Psühhoanalüüs
Psühhoanalüüs on psühholoogiliste ja terapeutiliste teooriate ja tehnikate kogum. Seda alustas Austria arst Sigmund Freud, kasutades Josef Breueri ja teiste kliinilise töö kogemusi.
Sellest ajast alates on psühhoanalüüs laienenud ja erinevalt läbi vaadatud, reformitud ja edasi arendatud. Freudi enda kolleegidel ja õpilastel, näiteks Alfred Adleril ja Carl Jungil, olid omad ideed. Nad arendasid oma ideid edasi Freudist sõltumatult. Palju hiljem kasutasid Anna Freud ja Melanie Klein neid ideid probleemsete laste raviks.
Psühhoanalüüsi põhiideed on järgmised:
Esimene rida: Sigmund Freud, G. Stanley Hall, Carl Jung; tagumine rida: Brill, Ernest Jones, Sándor Ferenczi, at: Clarki Ülikool Worcesteris, Massachusettsis.
Freud ja tema tütar Anna, 1913
Alateadvus
Mõnikord ei oska inimesed öelda, miks nad tunnevad nii, nagu nad tunnevad, või käituvad nii, nagu nad käituvad. Seda, mis neid tundeid ja tegusid põhjustab, nimetatakse psühhodünaamilises teoorias alateadvuseks.
Erinevad meetodid
Psühhoanalüüsi" all on vähemalt 22 erinevat lähenemist teooriale ja kliinilisele ravile. Mõiste viitab ka lapse arengu uurimise meetodile.
Freudi psühhoanalüüsis kasutatakse sellist tüüpi ravi, kus subjekt (analüütiline patsient) räägib, sealhulgas vabade assotsiatsioonide, fantaasiate ja unenägude kaudu. Neist analüütik töötab välja alateadlikud konfliktid, mis põhjustavad patsiendi sümptomeid ja iseloomuprobleeme. Neid patsiendi jaoks tõlgendades loob analüütik arusaama probleemidest. Analüütik tuvastab ja selgitab patsiendi patoloogilisi kaitsevõimalusi, soove ja süütunnet.
Psühhoanalüüsi on kritiseeritud mitmel pool. Seda on nimetatud pseudoteaduseks ja selle empiiriline tugi on puudulik. Siiski on see psühhiaatrias endiselt mõjukas, mõnes valdkonnas rohkem kui teistes.
