Ökoala või biogeograafiline piirkond on Maa pinna suurim biogeograafiline jaotus. Need jaotused põhinevad taimede ja loomade ajaloolisel ja evolutsioonilisel levikul ning peegeldavad pikka aega kestnud suhtelist isoleeritust ja omapärast evolutsioonilist arengut.

Ökosoonid kujutavad endast suuri maa-alasid, kus taimed ja loomad arenesid pika aja jooksul suhteliselt isoleeritult ning on eraldatud teiste piirkondadega geoloogiliste või ökoloogiliste barjääridega, nagu ookeanid, laiad kõrbed, suured jõesüsteemid või kõrged mäeahelikud. Need barjäärid piiravad liikide loomulikku rännet ja soodustavad paikset liigierinevust ehk endeemiat. Ökosoonid vastavad botaanika floristilistele kuningriikidele või imetajate zooloogia zoogeograafilistele piirkondadele.

Mõisted ja eristamine biome'ist

Ökoalasid iseloomustab nende taimede ja loomade evolutsiooniline ajalugu ja päritolu. Seetõttu erinevad nad biotoomidest (biomeidest), mida nimetatakse ka peamisteks elupaigatüüpideks — need põhinevad peamiselt kliima-, pinnase- ja ökoloogilistel tingimustel ning kirjeldavad sarnast kliimaksitaimestikku ja ökosüsteemset funktsioneerimist. Biomeid (nt tundra, rohumaad, vihmametsad) võivad esineda mitmes ökoalas ja sarnased elupaigatüübid võivad olla kaugetes ökosoonides, kuid neid asustavad sageli väga erinevatest evolutsioonilistest joonist lähtuvad liigid. Seega võib üks ökoala hõlmata mitmeid biomeid.

Põhjused ja ajalooline taust

Taimede ja loomade leviku mustrid maailma ökovööndites on kujunenud osaliselt plaattetektoonika protsessi ja paleokliima tulemusena: mandrite lahknemine, kokkukleepumine, mäestike tekkimine ja meretaseme muutused on kujundanud maismaamassiivide ühendusi ja isolatsiooni läbi geoloogilise ajaloo. Ajaloolised ühenduskoridorid (nt Beringi maa- või jääsild, Panamase väin) ja nende kadumine on mänginud suurt rolli liigipositsioonide kujunemisel ja liigierinevuste tekkimisel.

Ökosoonide uurimisel on olulised tööd teinud varased zoogeograafid nagu Philip Sclater ja Alfred Russel Wallace, kes kirjeldasid maailma faunistilisi kõveraid ja eraldusjooni (nt tuntud Wallace'i joon Indoneesia saarte vahel), mis näitavad selget piiri erinevate evolutsiooniliste traditsioonide vahel.

Peamised ökosooned ja näited

Erinevad autorid ja organisatsioonid jagavad maailma ökosoonideks veidi erinevalt; tavaline jaotus hõlmab 7–8 peamist ökoalat. Mõned üldtuntud ökosooned (inglise nimed koos lühikirjeldusega):

  • Palearktika (Palearctic) — Euroopa, suure osa Aasiast ja Põhja-Aafrikat hõlmav piirkond;
  • Nearktika (Nearctic) — Põhja-Ameerika (Groenlandi ja Põhja-Mehhiko piirimaileni);
  • Neotropis (Neotropical) — Kesk- ja Lõuna-Ameerika, Kariibi mere piirkond (rikkad vihmametsad, kõrge endeemia Neotropikas, nt Amazonase elustik, muguloomade rühmad);
  • Afrotroopika (Afrotropical) — suur osa Aafrikast lõunapoolsete troopiliste aladeni (Madagaskar eraldi endeemse fauna ja floora tõttu);
  • Indomalaaja (Indomalayan) — Lõuna-Aasia ja Kagu-Aasia mandriosas ja mõnedes saarestikes;
  • Australaasia (Australasian) — Austraalia, Uus-Guinea ja naaberalad (tuntud marsupiaalide ja monotremaatide kõrge esinemine);
  • Okeaania (Oceanian) — Vaikse ookeani saarestikud, kus palju endeemilisi liike;
  • Antarktika (Antarctic) — Antarktika ja lähedalasuvad saared, kus kliima määrab elustiku kitsad piirid.

Näiteid evolutsioonilisest erinevusest: marsupiaalide mitmekesisus Austraalias vs. placentaarsete imetajate domineerimine teistes ökosoonides; lemurite esinemine ainult Madagaskaril; uue maailma imetajate (nt sammas- ja käpalised) ja vana maailma vastavate rühmade evolutsioonilised erinevused.

Piirid, üleminekud ja skaala

Ökosoonide piirded ei ole alati täpselt joonega määratletavad — sageli on tegu ülemineku- või segamudelitega, kus liigid ja ökosüsteemid muutuvad järk-järgult. Samas on olemas ka teravaid biogeograafilisi lõhesid, mis on tekkinud pikaajaliste barjääride tõttu (näiteks mereline vahe saarte vahel või suur kõrb). Skaalaliselt on ökoala maailmajaotuse suurim jaotis; väiksemad üksused on juurdekasvuna ecoregions (ökoregioonid) ja seejärel lokaalsed elupaigatüübid.

Terminid ja kasutus

Ökoala mõiste, nagu seda siin kasutatakse, on olnud arenguprotsessis ja eri allikates kasutatakse sama tähendusega ka teisi termineid, nagu kuningriik, kuningriigi ja piirkonna mõisted. J. Schultz kasutab terminit "ökosoon" oma biomeenide liigitussüsteemi kohta. Samuti kasutavad rahvusvahelised organisatsioonid ja teadlased mõistet "biogeographic realm" või "eco-zone", sõltuvalt süsteemist, mille alusel ruumilised üksused jaotatakse.

Olulisus ja rakendused

Ökosoonide tundmine on tähtis bioloogilise mitmekesisuse, endeemia ja evolutsiooniliste kultuuride mõistmiseks ning sellel on praktiline tähtsus ka looduskaitses ja maa-ala haldamisel. Biogeograafiline teadmine aitab määratleda prioriteetseid kaitsealasid, mõista invasiivsete liikide levikut ning ennustada kliimamuutuste mõju elupaikadele ja liigiriski muutustele.

Kokkuvõtlikult annab ökoala kontseptsioon hindamatu raamistikku, mille abil mõista suurte piirkondade pikaajalist evolutsioonilist ajalugu ja seda, miks maailmas leidub nii palju unikaalseid ja kohaspetsiifilisi liike.