Ökoala (ökosoon): biogeograafilise piirkonna definitsioon ja näited
Ökoala (ökosoon) — biogeograafilise piirkonna määratlus, evolutsiooniline ajalugu ja maailmakaardilt võetud näited. Õpi, kuidas ökosoonid erinevad biomeist ja miks need tähtsad on.
Ökoala või biogeograafiline piirkond on Maa pinna suurim biogeograafiline jaotus. Need jaotused põhinevad taimede ja loomade ajaloolisel ja evolutsioonilisel levikul ning peegeldavad pikka aega kestnud suhtelist isoleeritust ja omapärast evolutsioonilist arengut.
Ökosoonid kujutavad endast suuri maa-alasid, kus taimed ja loomad arenesid pika aja jooksul suhteliselt isoleeritult ning on eraldatud teiste piirkondadega geoloogiliste või ökoloogiliste barjääridega, nagu ookeanid, laiad kõrbed, suured jõesüsteemid või kõrged mäeahelikud. Need barjäärid piiravad liikide loomulikku rännet ja soodustavad paikset liigierinevust ehk endeemiat. Ökosoonid vastavad botaanika floristilistele kuningriikidele või imetajate zooloogia zoogeograafilistele piirkondadele.
Mõisted ja eristamine biome'ist
Ökoalasid iseloomustab nende taimede ja loomade evolutsiooniline ajalugu ja päritolu. Seetõttu erinevad nad biotoomidest (biomeidest), mida nimetatakse ka peamisteks elupaigatüüpideks — need põhinevad peamiselt kliima-, pinnase- ja ökoloogilistel tingimustel ning kirjeldavad sarnast kliimaksitaimestikku ja ökosüsteemset funktsioneerimist. Biomeid (nt tundra, rohumaad, vihmametsad) võivad esineda mitmes ökoalas ja sarnased elupaigatüübid võivad olla kaugetes ökosoonides, kuid neid asustavad sageli väga erinevatest evolutsioonilistest joonist lähtuvad liigid. Seega võib üks ökoala hõlmata mitmeid biomeid.
Põhjused ja ajalooline taust
Taimede ja loomade leviku mustrid maailma ökovööndites on kujunenud osaliselt plaattetektoonika protsessi ja paleokliima tulemusena: mandrite lahknemine, kokkukleepumine, mäestike tekkimine ja meretaseme muutused on kujundanud maismaamassiivide ühendusi ja isolatsiooni läbi geoloogilise ajaloo. Ajaloolised ühenduskoridorid (nt Beringi maa- või jääsild, Panamase väin) ja nende kadumine on mänginud suurt rolli liigipositsioonide kujunemisel ja liigierinevuste tekkimisel.
Ökosoonide uurimisel on olulised tööd teinud varased zoogeograafid nagu Philip Sclater ja Alfred Russel Wallace, kes kirjeldasid maailma faunistilisi kõveraid ja eraldusjooni (nt tuntud Wallace'i joon Indoneesia saarte vahel), mis näitavad selget piiri erinevate evolutsiooniliste traditsioonide vahel.
Peamised ökosooned ja näited
Erinevad autorid ja organisatsioonid jagavad maailma ökosoonideks veidi erinevalt; tavaline jaotus hõlmab 7–8 peamist ökoalat. Mõned üldtuntud ökosooned (inglise nimed koos lühikirjeldusega):
- Palearktika (Palearctic) — Euroopa, suure osa Aasiast ja Põhja-Aafrikat hõlmav piirkond;
- Nearktika (Nearctic) — Põhja-Ameerika (Groenlandi ja Põhja-Mehhiko piirimaileni);
- Neotropis (Neotropical) — Kesk- ja Lõuna-Ameerika, Kariibi mere piirkond (rikkad vihmametsad, kõrge endeemia Neotropikas, nt Amazonase elustik, muguloomade rühmad);
- Afrotroopika (Afrotropical) — suur osa Aafrikast lõunapoolsete troopiliste aladeni (Madagaskar eraldi endeemse fauna ja floora tõttu);
- Indomalaaja (Indomalayan) — Lõuna-Aasia ja Kagu-Aasia mandriosas ja mõnedes saarestikes;
- Australaasia (Australasian) — Austraalia, Uus-Guinea ja naaberalad (tuntud marsupiaalide ja monotremaatide kõrge esinemine);
- Okeaania (Oceanian) — Vaikse ookeani saarestikud, kus palju endeemilisi liike;
- Antarktika (Antarctic) — Antarktika ja lähedalasuvad saared, kus kliima määrab elustiku kitsad piirid.
