Ökoloogias tähendab biomeen laiemat piirkondlikku rühma elupaiku, mis koosneb erinevatest taime- ja loomakooslustest, mis on kõige paremini kohanenud piirkonna füüsilise looduskeskkonna, laiuskraadi, kõrguse ja maastikuga. Biomeenid hõlmavad sarnaselt kliima- ja kasvukeskkonnale põhinevaid ökoloogilisi ühikuid, mis eristuvad esmase tootlikkuse, taimkatte tüübi ja elusolendite koostise poolest.
Biomeen koosneb ökoregioonidest või stabiilses seisundis olevatest kooslustest ning hõlmab ka nendega seotud üleminekuekosüsteeme, häiritud või degradeerunud taimestikust, loomastikust ja mullastikust. Sageli määratletakse biomi ka kliima ja domineeriva taimestiku tüübi järgi — näiteks metsad, rohumaad, kõrbete ja tundra alad eristuvad üksteisest nii kasvuvormi kui ka ökosüsteemiteenuste poolest.
Iga biomeeni iseloomustab unikaalne bioloogiline mitmekesisus, mis hõlmab nii liigilist kui ka geneetilist mitmekesisust. Eelkõige sõltub loomastiku ja taimede mitmekesisus abiootilistest teguritest (nt temperatuur, sademed, mullatingimused) ja domineeriva taimestiku biomassi tootlikkusest. Üldiselt suurendab primaarne netoproduktiivsus, niiskuse kättesaadavus ja temperatuur maismaa- (terrestriaalsete) biomeenide elurikkust ning võimaldab toetada keerukamaid toiduvõrke.
Põhilised biomeenide tüübid
Üldine biomeenide klassifikatsioon jaotab need kaheks:
- Terrestrilised (maismaa) biomeed — metsad (nt vihmametsad, okasmetsad), rohumaad ja steppid, kõrbete biomeed, tundra, savannid jne. Igaüks neist eristub kliima, mullatüübi ja taimkatte poolest.
- Veekeskkonna (vee) elupaigad — mageveesüsteemid (järved, jõed), rannikualad, merelised biomeed (nt korallrifid, avamere ökosüsteemid) ja sood. Veebiomeed määravad peamiselt soolsus, valgusolud ja veesagedused.
Kohalikud nimed ja näited
Biomidele antakse sageli kohalikke nimetusi, mis kajastavad piirkondlikke tingimusi või inimeste jaotustraditsioone. Näiteks on parasvöötme rohumaad või põõsastikud:
- Kesk-Aasias tuntud kui stepid,
- Lõuna-Aafrikas kui savann või veld,
- Põhja-Ameerikas kui preeria,
- Lõuna-Ameerikas kui pampa,
- ja Austraalias kui põõsastikud või põõsastik.
Need kohanimed aitavad mõista regionaalset mitmekesisust, kuid nende piirid võivad olla kultuuriliselt ja ajalooliselt määratletud ning seetõttu mitte alati kooskõlas ökoloogiliste piirjoontega.
Ökoloogiline roll ja tähtsus
Biomeed tagavad mitmeid olulisi ökosüsteemiteenuseid: nad säilitavad elupaiku paljudele liikidele, reguleerivad kliimat (nt süsiniku sidumine metsades ja soodes), hoiavad pinnast ja vett, ning toovad inimesed vajalikke ressursse (toit, puidu- ja ravimtaimed). Biomeed kujunevad pikaajaliste keskkonnatingimuste tulemusena ja toetavad globaalseid protsesse nagu süsiniku ringlus ja hüdroloogiline tsükkel.
Mõjud ja kaitse
Inimtegevus — metsade raadamine, põllumajandus, linnaala laienemine, reostus ja kliimamuutused — ohustavad paljusid biomeene ning vähendavad nende bioloogilist mitmekesisust. Sageli muutub biomi struktuur ja funktsioon, mis mõjutab elupaikade stabiilsust ja ökosüsteemiteenuste pakkumist. Seetõttu on paljude riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide bioloogilise mitmekesisuse tegevusplaanides ja kaitseprogrammides biomi tasemel kaitse- ja taastamismeetmed olulisel kohal.
Järeldus
Biomeen on praktiline ja ökoloogiliselt tähenduslik mõiste koguplaneetaarsete ning piirkondlike elupaikade kirjeldamiseks. Mõistes biomeenide struktuuri ja dünaamikat, on võimalik paremini hinnata ökosüsteemide tervist, planeerida looduskaitset ja leida tasakaal inimtegevuse ning looduse säilitamise vahel.