Opkunst: Op-arti definitsioon, ajalugu ja kuulsad kunstnikud

Opkunst: avasta op-arti definitsioon, ajalugu ja kuulsad meistrid (Vasarely, Riley, Soto, Escher) — optilised illusioonid, liikumine ja mõju kaasaegses kunstis.

Op-art on maalimisstiil, milles kasutatakse optilisi illusioone ja muid ebatavalisi optilisi efekte. Ungari kunstnik Victor Vasarely oli ehk esimene, kes kasutas seda teemat regulaarselt 1930. aastatel. Bridget Riley'st sai 1960. aastatel üks maailma tuntumaid op-kunstnikke. Ta spetsialiseerus tihedalt sobitatud joonte tekitatud efektidele. Jesús Rafael Soto kasutas liikuvaid elemente, ühendades nii op-kunsti kineetiliste (liikuvate) struktuuridega.

Ajalooline taust

Op-arti juured ulatuvad 20. sajandi alguse geomeetrilise abstraktsionismi ja Bauhausi traditsioonideni, kus uuriti vormi, värvi ja ruumi suhteid. 1930. aastatel hakkasid mõned kunstnikud teadlikult katsetama visuaalse petlikkuse ja liikumise illusioonidega; Victor Vasarely oli selles liikumises üks pioneeridest. Op-art jõudis laiemasse teadlikkusse 1960. aastatel, kui nii näitused, kataloogid kui ka popkultuur hakkasid selle keelt levitama. Üks tuntud verstapost oli 1965. aasta näitus New Yorgis, mis tõi op-arti rahvusvahelisse tähelepanu.

Mis teeb teose "op-artiks"?

Op-art püüab mõjutada vaataja silma ja aju, tekitades liikumise, sügavuse, värvitärinute või kujuhäälestuse tundeid pildil, kuigi pind on tegelikult staatiline. Tüüpilised vahendid ja principid on:

• korduvad geomeetrilised mustrid ja võrgustikud;
• kontrastsed must-valged või ergasvärvilised kombinatsioonid, mis sadestavad silmanärvi (vibratsiooniefekt);
• mõõtmete ja ruumilisuse petmine läbi varjutuse, perspektiivi või joonte nihkumise;
• moiré-efektid ehk hajuvad kandumised kahe või enama mustri kokku sattumisel;
• värvide optiline segunemine ja järelpildid (afterimage) kiire vaatamise järel;
• liikuvaid või paindlikke elemente sisaldavad installatsioonid, mis kombineerivad op- ja kineetilist kunsti.

Tehnikad ja väljendusvahendid

Op-kunstnikud töötavad mitmesuguste meediumitega: lõuend, trükised, skulptuur, valgusinstallatsioonid ja hiljem ka digitaalne graafika. Mõnikord on oluline mitte ainult pildi sisu, vaid ka vaataja asend, kaugus ja liikumine—paljud teosed avanevad eri nurkade alt erinevalt. Op-art kasutab ranget geomeetriat, kuid ka värvi psühholoogiat: teatud värvikombinatsioonid võivad visuaalselt liigutada või vibreerida.

Kuulsad kunstnikud ja mõtlejad

Lisaks eelpool mainitud Vasarely, Bridget Riley ja Jesús Rafael Soto on op-arti ja selle lähedaste suundumuste olulised tegijad näiteks Richard Anuszkiewicz, Julian Stanczak, Yaacov Agam ja teised. Visuaalsete illusioonide ja efektide idee paelus ka teisi kunstnikke ja intellektuaale. Kuulus hollandi kunstnik M.C. Escher joonistas võimatuid struktuure, mis toimisid visuaalsete illusioonide abil. Kunstiajaloolane Ernst Gombrich kirjutas üksikasjaliku uurimuse visuaalsetest efektidest kunstis (näiteks raamatus "Art and Illusion"), ja psühholoog Richard Gregory uuris põhjalikult, miks vaim näeb illusioone (nt "Eye and Brain").

Vastuvõtt, kriitika ja mõju

Op-art oli publikule sageli köitev, sest teosed näisid «liikuvat» ja pakkusid visuaalset üllatust. Samas pälvis suund ka kriitikat: mõnede meelest oli op-art liiga optiline või dekoratiivne, puudus sügavam sisu ja sotsiaalne tähendus. Teisalt leidis op-art oma koha reklaamis, moes, arhitektuuris ja graafilises disainis — nähtused, kus visuaalne mõju oli väärtus omaette. Tänapäeval on op-arti põhimõtteid veelgi enam kasutatud digitaalmeedias, liikumisgraafikas ja interaktiivsetes installatsioonides.

Kuidas op-arti vaadata

Op-tekstidest maksimaalse kogemuse saamiseks on kasulik:

• muuta vaatamiskaugust ja nurka — efektid võivad tugevneda või nõrgeneda;
• pöörata tähelepanu oma nägemise järelpiltidele (afterimages) ja sellele, kuidas värvid «tantsivad»;
• olla ettevaatlik, sest intensiivsed mustrid võivad mõnel inimesel põhjustada silmade väsimust või peapööritust;
• mõelda sellele, kuidas teos kasutab lihtsaid vorme ja värve, et tekitada keerukat tajuelamust.

Kokkuvõtlikult on op-art huvitav tõestus selle kohta, kuidas kunst saab mängida inimese taju ja perceptsiooniga, ühendades esteetikat, matemaatikat ja psühholoogiat. See suund on andnud märkimisväärse panuse 20. sajandi visuaalkultuuri ja jätkab mõjutamast kaasaegset kunsti ja disaini.

Küsimused ja vastused

K: Mis on op-art?

K: Kes oli see Ungari kunstnik, kes kasutas esimest korda regulaarselt op-art stiili 1930. aastatel?

K: Kes on Bridget Riley?

K: Kuidas ühendas Jesús Rafael Soto op-kunsti ja kineetilised struktuurid?

K: Kes oli M. C. Escher ja milline on tema panus op-kunsti?

K: Kes on Ernst Gombrich ja milline oli tema panus visuaalsete efektide loomisse kunstis?

K: Kes on Richard Gregory ja milline oli tema karjäär visuaalsete illusioonide uurimisel?

Otsing