Naturalism: mõiste ja kasutusalad filosoofias, kunstis ja kirjanduses

Avasta naturalismi mõiste ja kasutusalad filosoofias, kunstis ja kirjanduses — ajalugu, stiilid (kunst, teater, kirjandus), eetika ja religioosne vaatenurk ilma üleloomulikuta.

Naturalism on filosoofiline seisukoht, mille järgi saab maailma ja selle nähtusi seletada looduse omaduste ja looduslike põhjuste kaudu ning üleloomulikke või paranormaalseid seletusi ei kasutata. Naturalism rõhutab vaatlust, teaduslikku meetodit ja looduslike protsesside seletusjõudu ning on laialt mõjutanud nii teadust kui ka kunsti ja kirjandust.

Naturalismi võib eristada mitmel viisil. Kõige levinum jaotus on metodoloogiline naturalism — arusaam, et teadus peab piirama seletusi looduslike nähtustega ja kasutama empiirilisi meetodeid — ning metafüüsiline (ontoloogiline) naturalism — uskumus, et kõik, mis eksisteerib, on looduse osa ja et üleloomuline ei ole olemas. Naturalism avaldub ka praktilisi ja kultuurilises valdkondades, näiteks kunstis, kirjanduses ja teatris.

Naturalism võib viidata ka:

• Naturalism (kunst), stiil maalikunstis ja kujutavas kunstis — püüab kujutada maailma täpselt, üksikasjalikult ja ilma idealiseerimiseta; tuntud näideteks on 19. sajandi prantsuse maalikoolid nagu Gustave Courbet ja Jean-François Millet.
• Naturalism (kirjandus), kirjandusstiil — rõhutab saatuse, pärilikkuse ja keskkonna mõju tegelaste elule, kasutab sageli teaduslikke või objektiivseid vaatenurki; tuntumad esindajad on Émile Zola, Theodore Dreiser ja Stephen Crane.
• Naturalism (teater), 19. sajandil alguse saanud liikumine teatri ja draama vallas — sihikindel realistlik lavakujundus, igapäevaste probleemide näitamine ja sügav keskendumine sotsiaalsetele ja bioloogilistele põhjustele inimkäitumises. Olulised tegelased ja mõtlejad selles liikumises on olnud André Antoine ja Émile Zola ning mõjusid avaldasid ka lavakunstnikud nagu Konstantin Stanislavski.
• Naturalism (filosoofia)
• Eetiline naturalism, teooria, et eetilisi avaldusi saab tuletada mitteeetilistest avaldustest — see väidab, et moraaliväited võivad põhineda faktidel inimloomuse, sotsiaalsete suhete või heaolu kohta; selle ümber käivad keerukad metaetilised debatid (nt Hume’i ja Moore’i kriitika ning „naturalistliku eksituse“ küsimus).
• Vaimne naturalism, vaimsus, mis ei hõlma üleloomulikku — inimestel võib olla intensiivne sisemine elu ja tähenduseotsing, kuid seda seletatakse looduslike protsesside ja psühholoogia kaudu, mitte üleloomuliste jõudude abil.
• Religioosne naturalism, religioon, mis ei sisalda üleloomulikke uskumusi — püüab ühendada religioossed tunded, eetika ja kogukondlikud tavad maailmapildiga, mis põhineb teadusel ja looduslikul maailmal.

Naturalismi peamised omadused

• Fookus empiirilisele ja looduslikule: seletused põhinevad vaatlusel, mõõtmistel ja teaduslikul uurimusel.
• Rekonstrueeriv ja selgitav lähenemine: püüab näidata, kuidas keerulised nähtused tulenevad lihtsamatest loodusseadustest või sotsiaalsetest tingimustest (nt pärilikkus, keskkond, majanduslikud tingimused).
• Realisme rõhutamine: kunstis ja kirjanduses rõhutatakse igapäevast elu, tavapäraseid olusid ja inimeste materiaalseid tingimusi.
• Determinismi või tingimuslikkuse element: rõhuasetus põhjuste ja tagajärgede vahelisel seosel, kuigi mitmed naturalistid aktsepteerivad ka juhuslikkuse ja keerukuse rolli.

Ajalooline taust ja tähtsamad mõtlejad

Naturalistlikke ideid võib leida juba antiikfilosoofias (nt Aristotelesel ja Lucretiusel) ning neid on arendanud mitmed modernsed mõtlejad. 17.–18. sajandil tõusis esile materialismi ja mehhanistlik maailmapilt (nt Thomas Hobbes). 19. sajandi teaduslikud edusammud — eriti Charles Darwini teooria — andsid naturalismile tugeva teoreetilise aluse, sest evolutsioon selgitas paljusid bioloogilisi ja käitumuslikke nähtusi looduslike protsesside kaudu.

