Biom — määratlus, põhiliigid ja ökoloogiline roll
Biom: leia selge määratlus, põhiliigid ja nende ökoloogiline roll — kuidas kliima, taimestik ja loomastik määravad elupaigad ning säilitamise tähtsus.
Ökoloogias tähendab biomeen laiemat piirkondlikku rühma elupaiku, mis koosneb erinevatest taime- ja loomakooslustest, mis on kõige paremini kohanenud piirkonna füüsilise looduskeskkonna, laiuskraadi, kõrguse ja maastikuga. Biomeenid hõlmavad sarnaselt kliima- ja kasvukeskkonnale põhinevaid ökoloogilisi ühikuid, mis eristuvad esmase tootlikkuse, taimkatte tüübi ja elusolendite koostise poolest.
Biomeen koosneb ökoregioonidest või stabiilses seisundis olevatest kooslustest ning hõlmab ka nendega seotud üleminekuekosüsteeme, häiritud või degradeerunud taimestikust, loomastikust ja mullastikust. Sageli määratletakse biomi ka kliima ja domineeriva taimestiku tüübi järgi — näiteks metsad, rohumaad, kõrbete ja tundra alad eristuvad üksteisest nii kasvuvormi kui ka ökosüsteemiteenuste poolest.
Iga biomeeni iseloomustab unikaalne bioloogiline mitmekesisus, mis hõlmab nii liigilist kui ka geneetilist mitmekesisust. Eelkõige sõltub loomastiku ja taimede mitmekesisus abiootilistest teguritest (nt temperatuur, sademed, mullatingimused) ja domineeriva taimestiku biomassi tootlikkusest. Üldiselt suurendab primaarne netoproduktiivsus, niiskuse kättesaadavus ja temperatuur maismaa- (terrestriaalsete) biomeenide elurikkust ning võimaldab toetada keerukamaid toiduvõrke.
Põhilised biomeenide tüübid
Üldine biomeenide klassifikatsioon jaotab need kaheks:
- Terrestrilised (maismaa) biomeed — metsad (nt vihmametsad, okasmetsad), rohumaad ja steppid, kõrbete biomeed, tundra, savannid jne. Igaüks neist eristub kliima, mullatüübi ja taimkatte poolest.
- Veekeskkonna (vee) elupaigad — mageveesüsteemid (järved, jõed), rannikualad, merelised biomeed (nt korallrifid, avamere ökosüsteemid) ja sood. Veebiomeed määravad peamiselt soolsus, valgusolud ja veesagedused.
Kohalikud nimed ja näited
Biomidele antakse sageli kohalikke nimetusi, mis kajastavad piirkondlikke tingimusi või inimeste jaotustraditsioone. Näiteks on parasvöötme rohumaad või põõsastikud:
- Kesk-Aasias tuntud kui stepid,
- Lõuna-Aafrikas kui savann või veld,
- Põhja-Ameerikas kui preeria,
- Lõuna-Ameerikas kui pampa,
- ja Austraalias kui põõsastikud või põõsastik.
Need kohanimed aitavad mõista regionaalset mitmekesisust, kuid nende piirid võivad olla kultuuriliselt ja ajalooliselt määratletud ning seetõttu mitte alati kooskõlas ökoloogiliste piirjoontega.
Ökoloogiline roll ja tähtsus
Biomeed tagavad mitmeid olulisi ökosüsteemiteenuseid: nad säilitavad elupaiku paljudele liikidele, reguleerivad kliimat (nt süsiniku sidumine metsades ja soodes), hoiavad pinnast ja vett, ning toovad inimesed vajalikke ressursse (toit, puidu- ja ravimtaimed). Biomeed kujunevad pikaajaliste keskkonnatingimuste tulemusena ja toetavad globaalseid protsesse nagu süsiniku ringlus ja hüdroloogiline tsükkel.
Mõjud ja kaitse
Inimtegevus — metsade raadamine, põllumajandus, linnaala laienemine, reostus ja kliimamuutused — ohustavad paljusid biomeene ning vähendavad nende bioloogilist mitmekesisust. Sageli muutub biomi struktuur ja funktsioon, mis mõjutab elupaikade stabiilsust ja ökosüsteemiteenuste pakkumist. Seetõttu on paljude riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide bioloogilise mitmekesisuse tegevusplaanides ja kaitseprogrammides biomi tasemel kaitse- ja taastamismeetmed olulisel kohal.
Järeldus
Biomeen on praktiline ja ökoloogiliselt tähenduslik mõiste koguplaneetaarsete ning piirkondlike elupaikade kirjeldamiseks. Mõistes biomeenide struktuuri ja dünaamikat, on võimalik paremini hinnata ökosüsteemide tervist, planeerida looduskaitset ja leida tasakaal inimtegevuse ning looduse säilitamise vahel.
Maapealsed biomeedid
Kliima on peamine tegur, mis määrab maismaa elupaikade leviku. Oluliste kliimategurite hulka kuuluvad:
- laiuskraad: arktiline, boreaalne, parasvöötme, subtroopiline, troopiline.
- niiskus: niiske, poolniiske, poolkuiv ja kuiv.
- hooajaline varieeruvus: sademete hulk võib olla ühtlaselt jaotunud kogu aasta jooksul või olla hooajaliselt varieeruv.
- kuiv suvi, niiske talv: enamik maakera piirkondi saab suurema osa sademetest suvekuudel; Vahemere kliima piirkonnad saavad oma sademed talvekuudel.
- kõrgus merepinnast: kasvav kõrgus merepinnast põhjustab elupaigatüüpide jaotumist sarnaselt laiuskraadide suurenemisega.
