimamuutuste suhtes. Sellepärast on piirkonnas palju kaitsealade ja rahvusparkide loomise ning uurimistööde vajadus, et säilitada unikaalset elurikkust.
Järeldus
Wallace'i joon ei ole täpselt kinnitatud ja kõigil juhtudel jäik piir, vaid pigem kasulik kontseptuaalne joonis, mis aitab mõista, kuidas geograafilised ja ajalised barjäärid on kujundanud Aasia ja Austraalia eri faunade erisust. Wallacea kui üleminekuala on elurikkuse vaatepunktist väärtuslik ning vajab jätkuvat uurimist ja kaitset.
Wallace'i joon piiritleb Austraalia ja Kagu-Aasia loomastiku. Halliga on näidatud maa viimasel jääajal, kui merepind oli üle 100 m madalam kui praegu.
Põhjus
Wallace'i joone algpõhjus on see, et iidne superkontinent Gondwana eraldus pärast Pangaia lagunemist täielikult teistest maailma osadest. Austraalasia ja selle väiksemad saared olid osa Gondwanast ja seetõttu erineb nende loomastik Kagu-Aasia omast nii palju. Wallace'i joon märgib, kus osa vanast Gondwana plaadist puudutab osa vanast Laurasia plaadist.
Jääaeg
Kvaternaari jääaja külmade perioodide ajal, kui ookeanide tase oli kuni 120 m madalam, olid nii Aasia kui ka Austraalia ühendatud oma saartega. Nende kahe suure mandrilava vahel olev sügav vesi oli üle 50 miljoni aasta tõkkeks, mis hoidis Austraalia taimestikku ja loomastikku Aasia omast eraldi. Wallacea koosneb saartest, mis ei olnud kunagi hiljuti kuivamaaga ühendatud kummagi mandriosa maismaamassiga, ja seega asustasid neid organismid, mis olid võimelised ületama saarte vahelisi väinasid. Weberi joon läbib seda piirkonda (pigem keskusest ida pool), kus toimub üleminek Aasia ja Austraalia päritolu liikide domineerimise vahel.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Mis on Wallace Line?
V: Wallace'i joon on piir, mis eraldab Aasia ja Austraalia ökotsooni.
K: Kuidas nimetatakse üleminekuvööndit?
V: Üleminekuvööndit nimetatakse mõnikord ka Wallaceaks.
K: Kelle järgi on joon nime saanud?
V: Liin on nime saanud Alfred Russel Wallace'i järgi.
K: Kus kulgeb joon läbi Indoneesia?
V: Liin kulgeb läbi Indoneesia, Borneo ja Sulawesi (Celebes) vahel ning läbi Lomboki väina Bali (läänes) ja Lomboki (idas) vahel.
K: Miks paljud linnuliigid jälgivad seda joont?
V: Paljud linnuliigid jälgivad joont, sest paljud linnud ei ületa isegi väikseid avamerelõike.
K: Kas mõlemal pool joont leidub ka imetajatest loomi?
V: Erandiks on krabisööjamakaak, kuid enamik imetajatest piirdub üldiselt ühe või teise poolega.
K: Kes kasutas esimesena mõistet "Wallace'i joon"?
V: Terminit "Wallace'i joon" kasutas esmakordselt Huxley 1868. aastal.
