Psühhoanalüüs: Freudi teooria, ajalugu ja põhimõtted

Avasta psühhoanalüüsi ajalugu, Freudi teooria ja põhimõtted — uurimus, mõjukad järglased ja terapeutilised tehnikad selgelt ja haaravalt.

Psühhoanalüüs on psühholoogiliste ja terapeutiliste teooriate ja tehnikate kogum. Seda alustas Austria arst Sigmund Freud 19. sajandi lõpus ja varajases 20. sajandis, tuginedes nii oma kliinilisele tööle kui ka kolleegide, nagu Josef Breueri, kogemustele. Freud tõi esile mõisteid nagu teadvustamata vaimne elu, lapsepõlve mõju täiskasvanu psüühikale ning unistuste ja vabad kõrvatud seoste tähtsus psüühiliste konfliktide mõistmisel.

Alates Freudi loomeajast on psühhoanalüüs oluliselt laienenud, ümber mõtestatud ja erinevalt arendatud. Tema enda järelkasv ja kolleegid tõid sisse uusi vaatenurki: näiteks Alfred Adler ja Carl Jung arendasid välja oma suunad, mis lahutasid end Freudi teooriatest. Hilisemad autorid ja kliinilised tegijad — näiteks Anna Freud ja Melanie Klein — kohandasid ja kasutasid psühhoanalüütilisi ideid ka laste ja noorte ravis. Tänapäeval eksisteerib mitmeid psühhoanalüütilisi ja psühhodünaamilisi koolkondi, mis erinevad nii teooria kui terapeutilise praktika poolest.

Psühhoanalüüsi põhiideed on järgmised:

• Teadvustamatu (alateadvus) — osa vaimust on teadvuseväliselt toimiv ja mõjutab mõtteid, tundeid ning käitumist. Paljud motivatsioonid ja konfliktid ei ole inimestele otseselt teadlikud, kuid avalduvad näiteks unistustes, eksitustes ja korduvates suhetes.
• Isiksuse struktuur: id, ego ja superego — Freud kirjeldas vaimu kolmest osast: id (instinktiivsed iha- ja impulsid), ego (reaalsustaju ja enesekontroll) ja superego (moraal ja internaliseeritud normid). Nende osade omavaheline konflikt kujundab isiksust ja psüühilisi probleeme.
• Psühhoseksuaalsed arenguetapid — Freud pakkus välja, et lapse areng kulgeb etappide kaupa (oràalne, anaalne, falliline, latentne ja genitaalne) ning varased kogemused võivad mõjutada täiskasvanuoma käitumist ja iseloomu.
• Kaitsemehhanismid — ego kasutab mitmesuguseid strateegiaid (näiteks projitseerimine, tõrjumine, ratsionaliseerimine, regressioon) sisemiste konfliktide leevendamiseks. Need mehhanismid aitavad ajutiselt ebamugavust leevendada, kuid püsiv kasutamine võib tekitada probleeme.
• Sügav determinism — psühhoanalüüs rõhutab, et käitumine ja vaimsed sündmused ei ole juhuslikud, vaid kannavad tähendust ja on sageli otseselt seotud varasemate kogemuste ning sisemiste protsessidega.
• Transferents ja vastustransferents — patsiendi tunded terapeudi suhtes kätkevad sageli vanu suhtepatrone ja emotsionaalseid kujundeid (transferents). Samas reageerib terapeut oma emotsioonidega (vastustransferents), mille teadlik käsitlemine on ravi oluline osa.
• Tähtsus lapsepõlvel — varased suhted vanematega ja lapsepõlves tekkinud kogemused mõjutavad tugevalt täiskasvanu emotsionaalset maailma ja suhteid.
• Ravi eesmärk — teadvustamine ja läb töötamine — psühhoanalüütilise ravi eesmärk on teha teadvustamatud konfliktid ja motiivid teadvustatuks, võimaldades patsiendil neist õppida ja muuta korduvaid probleemseid mustreid. See hõlmab nii sisu (mõtete/unistuste tõlgendamist) kui ka emotsionaalset töötlemist.

Psühhoterapeutilised tehnikad

Psühhoanalüütilises protsessis kasutatakse mitmeid eritehnikaid, mille eesmärk on jõuda teadvustamatuni ja arendada patsiendi eneseteadlikkust. Peamised tehnikad on:

• Vaba assotsiatsioon — patsient räägib kõigest, mis meelde tuleb, ilma tsenseerimata; sealt otsitakse korduvaid motiive ja alateadlikke tähendusi.
• Unistuste analüüs — unistused nähakse „kuninglikul teel teadvustamatusse“; neid tõlgendades püütakse avastada varjatud soove ja konflikte.
• Tõlgendamine ja „läb töötamine“ — terapeut pakub hüpoteese patsiendi tunnete ja mõtete kohta; oluline on, et patsient neid kas omaks või vaidlustaks ning töötleks emotsionaalselt läbi.
• Transferentsi analüüs — transferentssuhe terapeudiga on ravi materjal ja selle teadlik käsitlemine aitab muuta vanu suhte mustreid.

Ajalooline areng ja tänapäev

Freudi esialgne mudel on aja jooksul kohandatud ja laiendatud. Mõned olulisemad suunad: ego-psühholoogia (fookus ego funktsioonidel), objekti suhete teooriad (suhtepõhine lähenemine; oluline panus näiteks Melanie Kleini tööst), enesepsühholoogia ja lühitereapiad. Tänapäeval on levinud ka psühhodünaamiline ravi, mis säilitab psühhoanalüütilise teoreetilise raamistikku, kuid on sageli lühem, struktureeritum ja suunatud konkreetsele probleemile.

Kriitika ja teaduslik hindamine

Psühhoanalüüsi on kritiseeritud selle raskesti kontrollitava, mõnikord mittetestitava teoreetilise aluse ja liigse rõhuasetuse tõttu seksuaalsusel ning patriarhaalsetel tõlgendustel. Paljud Freudi spetsiifilised väited ei ole empiriliselt kinnitust leidnud. Samas on psühhoanalüütilised ideed — näiteks alateadvuse ja kaitsemehhanismide olemasolu või lapsepõlve tähtsus — mõjutanud nii kliinilist praktikat kui ka laiemat kultuuri, psühhoteraapia arengu ja uurimissuunasid.

Kasutusalad ja praktika

Psühhoanalüütilisi ja psühhodünaamilisi lähenemisi kasutatakse endiselt mitmesuguste psühholoogiliste seisundite raviks: krooniline depressioon, ärevushäired, isiksushäiretega seotud probleemid, suhete raskused ja traumajärgsed raskused. Ravi võib olla intensiivne ja pikaajaline, kuid on olemas ka lühemad, sihipärasemad psühhodünaamilised vormid, mis on kohandatud kaasaegsete tervishoiusüsteemide nõudmistele.

Lõpuks tuleks rõhutada, et psühhoanalüüs ei ole üksuslik ega staatiline süsteem: see on ajas arenenud mõtteviis psüühikast, mille eri harud pakuvad erinevaid tööriistu ja tõlgendusi inimese sisemaailma mõistmiseks ja muutmiseks.

Otsing