Bioloogiline mitmekesisus suureneb üldiselt poolustest eemale, ekvaatori suunas, ja suureneb koos niiskusega.
Kõige laialdasemalt kasutatavad biomeenide liigitussüsteemid vastavad laiuskraadile (või temperatuurivööndile) ja õhuniiskusele.
Udvardy süsteem
1975. aastal avaldas Miklos Udvardy biogeograafiliste provintside süsteemi, mis oli jagatud 12 maismaabiomiks.
Bailey süsteem
Robert G. Bailey töötas 1975. aastal avaldatud kaardil välja Ameerika Ühendriikide biogeograafilise liigitussüsteemi. Hiljem laiendas Bailey seda süsteemi 1981. aastal ülejäänud Põhja-Ameerikale ja 1989. aastal kogu maailmale. Bailey süsteemi aluseks on kliima ja see on jagatud neljaks alaks (polaarne, niiske parasvöötme, kuiv ja niiske troopiline), millele lisanduvad veel muudel klimaatilistel omadustel põhinevad jaotused (subarktiline, soe parasvöötme, soe parasvöötme ja subtroopiline, mere- ja kontinentaalne, madal- ja mägialad).
WWF süsteem
Bioloogide töörühm töötas Maailma Looduse Fondi (WWF) jaoks välja ökoloogilise maade liigitussüsteemi, milles määrati kindlaks 14 biomeeni, mida nimetatakse peamisteks elupaigatüüpideks, ja jagati maailma maismaa pindala 867 maismaa-ekoregiooniks. Seda klassifikatsiooni kasutatakse WWF-i poolt määratletud ökoregioonide globaalse 200 nimekirja määratlemisel, mis on kaitseprioriteedid. WWFi peamised elupaigatüübid on järgmised:
- Metsad ("laialehised" = angiospermide puud)
- Troopilised ja subtroopilised niisked laialehised metsad (troopilised ja subtroopilised, niisked)
- Troopilised ja subtroopilised kuivad laialehised metsad (troopilised ja subtroopilised, semihumiinsed)
- Troopilised ja subtroopilised okasmetsad (troopilised ja subtroopilised, semihumiinsed)
- Parasvöötme laialehised ja segametsad (parasvöötme, niisked)
- Parasvöötme okasmetsad (parasvöötme, niisked kuni poolniisked)
- Boreaalsed metsad/taiga (subarktilised, niisked)
- Vahemerelised metsad, puisniidud ja põõsastikud või sklerofüllimetsad (parasvöötme soojad, poolkuivad kuni poolkuivad, talviste vihmadega).
- Rohumaad
- Troopilised ja subtroopilised rohumaad, savannid ja põõsastikud (troopilised ja subtroopilised, poolkuivad).
- Parasvöötme rohumaad, savannid ja põõsastikud (parasvöötme, poolkuivad).
- Üleujutatud rohumaad ja savannid (parasvöötme kuni troopiline, magevee või mahlase veega üleujutatud).
- mägised rohumaad ja põõsastikud: alpiine (üle puuliini) või mägised (allpool puuliini ja seega puudega).
- Tundra (Arktika)
- Kõrbed ja kserilised põõsastikualad (parasvöötme kuni troopiline, kuiv)
- Mangroovid (subtroopilised ja troopilised, soolase veega üleujutatud)
Vee-elustikud
- mandrilava
- rannikuvöönd / loodete vaheline vöönd
- kaldaäärne
- tiik
- korallrahu
- kelp metsa
- jääpakett
- hüdrotermilised luugid
- külmad lekked
- põhjavöönd
- pelaagiline vöönd
- neritiline vöönd
Muud biomeedid
Endoliitiline elustik, mis koosneb täielikult mikroskoopilisest elust kivipoorides ja -praodes, kilomeetrite sügavusel maapinna all, on alles hiljuti avastatud ja ei sobi hästi enamikku klassifitseerimisskeemidesse.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Mis on biomeen?
V: Biome on suurem piirkondlik rühm, mis koosneb erinevatest taime- ja loomakooslustest, mis on kõige paremini kohanenud piirkonna füüsilise looduskeskkonna, laiuskraadi, kõrguse ja maastikuga.
K: Kuidas biomeen koosneb?
V: Biomeen koosneb ökoregioonidest või stabiilses seisundis asulatest ja kõigist nendega seotud ülemineku-, häiritud või degradeerunud taimestikust, loomastikust ja mullastikust.
K: Mis määrab iga biomeeni bioloogilise mitmekesisuse?
V: Igale biomeenile iseloomulikku bioloogilist mitmekesisust määravad sellised abiootilised tegurid nagu netoprimaarne produktiivsus, niiskuse kättesaadavus ja temperatuur ning domineeriva taimestiku biomassi produktiivsus.
K: Kas on olemas kaks peamist biotoomide tüüpi?
V: Jah, on olemas kaks peamist biotoomide tüüpi - maismaa- (maismaa-) biotoomid ja vee- (vee-) biotoomid.
K: Kas biomeile antakse maailma eri osades kohalikke nimesid?
V: Jah, biomidele antakse sageli kohalikud nimed sõltuvalt sellest, kus nad maailmas asuvad. Näiteks võib parasvöötme rohumaad või põõsastikud olla Kesk-Aasias tuntud kui stepid või Lõuna-Aafrikas kui savannid või põllud.
K: Kas on võimalik, et terve biomeen on kaitse-eesmärgiks?
V: Jah, on võimalik, et terve elupaik võetakse kaitse alla ühe riigi bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava raames.
Otsige