Looduslik keskkond tähendab kõiki elus ja eluta asju, mis tekivad looduslikult, st mitte inimese tõttu. Universum on looduslik, kuid sageli tähendab mõiste "looduslik keskkond" ainult loodust Maal. Mõistet vaadeldakse nii ruumilises kui ajalis-süsteemilises mõõtkavas: see võib tähendada väikest tiiki, metsatükki, kogu maakera biosfääri või miljoneid aastaid kestnud geoloogilisi protsesse.

Tavaliselt hõlmab see kahte aspekti:

  • Ökoloogilised üksused, mis on looduslikud süsteemid ilma suurema inimsekkumisteta. Nende hulka kuuluvad kogu taimestik, mikroorganismid, pinnas, kivimid, atmosfäär ja loodussündmused. Sellised ökosüsteemid—näiteks metsad, sood, järved, mererannad ja kõrbed—koostavad elurikkuse (biodiversiteedi) kooslusi ning toimivad energia- ja aineringe süsteemidena (fotosüntees, toitainete vood, toitainete lagundamine jm). Ökoloogilised ühikud hõlmavad nii liigirikkaid kui ka suhteliselt lihtsaid ökosüsteeme ning neid kirjeldatakse tavaliselt tootjate, tarbijate ja lagundajate vahelistes suhetes ning füüsiliste tingimuste (valgus, niiskus, temperatuur, mullaomadused) taustal.
  • Universaalsed loodusvarad ja füüsilised nähtused, millel puuduvad selged piirid. Nende hulka kuuluvad kliima, õhk, vesi, energia, kiirgus, elektrilaeng ja magnetism. Need komponendid mõjutavad kõiki elus- ja elutuid süsteeme ning määravad näiteks sademete mustreid, temperatuuri, tuuleolusid ja meretaseme kõikumisi. Kostuvad protsessid—näiteks kliimamuutus, mullakihtide teke, ookeanide keemilised muutused ja geoloogilised protsessid—on osa nendest universaalsetest nähtustest ja kujundavad pikaajalisi elutingimusi planeedil.

Komponendid ja funktsioonid

Bioloogilised komponendid: taimed, loomad, seened ja mikroorganismid moodustavad toiduvõrgud ning tagavad elupaikade dünaamika. Bioloogiline mitmekesisus võimaldab ökosüsteemidel taluda muutusi ja taastuda häiringutest.

Abiootilised komponendid: valgus, temperatuur, vesi, mullad, mineraalid ja atmosfäärilised keemilised ühendid määravad elutingimused ja mõjutavad liikide ja ökosüsteemide paiknemist.

Süsteemifunktsioonid: energia liikumine (näiteks päikeseenergia muundumine biomassi), aineringed (süsihappegaas, lämmastik, fosfor), tolmeldamine, veetsükkel, toitainete säilitamine ja lagundamine. Need funktsioonid loovad teenuseid, mida inimesed kasutavad (nt puhast vesi, toidu tootmine, kliimaregulatsioon, kultuurilised väärtused).

Erinevus ehitatud (inimtekitatud) keskkonnast

Samuti on olemas ehitatud keskkond. Seal on inimene muutnud maastikke ja looduskeskkonda, et teha linnu ja põllumajandusmaad. Ehitatud keskkond hõlmab linnaala, infrastruktuuri (teed, hooned, kanaliseerimine), põllumajandusmaad ja muud inimtegevuse poolt tugevalt muudetud alasid.

Peamised erinevused:

  • Sekkumine: naturaalses keskkonnas domineerib looduslik protsess, ehitatud keskkonnas domineerib inimese kavandatud ja juhitud muutus.
  • Struktuur: looduses on tihti suurem heterogeensus (mitmekesisus elupaikades), linnastunud alad on homogeniseeritud ja tihti vähem bioloogiliselt mitmekesised.
  • Funktsioonid: looduslikud ökosüsteemid pakuvad laiaulatuslikke ökosüsteemiteenuseid, ehitatud süsteemid pakuvad infrastruktuuri ja majandustegevuse võimalusi, kuid võivad samal ajal vähendada mõningaid looduslikke funktsioone (nt filtreerimisvõimet, elupaikade pakkumist).
  • Piirid ja üleminekud: paljud maastikud on poollooduslikud või segadused, kus inimtegevus on olemas, kuid looduslikud protsessid jätkuvad (näiteks mahepõllumajandus, linnapargid, taastatud märgalad).

Inimese mõju, ohud ja kaitse

Inimtegevus mõjutab looduslikku keskkonda mitmel viisil: looduslike elupaikade hävitamine ja killustamine, reostus (keemiline, valgus- ja mürasaaste), invasiivsete liikide levik, liigne ressursikasutus (ülepüük, liigse veevõtt), kliimamuutus ja maakasutuse muutused. Need mõjud vähendavad tihti elurikkust ja ökosüsteemide võimet osutada teenuseid.

Kaitse ja säästev kasutus hõlmavad looduskaitsealasid, taastamist (nt märgala taastamine, metsade ökosüsteemide taastamine), jätkusuutlikku maaharimist ja veemajandust, kliimamuutustega kohanemist ning hoiatus- ja seireprogramme. Hea tava sisaldab ka inimeste kaasamist, kuna kohalikud kogukonnad ja traditsioonilised teadmised võivad toetada loodusressursside pikaajalist säilitamist.

Miks looduslik keskkond on oluline?

Looduslik keskkond on aluseks inimeste heaolule: see tagab toidu, puhta vee, kliimareguleerimise ja vaimse tervise toetuse. Lisaks on loodusel iseenda väärtus — liigiline mitmekesisus ja loodusprotsessid on olulised teaduse, kultuuri ja tulevaste põlvkondade jaoks. Säästev suhtumine loodusesse ja tasakaalustatud maakasutus aitavad hoida nii inimese kui ka looduse huve pikemas perspektiivis.