Näiteid evolutsioonilisest erinevusest: marsupiaalide mitmekesisus Austraalias vs. placentaarsete imetajate domineerimine teistes ökosoonides; lemurite esinemine ainult Madagaskaril; uue maailma imetajate (nt sammas- ja käpalised) ja vana maailma vastavate rühmade evolutsioonilised erinevused.
Piirid, üleminekud ja skaala
Ökosoonide piirded ei ole alati täpselt joonega määratletavad — sageli on tegu ülemineku- või segamudelitega, kus liigid ja ökosüsteemid muutuvad järk-järgult. Samas on olemas ka teravaid biogeograafilisi lõhesid, mis on tekkinud pikaajaliste barjääride tõttu (näiteks mereline vahe saarte vahel või suur kõrb). Skaalaliselt on ökoala maailmajaotuse suurim jaotis; väiksemad üksused on juurdekasvuna ecoregions (ökoregioonid) ja seejärel lokaalsed elupaigatüübid.
Terminid ja kasutus
Ökoala mõiste, nagu seda siin kasutatakse, on olnud arenguprotsessis ja eri allikates kasutatakse sama tähendusega ka teisi termineid, nagu kuningriik, kuningriigi ja piirkonna mõisted. J. Schultz kasutab terminit "ökosoon" oma biomeenide liigitussüsteemi kohta. Samuti kasutavad rahvusvahelised organisatsioonid ja teadlased mõistet "biogeographic realm" või "eco-zone", sõltuvalt süsteemist, mille alusel ruumilised üksused jaotatakse.
Olulisus ja rakendused
Ökosoonide tundmine on tähtis bioloogilise mitmekesisuse, endeemia ja evolutsiooniliste kultuuride mõistmiseks ning sellel on praktiline tähtsus ka looduskaitses ja maa-ala haldamisel. Biogeograafiline teadmine aitab määratleda prioriteetseid kaitsealasid, mõista invasiivsete liikide levikut ning ennustada kliimamuutuste mõju elupaikadele ja liigiriski muutustele.
Kokkuvõtlikult annab ökoala kontseptsioon hindamatu raamistikku, mille abil mõista suurte piirkondade pikaajalist evolutsioonilist ajalugu ja seda, miks maailmas leidub nii palju unikaalseid ja kohaspetsiifilisi liike.
Biogeograafilised valdkonnad
Miklos Udvardy pakkus 1975. aastal välja 203 biogeograafilise provintsi süsteemi, mis rühmitati kaheksaks biogeograafiliseks piirkonnaks (afrotroopiline, antarktiline, austraalia, indomaalia, lähiarktiline, neotroopiline, ookeaniline ja paleaarktiline). Udvardy eesmärk oli luua integreeritud ökoloogiline maade liigitussüsteem, mida saaks kasutada looduskaitse eesmärkidel.
WWF ökovööndid
WWFi ökovööndid põhinevad suures osas Pielou (1979) ja Udvardy (1975) biogeograafilistel aladel. Maailma Looduse Fondi (WWF) poolt kokku kutsutud bioloogide töörühm töötas välja kaheksa biogeograafilise piirkonna (ökovööndi) süsteemi, mis on osa maailma üle 800 maismaa ökoregiooni piiritlemisest.
- Nearctic 22,9 miljonit km² (sealhulgas suurem osa Põhja-Ameerikast).
