Australaasia ökotsoon: ulatus, ainulaadne elustik ja Wallace'i joon
Avasta Australaasia ökotsoon: ulatus Austraaliast Uus-Guineani, ainulaadne flora ja fauna, Wallace'i joon ning evolutsioonilised eripärad ja saarte biogeograafia.
Australaasia vöönd on ökoloogiline piirkond, mis sobib geograafilise piirkonnaga Australaasia. See tähendab Austraaliat, Uus-Guinea ja naabersaari. Põhjapiiriks on Wallace'i joon.
Ökoala hõlmab Austraaliat, Uus-Guinea saart (sealhulgas Paapua Uus-Guinea ja Indoneesia Paapua provintsi).
Väiksemad saared hõlmavad Indoneesia saarestiku idaosa, sealhulgas Sulawesi saar, Molukki saared (Indoneesia Maluku ja Põhja-Maluku provintsid) ning Lomboki, Sumbawa, Sumba, Floresi ja Timori saared, mida sageli nimetatakse Väiksemateks Sundadeks.
Austraalia-Aasia ökotsooni kuuluvad ka mitmed Vaikse ookeani saarerühmad, sealhulgas Bismarcki saarestik, Vanuatu, Saalomoni saared ja Uus-Kaledoonia. Uus-Meremaa ja seda ümbritsevad saared moodustavad Austraalia-Aasia ökosoonist eristuva alampiirkonna. Ülejäänud Indoneesia on osa Indomaalia ökosoonist.
Austraalia-Aasia mandrilaat oli kunagi Gondwana superkontinendi osana seotud Antarktikaga. Selle taimestiku ja loomastiku eripära tuleneb selle pikast eraldatusest ülejäänud maailmast. Peale mõnede lindude ja kuni hiljutiste inimtekkeliste sissetungideni oli kohalik elustik sissetungidest puutumata. Ökoalal on ainult kaks elusat ühejalgset ja seal ei ole ühtegi kohalikku euteri imetajat.
Peaaegu kõik selle kohalikud imetajad (välja arvatud kaks ühepaikset) on mardikalised. Austraalia platsentaalloomade vaieldamatud jäänused pärinevad miotseenist, kui Austraalia liikus Indoneesiale lähemale. Pärast 15 miljonit aastat tagasi (mya) ilmusid fossiilidesse nahkhiired, pärast 5-10 mya närilised ja 1 mya saabusid rotid. See teave põhineb fossiilsetel andmetel. Mitu tuhat aastat tagasi tõi inimene dingo ja 200 aastat tagasi veel palju teisi liike. See teave kehtib Austraalia kohta. Uus-Meremaa ja Vaikse ookeani saarte loomastik näitab teistsugust mustrit. Sinna ei jõudnud enamasti indomalaia ökosoonist pärit ränded.
Alfred Russell Wallace leidis eraldusjoone Austraalia-Ökoala ja ülejäänud maailma vahel. See kulgeb Lomboki (Austraalias) ja Bali (Indomaalia) saarte vahel.
Ulatus ja geograafiline eripära
Austraalaasia ökotsoon katab suurt ala, mis hõlmab peamiselt Austraaliat, Uus-Guineat ja mitmeid lähedalasuvaid saarestikke. See hõlmab nii suuri mandrilisi pindu kui ka hulgaliselt saari erineva suuruse ja geoloogilise tekkega. Paljudel aladel on sügavad merekoridorid (näiteks Wallace'i joonest ida pool), mis takistasid viimaste jääaegade ajal maismaasillal loomade ja taimede vaba liikumist. Selle tulemusena kujunes siin iseseisev evolutsioon, mille eripära on säilinud tänapäevani.
Ainulaadne elustik
Australaasia ökotsooni tunnus on väga suur endeemiliste (ainult siin esinevate) liikide osakaal. Tuntuimad rühmad:
- marginaalsed imetajad: mangsikõnelejad ehk kängurud, koaalad, vombatid ja teised kengurulised — kõiki neid esindavad peamiselt mardikalised (marsupiaalid);
- ühepaiksed ehk monotremad — nokkmüra (platypus) ja mitu liiki sääsehüppaja-sarnaseid siil-jõehobusetaolisi loomi (echidnad);
- vähesel arvul kohalikud platsentaalimetajad (nt nahkhiired ja hiljem saabunud närilised), mille levik mandril oli piiratud kuni hilisemate sisseviiudeni;
- linnustikus palju eripärasid: kassuarulised ja teised suuremad lindude rühmad, samuti paljud endeemsed varesed, papagoid ja värvikirevad kakaduud;
- taimestik: laialdaselt levinud on eukalüptid, akatsiad, samuti ürgsemad Gondwana päritolu puud nagu Nothofagus mõningatel kõrgemal asuvatel aladel; saartel leidub palju lokaalseid püsielanikke ja endeemilisi taimeliike.
Uus-Meremaa ja kauged Vaikse ookeani saared näitavad veelgi erilisemat mustrit: näiteks Uus-Meremaal puudusid autotoonilised maismaa imetajad (v.a nahkhiired) ning paljud kohalikud liigid, nagu kiwi ja kakapo, arendasid lennuvõimetuse. See tekitas suurt haavatavust võõrliikide suhtes.
Wallace'i joon, Wallacea ja biogeograafiline tähendus
Alfred Russell Wallace märkis 19. sajandil, et Aasia ja Austraalia faunad on selgelt erinevad. Tema tõmmatud piir — Wallace'i joon — kulgeb Bali ja Lomboki vahel ning tähistab kohale, kuni kuhu Indomaa faunaprofiil levis. Ida pool sellest joont algab ala, mida nimetatakse sageli Wallacea — see on üleminekuvöönd Indomaa (Indomalaja) ja Australaasia vahel, kus leidub segunenud elemente mõlemalt poolt ning palju endeemilisi liike.
