Naturalism kunstis tähendab realistlike objektide ja inimtegevuse kujutamist võimalikult looduslähedaselt ja tõetruult. See tähendab tähelepanu detailidele, valgusele, atmosfäärile ja materjalide tekstuurile ning sageli ka argielu ja maastike kujutamist ilma idealisatsiooni või stiliseerimiseta. 19. sajandi realistlik liikumine mõjutas tugevasti naturalismi laiemat levikut ja naturalism tekkis sageli vastukaaluna romantismi emotsionaalsele ja idealiseeritud esteetikale.

Ajalooline taust

Kuigi loodusliku ja täpse kujutuse juured ulatuvad tagasi juba varasematesse ajastutesse — näiteks on jälgi võimalik leida vararenaissance ja kogu renessansiaja teostes, kus rõhutati vaatluspõhist joonistamist — modernne naturalism kujunes välja peamiselt 19. sajandil. Sellele aitasid kaasa tehnilised ja teaduslikud arengud (nt fotograafia) ning huvi argielu ja looduse uurimise vastu. Prantsusmaal ja Inglismaal tekkisid koolkonnad ja suunad (näiteks Barbizoni koolkond), mis rõhutasid otsekohest maastiku- ja taluelu kujutamist.

Tunnused

  • Tõetruu detail — esemeid, inimesi ja maastikke kujutatakse täpselt ning tähelepanu pööratakse materjalide ja valguse mõjule.
  • Vähem idealiseerimist — kujutised on sageli argised, mõnikord karmid, ilma romantilise ilu lisamiseta.
  • Looduslähedane keskkond — maastikud, põllumajandus ja tööstusmaastikud on sagedased teemad.
  • Vaatluslik meetod — kunstnikud töötasid sageli väljas (en plein air), kasutasid mudeleid ja fotodokumente ning tegid põhjalikke uuringuid enne lõplikku teost.
  • Sotsiaalne ja teaduslik huvi — eriti naturalism kirjanduses rõhutas kõige sagedamini determinismi ja sotsiaalseid tingimusi; kunstis kajastub see vahel töökordade ja elutingimuste realistlikus väljatoomises.

Tehnikad ja teemad

  • En plein air maalimine ja värvi täpne jälgimine;
  • kiired field-sketchid ja hilisem töö ateljees;
  • fotograafiline referents — fotograafia kasutas ära võimalust fikseerida detaile, mida hiljem maalides tõlgendati;
  • pigem neutraalne värvipalett ja loomulik valgus kui dramaatiline efektišõu.

Tuntud kunstnikud ja näited

Näiteid naturalistlikust lähenemisest leidub mitmete kunstnike loomingus. Ameerika maastikumaalija William Bliss Bakeri tööde hulgas on palju maastikumaale, mida peetakse naturalistlike parimateks näideteks, sest need rõhutavad atmosfääri, valgust ja looduse detaile. Prantsuse Barbizoni koolkonna kunstnikud, nagu Albert Charpin, kujutasid sageli lambaid ja talukohti lihtsalt ja looduslähedaselt. Lisaks on naturalismi mõjutusi näha Gustave Courbet', Jean-François Millet' ja Jules Bastien-Lepage'i teostes.

Erinevus realismist ja romantismist

Terminid realism ja naturalism kattuvad kunstis sageli, kuid nüansid on järgmised: realism rõhutab tõetruud kujutust ja ühiskondlikku tõde, naturalism aga võib lisaks rõhutada teaduslikku objektiivsust, determinismi ja üksikasjalikku dokumentalistlikku lähenemist. Romantism seevastu eelistab emotsioone, sümbolikat ja idealiseeritud looduspilte — naturalism kujutab selle vastandit, püüdes näidata maailma "niisugusena, nagu ta on".

Mõju ja kriitika

Naturalism mõjutas tugevalt 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kunsti ning tekitas sillad fotograafia, teaduse ja maalikunsti vahel. Samas on naturalismi kritiseeritud kui mõnikord liiga dokumentaalset, esteetiliselt argist või emotsionaalselt kureerimata. Kirjanduses on naturalismaga seotud ka diskussioonid moraali ja determinismi üle (näiteks Émile Zola töödes).

Kokkuvõttes on naturalism kunstis lähenemine, mis väärtustab vaatlust, detaile ja tõetruud kujutust — see on nii stiililine valik kui ka vaade maailma ja inimese suhete dokumenteerimisele.