Optiline illusioon
Optiline illusioon (mida nimetatakse ka visuaalseks illusiooniks) on kujutlus, mis näitab tavalisest tegelikkusest erinevaid pilte.
Silma poolt kogutud teavet töödeldakse ajus, et anda tajumine. See on normaalne, kuid sellistel juhtudel ei vasta välimus stiimuliallika füüsilisele mõõtmisele.
On olemas kolm peamist visuaalse illusiooni tüüpi:
- sõna otseses mõttes optilised illusioonid, mis loovad pilte, mis erinevad neid moodustavatest objektidest
- füsioloogilised illusioonid: need on heleduse, värvi, suuruse, asendi, kallutatuse, liikumise liigse stimulatsiooni mõju silmadele ja ajule.
- kognitiivsed illusioonid, mis on teadvustamata järelduste tulemus (aju teeb vale otsuse).
Enamiku illusioonide üldine seletus on viis, kuidas aju töötab meelteandmete põhjal, et tekitada mõtestatud tajusid. Suur 19. sajandi psühholoog Hermann von Helmholtz kirjeldas tajumist kui "alateadlikke järeldusi meelteandmetest ja varasematest kogemustest". Richard Gregory arutas, kuidas aju püstitab hüpoteesi selle kohta, mis on seal väljas, ja mõnikord ei lähe see hüpotees päris paika. Tema tajumuse mudel on interaktsioon meeleorganite andmete ning varasemate teadmiste ja kogemuste vahel.
New Yorgis asuva Rensselaer Polytechnic Institute'i teadlane Mark Changizi arvab, et optilised illusioonid on tingitud "neuraalsest hilinemisest". Kui valgus tabab võrkkesta, kulub umbes kümnendik sekundist, enne kui aju tõlgib signaali maailma visuaalseks tajumiseks. Teadlased on teadnud sellest viivitusest ja arutanud, kuidas inimesed seda kompenseerivad. Mõned arvavad, et meie motoorne süsteem muudab meie liigutusi, et kompenseerida viivitust.
Changizi väidab, et inimese visuaalne süsteem on arenenud nii, et ta suudab kompenseerida neuraalseid viivitusi, luues pilte sellest, mis toimub ühe kümnendiku sekundi pärast tulevikus. See ettenägemine võimaldab inimestel reageerida sündmustele olevikus, võimaldades neil sooritada refleksiivseid toiminguid, nagu näiteks lennupalli püüdmine, ja manööverdada sujuvalt läbi rahvahulga. Illusioonid tekivad siis, kui meie aju püüab tajuda tulevikku ja need ettekujutused ei vasta tegelikkusele.
Põhimõtteliselt on Helmholzi, Gregory ja Changizi ideed sarnased. Me ei muuda meelteandmeid mehaaniliselt maailmapildiks, nagu mõned arvasid. Me kasutame oma aju selleks, et välja selgitada, mida me näeme. See hõlmab mälu ja loogika kasutamist, kuigi kiirelt. See protsess on väga hea, kuid mitte lollikindel. Kui see ebaõnnestub, saame illusiooni.
Põrandaplaadid Rooma Lateraani Püha Johannese basiilika juures. Muster loob illusiooni kolmemõõtmelistest kastidest.
Optiline illusioon. Kaks ringi näivad liikuvat, kui vaataja pea liigub musta punkti vaadates edasi-tagasi.
Samaaegne kontrasti illusioon. Taustaks on värvigradient, mis liigub tumehallist helehallile. Horisontaalne riba näib arenevat helehallist tumehallile, kuid tegelikult on see ainult ühevärviline.
Kanizsa kolmnurk
Kollased jooned on sama pikad. Klõpsake pildi allosas olevale nimele selgituse saamiseks.
Küsimused ja vastused
K: Mis on optiline illusioon?
V: Optiline illusioon on visuaalne kujutis, mis erineb tegelikkusest. See tekib siis, kui silma poolt kogutud teavet töödeldakse ajus, et tekitada tajumine, mis ei vasta stiimuliallika füüsilisele mõõtmisele.
K: Millised on kolm peamist visuaalse illusiooni tüüpi?
V: Visuaalsete illusioonide kolm põhitüüpi on sõna otseses mõttes optilised illusioonid, füsioloogilised illusioonid ja kognitiivsed illusioonid. Sõna otseses mõttes optilised illusioonid tekitavad pilte, mis erinevad neid tekitavatest objektidest, füsioloogilised illusioonid tekivad heleduse, värvi, suuruse, asendi, kallakute või liikumise ülestimulatsiooni tõttu ning kognitiivsed illusioonid tekivad aju poolt tehtavate ebateadlike järelduste tulemusena.
K: Kuidas me Hermann von Helmholtzi järgi asju tajume?
V: Hermann von Helmholtzi tajumudeli kohaselt kasutame oma aju, et töötada välja, mida me näeme, tuginedes meelteandmetele ja varasematele kogemustele. See hõlmab mälu ja loogika kiiret kasutamist, kuid võib mõnikord ebaõnnestuda, mille tulemuseks on illusioon.
K: Mida arvab Richard Gregory sellest, kuidas meie aju asju tajub?
V: Richard Gregory usub, et meie aju teeb hüpoteesi selle kohta, mis on seal väljas, tuginedes meelteandmetele ning varasematele teadmistele ja kogemustele, mis võib mõnikord viia valede otsuste tegemiseni, mille tulemuseks on illusioon.
K: Mis põhjustab Mark Changizi arvates optilisi illusioone?
V: Mark Changizi usub, et optilised illusioonid tekivad "neuraalse viivituse" tõttu, kus valgus tabab võrkkesta, kuid ajul kulub kümnendik sekundist, et seda visuaalseks tajuks muuta. Ta oletab, et inimesed on arenenud nii, et nad kompenseerivad seda neuraalset viivitust, luues pilte sellest, mis toimub ühe kümnendiku sekundi pärast tulevikus, mis võib mõnikord viia vale tajumiseni, mille tulemuseks on illusioon.
K: Kuidas teadlased seletavad enamikku illusoorsete nähtuste juhtumeid?
V: Teadlased seletavad enamikku illusoorsete nähtuste juhtumeid üldiselt sellega, et need on põhjustatud sellest, kuidas meie aju töötab meelteandmete põhjal, et tekitada mõttekaid tajusid, mis võivad mõnikord olla valed, mistõttu näeme midagi reaalsusest erinevat, tekitades illusiooni.