Wallace'i joone põhjapoolse ja lõunapoolse poole vahel kulgevad sügavad ookeanikurrud takistasid ajalooliselt maismaasiirdeid, mistõttu liigid ei liikunud üksteisega vabalt. Selgitus põhineb nii geoloogial kui ka kliimamuutustel viimase paari miljoni aasta jooksul.
Ajalooline areng ja fossiilsed andmed
Australaasia mandriosa oli varem osa Gondwanast, mis määras paljude taim- ja loomagruppide algse koosseisu. Pikaajaline eraldatus võimaldas marsupiaalidel ja monotremadel suuresti domineerida. Fossiilid näitavad, et platsentaalimetajate (euteri) laiem levik Austraalias ei toimunud enne Miotseeni lõpuaegu ja pliotseeni. Loomade saabumine järgis järgmisi peamisi laineid: nahkhiired umbes 15 miljonit aastat tagasi, närilised umbes 5–10 miljonit aastat tagasi ning hilisemad invasiivsed rotid umbes 1 miljon aastat tagasi või hiljem. Inimesega seotud liikumised tõid kaasa dingo sissetoomise mitu tuhat aastat tagasi ning viimase kahe sajandi jooksul mitmeid euroopapäraseid ja muid liike.
Inimtekkelised mõjud ja kaitse
Inimese tegevus on muutnud Austraalaasia loodusmaastikke: lageraie, põllumajandus, linnastumine ja võõrliikide sissetoomine (nt kassid, rebased, küülikud, hiired ja närilised) on vähendanud paljude endeemsete liikide populatsioone. Eriti haavatavad on saarte liigid, kellel puudub kohanemine maismaal kiskjate vastu.
Kaitsemeetmed hõlmavad looduskaitsealasid, liikide kaitseprogramme, bioohutuse tugevdamist (et vältida uute võõrliikide sissepääsu) ning taastamisprojekte, näiteks invasiivsete liikide kõrvaldamist saartelt ja kohalike liikide taasasustamist. Paljud teadusuuringud ja koostööprogrammid keskenduvad praegu ka kliimamuutuste mõjude hindamisele ja liikide elupaikade ühendamise võimalustele.
Kokkuvõte
Austraalaasia ökotsoon on eriline ja bioloogiliselt rikas piirkond, mille elustiku omapära tuleneb pikaajalisest geograafilisest eraldatusest ning keerulistest saarestiku- ja mandrilise ajalooga protsessidest. Wallace'i joon ja Wallacea rõhutavad seda, kuidas looduslikud barjäärid suudavad kujundada elustikku. Tänapäeval on oluline kombineerida teadmistest lähtuvat kaitsetööd ja ranget bioohutust, et säilitada piirkonna unikaalset looduspärandit tulevastele põlvedele.
WWF-i andmetel on Austraalia Ökoala
Wallace'i joon piiritleb Austraalia ja Kagu-Aasia loomastiku. Tõenäoline maismaa ulatus viimase jääaja maksimumi ajal, kui merepind oli tänasest rohkem kui 110 m madalam, on näidatud halli värviga. Pange tähele, et Bali ja Lomboki saarte vahelise Lomboki väina sügav vesi moodustas veepiiri isegi siis, kui madalam meretase ühendas nüüdseks eraldatud saared ja maismaamassiivid mõlemal pool.
Seotud leheküljed
- Austraalia
- Gondwana
- Biogeograafia
- Wallace Line
- Uus-Meremaa loomad
Küsimused ja vastused
K: Mis on Austraalia tsoon?
V: Austraalia-Aasia vöönd on ökoloogiline piirkond, mis sobib geograafilise piirkonnaga Austraalias, mis hõlmab Austraaliat, Uus-Guineat ja naabersaari.
K: Millised väiksemad saared kuuluvad sellesse ökovööndisse?
V: Sellesse ökotsooni kuuluvad väiksemad saared on Indoneesia saarestiku idaosa, sealhulgas Sulawesi, Molukki saared (Maluku ja Põhja-Maluku), Lombok, Sumbawa, Sumba, Flores ja Timor.
K: Millised teised Vaikse ookeani saarerühmad kuuluvad sellesse ökosoonesse?
V: Teised Vaikse ookeani saarterühmad, mis kuuluvad sellesse ökotsooni, on Bismarcki saarestik, Vanuatu, Saalomoni saared ja Uus-Kaledoonia.
K: Kuidas eraldus Austraalia Gondwana superkontinendi osana Antarktikast?
V: Austraalia eraldus Antarktikast kui Gondwana superkontinendi osast miljonite aastate jooksul toimunud mandrite triivimise tõttu.
K: Milliseid kohalikke imetajad on Austraalias ökosoonis?
V: Austraaliasia ökosoonis elab kaks ühepaikset ja ei ole ühtegi kohalikku euteri imetajat; peaaegu kõik selle kohalikud imetajad (välja arvatud kaks ühepaikset) on matsupiaalsed.
K: Millal ilmusid Austraalia fossiilides esmakordselt platsentaarseid imetajad?
V: Platsentaalloomad ilmusid Austraalia fossiilides esmakordselt umbes 15 miljonit aastat tagasi (mya).
K: Kus asub Alfred Russell Wallace'i poolt tõmmatud eraldusjoon Indomaalia ja Austraalia ekstsoonide vahel? V: Alfred Russell Wallace'i järgi kulgeb Indomalaia ja Austraaliasia ökosoonide vaheline eraldusjoon Lomboki (Austraaliasia) ja Bali (Indomalaia) vahel.
Otsige