20. sajandi filosoofias on naturalismi pooldajateks olnud näiteks W. V. O. Quine (metodoloogiline naturalism), Daniel Dennett ja Paul Churchland (meelefilosoofia ja neuroteaduste tugevdajana). Eetikavaldkonnas on olnud püsiv dialoog eetilise naturalismi ja selle kriitikute vahel (nt G. E. Moore’i „naturalistlik eksitus“).

Naturalism kunstis, kirjanduses ja teatris

19. sajandi kunstis tähendas naturalism detailset ja vahel ka karmimat reaalsuse kujutamist — maastikud, taluelu ja tööliste igapäev olid sagedased teemad. Maalikunstnikud nagu Gustave Courbet ristisid sageli romantismi idealiseerimise ning rõhutasid objektiivset kujutust.

Kirjanduses kujutas naturalism inimeste elu sageli deterministlikult: tegelaste saatus sõltub geneetikast, ühiskondlikest tingimustest ja majanduslikust surve alt. Émile Zola on selle teooria üks peamisi sõnastajaid; tema romaanid ja teooriad avaldasid suurt mõju ka Ameerika naturalistidele nagu Theodore Dreiser ja Frank Norris.

Teatrilises naturalismis tehti katse lavale tuua „tõeline elu“: detailsed lavakujundused, igapäevakeel ja sotsiaalsed konfliktid. Lavastajad ja dramaturgid püüdsid luua usutavaid olusid, mis aitaksid publikul aru saada, kuidas keskkond ja pärilikkus kujundavad inimeste käitumist.

Eetika, religioon ja vaimsus naturalismi kontekstis

Eetiline naturalism väidab, et moraaliväited on seotud faktidega (nt inimeste heaolu, valu ja sotsiaalsed tagajärjed). Selle ümber tekib küsimus, kuidas täpselt tuletada „peaks“ (ought) „on“ (is) põhjal — Hume’i tuntud argument ja Moore’i kriitika näitavad, et see üleminek ei ole trivialiseeritav ja vajab selgitust.

Religioosne ja vaimne naturalism püüab säilitada tähenduse, eetika ja kogukondlikud praktikad ilma üleloomulike väideteta. Sellised lähenemised rõhutavad looduse imet, moraalset vastutust ja loovust, kuid seletavad need looduslike ja inimlike allikate kaudu.

Kriitika ja piirangud

• Reduktsionismi küsimus: naturalismist võidakse ette heita, et see liigselt vähendab vaimseid, esteetilisi või väärtuslikke kogemusi puhtalt bioloogiliste või füüsikaliste protsesside alla.
• Teaduse piire: teaduslikud meetodid on äärmiselt effektivad paljude küsimuste puhul, kuid on arutletud, kas need sobivad kõigi inimkogemuse aspektide (näiteks subjektiivne teadvus või esteetiline väärtus) täielikuks seletamiseks.
• Metaeetilised vaidlused: kuidas tuletada moraali või normatiivseid hinnanguid puhtalt faktidest — see küsimus on jätkuv debati teema.

Kaasaegne tähtsus ja rakendused

Naturalism mõjutab edasi teadusfilosoofiat, meelefilosoofiat, psühholoogiat ja sotsioloogiat ning avaldab jätkuvalt mõju kirjandusele ja visuaalkunstile. Avalikus diskursuses ilmneb naturalismi mõju ka poliitikakujunduses (nt tõenduspõhine poliitika) ja eetilistes aruteludes (nt bioeetika, kliimapoliitika).

Lühidalt: naturalism on mitmetahuline ja mõjukas lähenemine, mis ühendab teaduslikku seletusviisi, realismi ja keskendumist looduslikele põhjustele. Selle rakendused ulatuvad filosoofiast ja teadusest kuni kunstini ja igapäevase maailmavaateni, ning selle ümber käivad arutelud puudutavad nii teaduse kui ka väärtuste ja tähenduse selgitamist.

Küsimused ja vastused

K: Mis on naturalism?

K: Millistele erinevatele stiilidele või liikumistele võib naturalism kunstis viidata?

K: Mis on eetiline naturalism?

K: Mis on vaimne naturalism?

K: Mis on religioosne naturalism?

K: Kas naturalism aktsepteerib üleloomulikke või vaimseid seletusi?

K: Kas naturalismi saab kohaldada ainult filosoofia suhtes?

Otsing