Biogeograafia
Biogeograafia on liikide leviku uurimine. Selle eesmärk on näidata, kus organismid elavad ja miks neid leidub (või ei leidu) teatavas geograafilises piirkonnas.
Põhiküsimus on see, et loomad ja taimed on kohanenud kohaga, kus nad elavad, kuid sarnastes kohtades on sageli üsna erinevad loomad ja taimed. Näiteks võiks eeldada, et troopilise vihmametsade loomad on peaaegu samad nii Amazonases, Ekvatoriaal-Aafrikas kui ka Kagu-Aasias. Kuid see ei ole nii.
Sellele olukorrale peavad olema põhjused. Need põhjused on biogeograafia uurimisobjektiks. Alguses, umbes aastatel 1800-1855, koostasid loodusteadlased nimekirju maailma eri piirkondade liikidest. Need nimekirjad avaldati tabelitena nende raamatutes. Revolutsioon algas Charles Darwini ja Alfred Russel Wallace'iga, kes avaldasid idee evolutsioonist loodusliku valiku teel. Nad olid reisinud troopilistes maades ja kirjutasid nende maade elustikust. Nad väitsid, et evolutsioon on võti geograafilise leviku mõistmiseks.
Uued liigid tekivad tavaliselt varasema liigi jagunemisel kaheks: spefikatsioon. See toimub teatud ajal ja kohas. Sellest kohast võib uus liik edasi liikuda. Seda takistavad geograafilised omadused (mered, mäed...) ja kliima. Seega ei pruugi liik kunagi jõuda teistesse kohtadesse, kus ta võiks olla väga edukas. See on üldiselt põhjus, miks sarnase kliimaga maadel on sageli üsna erinevad loomad ja taimed. Klassikalised näited on Austraalia mardikalised ja Suur-Ameerika vahetus.
Loomulikult on erinevatel loomadel ja taimedel erinev liikuvus. Lindudel ja putukatel on lihtsam lennates liikuda, meres saavad kalad kergesti liikuda. Siiski on piirid. Mõlemal pool Ameerikat elavad kalad on tavaliselt erinevad liigid; ja mageveekalad ei hajuta eriti palju. Nii see tulebki:
Kaart, millel on näidatud zoogeograafilised piirkonnad.
Ajalugu
Biogeograafia teaduslik teooria tuleneb Alexander von Humboldti (1769-1859), Hewett Cottrell Watsoni (1804-1881), Alphonse de Candolle'i (1806-1893), Alfred Russel Wallace'i (1823-1913), Philip Lutley Sclateri (1829-1913) ja teiste bioloogide ja maadeuurijate töödest.
Wallace uuris 19. sajandi keskel Amazonase basseini ja Malaisia saarestiku taimestiku ja loomastiku levikut. Wallace ja Sclater pidasid biogeograafiat evolutsiooniteooria toetuseks. Peamised leiud, nagu näiteks loomastiku järsk erinevus mõlemal pool Wallace'i joont, on mõistetavad ainult selles valguses. Vastasel juhul oleks biogeograafia valdkond puhtalt kirjeldav.
Nii Darwin (Galapagose saared) kui ka Wallace pöörasid suurt tähelepanu ookeanisaartele kui näidetele evolutsiooni, eriti liigiarengu kohta. See huvi taaselustati Robert MacArthuri ja E. O. Wilsoni 1967. aasta teooriaga "The theory of island biogeography". Nad näitasid, et piirkonna liigirikkust on võimalik ennustada, kui on teada elupaikade pindala, sisserände kiirus ja väljasuremise kiirus.
Samuti mõisteti, et elupaigatükid on pigem nagu saared. Neid saab uurida samade meetoditega. See andis tõuke looduskaitsebioloogia arengule.
Geenianalüüs võimaldab teadlastel testida teooriaid populatsioonide, näiteks saareliikide päritolu ja leviku kohta. See võimaldab bioloogidel testida teooriaid selle kohta, kust liigid pärinevad.
Edward O. Wilson, bioloog ja looduskaitsja, aitas käivitada suure osa selle teema kohta hiljuti tehtud uuringutest.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Mis on biogeograafia?
V: Biogeograafia on liikide leviku uurimine, sealhulgas see, kus organismid elavad ja miks nad asuvad teatavates geograafilistes piirkondades.
K: Kuidas dokumenteerisid loodusuurijad liikide levikut enne Charles Darwinit ja Alfred Russel Wallace'i?
V: Loodusajaloolased koostasid maailma eri piirkondade liikide nimekirju ja avaldasid need tabelitena oma raamatutes.
K: Millest kirjutasid Charles Darwin ja Alfred Russel Wallace?
V: Charles Darwin ja Alfred Russel Wallace kirjutasid troopiliste maade elustikust, tehes ettepaneku, et geograafilise leviku mõistmiseks on võtmeks evolutsioon.
K: Kuidas tekivad uued liigid?
V: Uued liigid tekivad tavaliselt liigijaotuse teel, mis tähendab, et varasem liik jaguneb kaheks.
K: Mis võib takistada liigi rändamist uude kohta?
V: Mäed, mered ja kliima võivad takistada liikide rändamist uude kohta.
K: Kuidas mõjutab see sarnastes kohtades erinevaid loomi või taimi?
V: See tähendab, et kahes sarnase kliimaga paigas on sageli erinevad looma- ja taimeliigid. Näiteks Austraalias elavate mardikaliste loomastik erineb väga palju Lõuna-Ameerika loomastikust.
K: Miks võib saartel olla väga erinevaid liike kui mandril? V: Saarte (Hawaii, Galapagose saared) liigid võivad olla väga erinevad mandril asuvatest liikidest, sest saarte isoleeritus teistest maismaamassidest takistab teatavate loomade või taimede populatsioonide rännet.
