Teadvustamata meel

Arvatakse, et alateadvus on inimese mõistuse sügavam osa, mis töötab ilma, et inimene seda teaks. Tunded, mõtted, soovid või emotsioonid ilmuvad justkui tühjalt kohalt, jättes inimese küsima, kust need pärinevad.

Alateadvuse mõiste on 18. sajandi saksa romantilise filosoofi Friedrich Schellingi loodud mõiste, mille hiljem võttis inglise keelde kasutusele luuletaja ja esseist Samuel Taylor Coleridge. Tegemist on aga iidse ideega, mida on märgatud paljudes tsivilisatsioonides ja kultuurides. Ka see, kas teistel imetajatel on inimesega sarnased mentaalsed mehhanismid, on samuti märkimisväärse ajalooga küsimus.

Freudi vaated

Sigmund Freudi psühhoanalüüsis mängib alateadvus suurt rolli. Ta arutas alateadvuse tähtsust teadliku mõtlemise ja käitumise mõistmisel.

Kuid alateadvust ei avastanud Freud. Psühholoogia ajaloolane Mark Altschule jõudis järeldusele: "On raske - või ehk võimatu - leida XIX sajandi psühholoogi või psühhiaatrit, kes ei tunnistanud alateadlikku mõtlemist mitte ainult reaalseks, vaid ka ülima tähtsusega".

Freudi edasiminek ei olnud mitte alateadvuse paljastamine, vaid meetodi väljatöötamine selle süstemaatiliseks uurimiseks. Kuid tema meetod on vastuoluline, nagu ka ülejäänud tema ideed. Freud nimetas unenägusid "kuninglikuks teeks alateadvusse". Ta arendas oma ideed välja teoses "Unenägude tõlgendamine" (1899). Eelteadvust kirjeldas ta kui teadliku ja alateadvuse vahelist kihti, mille sisu on väikese vaevaga ligipääsetav. Alateadvuse põhijooneks on see, mida ta nimetas "repressiooniks". Freud uskus, et paljud inimesed suruvad valusaid mälestusi sügavale oma alateadvusse.

Jäämäge kasutatakse sageli Freudi teooria illustreerimiseks, et suurem osa inimese mõistusest toimib alateadlikult.

Otsing