Mandrilava
Mandrilava on mandriosa, mis asub vee all. Jääaegadel oli mandrilava jääaegadel osa maismaast, kuid jääajavahelistel perioodidel oli see vee all. Praegu oleme jääajavahelisel perioodil.
Iga kontinent on meres nagu saar. Suurem osa saarest on veepiirist kõrgemal ja me näeme seda mandrina. Osa sellest on aga allpool veepiiri. Mandrilava taga ulatub põhi palju sügavamale.
Mandrilava on madal ookean. Selle sügavus varieerub, kuni 140 meetri sügavuseni. Selle laius on väga erinev. Liikuva mandrilava esiserval on šelfi vähe või see puudub üldse. Ameerika läänepoolne serv on selle näiteks. Plaadi passiivsel serval on šelf lai ja madal. Kõige laiem šelf on Siberi šelf Põhja-Jäämeres: selle laius on 1500 km (930 miili).
Sete Kivimantel
Läänepoolne sisemeresoontes olev meretee kriidi keskpaigas, umbes 100 miljonit aastat tagasi.
Siseveekogud
Mõnel perioodil on mandrite sees olnud madalad mered. Neid nimetatakse epikontinentaalseteks meredeks. Suur osa praegusest Põhja-Ameerikast oli juraajal kaetud epikontinentaalse merega, mida kutsuti Sundance'i mereks. Kreidiajal kattis veelgi suuremat ala Lääne-Sisameri.
Ökoloogia
Mandrimeres on ookeanide kõige rikkalikum elu, seal on rohkem liike ja arvukamalt kui kusagil mujal. See on tingitud sellest, et seal on nii päikesevalgust kui ka toitaineid fotosünteesiks. See põhjustab mikroskoopiliste vetikate ja tsüanobakterite õitsemist, misjärel loomad söövad fütoplanktoni. Enamik ookeanide toitainetest uhutakse mandritelt alla jõgedega. Eelkõige on mandrid peaaegu ainus allikas mõnede põhielementide, näiteks raua jaoks. Toitainete puudumine mandritelt eemal seletab, miks suur osa Vaiksest ookeanist on peaaegu eluta ja miks ookeanikaldad on nii elurikkad.
Fütoplanktoni õitseng Cornwallis, Inglismaal. Helesinine värvus on põhjustatud miljardite valgete Emiliana huxleyi kokkoolifooride skelettidest.
Topograafia
Tavaliselt lõpeb riiul kahaneva kaldega punktis (mida nimetatakse riiulilõheks). Merepõhi, mis asub murdumiskohast allpool, on mandrilava. Kalda iseloom muutub järsult kalda murdumiskohas, kus algab mandrilava. Mõne erandiga asub šelfimurd märkimisväärselt ühtlasel sügavusel, mis on ligikaudu 140 m (460 jalga); see on tõenäoliselt varasemate jääaegade tunnus, mil merepind oli madalam kui praegu. p43
Küsimused ja vastused
K: Mis on mandrilava?
V: Mandrilava on mandri veealune osa.
K: Kas mandrilava oli alati vee all?
V: Ei, mandrilava oli jääaegadel jääaegade ajal osa maismaast, kuid jääajavahelistel perioodidel oli see vee all.
K: Milline on mandrilava sügavus?
V: Mandrilava sügavus on väga erinev, kuni 140 meetri sügavusel.
K: Mis asub mandrilava taga?
V: Mandrilava taga ulatub põhi palju sügavamale.
K: Kuidas varieerub mandrilava laius?
V: Mandrilava laius varieerub suuresti sõltuvalt liikuva mandrilava servast. Liikuva mandrilava esiservas on šelfi vähe või üldse mitte, samas kui kõige laiem šelf on Põhja-Jäämeres asuv Siberi šelf, mille laius on 1500 km (930 miili).
Küsimus: Millisel perioodil me praegu elame?
V: Me elame praegu jääajavahelisel perioodil.
K: Kas kõik mandrid on ümbritsetud veega?
V: Iga kontinent on ümbritsetud veega, kuid seda võib vaadelda kui saart, kus suurem osa sellest on veepiirist kõrgemal, ja me näeme seda mandrina.