- Palearktika 54,1 miljonit km² (sealhulgas suurem osa Euraasiast ja Põhja-Aafrikast).
- Afrotroopia 22,1 miljonit km² (sh Sahara-tagune Aafrika)
- Indomaalia 7,5 miljonit km² (sealhulgas Lõuna-Aasia subkontinent ja Kagu-Aasia).
- Austraalias 7,7 miljonit km² (sealhulgas Austraalia, Uus-Guinea ja naabersaared). Selle vööndi põhjapiir on tuntud kui Wallace'i joon.
- Neotroopiline 19,0 miljonit km² (sealhulgas Lõuna-Ameerika ja Kariibi mere piirkond).
- Okeaania 1,0 miljonit km² (sealhulgas Polüneesia, Fidži ja Mikroneesia).
- Antarktika 0,3 miljonit km² (sealhulgas Antarktika).
WWFi skeem on üldjoontes sarnane Udvardy süsteemiga, peamine erinevus seisneb selles, et Austraalia ökotsoon on piiritletud võrreldes Antarktika, Ookeani ja Indomaalia ökotsoonidega. WWFi süsteemis hõlmab Austraalia-Aasia ökotsoon Austraaliat, Tasmaaniat, Wallacea saari, Uus-Guineat, Ida-Melanesi saari, Uus-Kaledooniat ja Uus-Meremaad. Udvardy Austraalia piirkond hõlmab ainult Austraaliat ja Tasmaaniat; ta paigutab Wallacea Indomaalia piirkonda, Uus-Guinea, Uus-Kaledoonia ja Ida-Melanesia ookeani piirkonda ning Uus-Meremaa Antarktika piirkonda.
Maailma kaheksast ökovööndist kuue ökovööndi kaart Nearctic Palearctic Afrotropic Indomalaya Australasia Neotropic Okeaania ja Antarktika ökovööndid ei ole näidatud.
Küsimused ja vastused
K: Mis on ökotsoon?
V: Ökoala, mida nimetatakse ka biogeograafiliseks piirkonnaks, on Maa pinna kõige ulatuslikum jaotus, mis põhineb taimede ja loomade ajaloolisel ja evolutsioonilisel levikul.
K: Mille poolest erinevad ökosoonid biomeenidest?
V: Ökosoonid erinevad biomeenidest, mis on Maa pinna jaotused, mis põhinevad eluvormidel või kohanemisel kliima-, pinnase- ja muude tingimustega. Biomeid iseloomustab sarnane taimestiku kliimaks, sõltumata konkreetsete taimede ja loomade evolutsioonilisest põlvkonnast.
K: Millised tegurid mõjutavad ökosoonide mustreid?
V: Maailma ökosoonide taimede ja loomade levikumustrid on kujunenud plaattetektoonika tõttu, mis on geoloogilise ajaloo jooksul maamassiive ümber jaotanud.
K: Kuidas kasutab J. Schultz mõistet "ökotsoon"?
V: J. Schultz kasutab mõistet "ökosoon" oma biotoomide liigitussüsteemi kohta.
K: Millised tõkked võivad eraldada üht ökosooni teisest?
V: Ökosoone võivad üksteisest eraldada geoloogilised omadused, nagu ookeanid, laiad kõrbed või kõrged mäeahelikud, mis moodustasid tõkkeid taimede ja loomade rändele.
K: Kas kõik taimed ja loomad on ühe ökotsooni piires evolutsiooniliselt seotud?
V: Ei, kuigi iga ökosoon võib sisaldada mitmeid erinevaid biomeene, mille taimestik on sarnane, võivad neid asustada väga erineva evolutsioonilise ajalooga taimed ja loomad.
K: Kas biogeograafiliste piirkondade kohta kasutatakse ka teisi mõisteid?
V: Jah, teised asutused kasutavad teisi mõisteid, sealhulgas kuningriik, kuningriigi ja piirkonna mõisteid, millel on sama tähendus kui ökosoonil või biogeograafilisel alal.
Otsige