Lapse areng

Varajased ideed

Keskajal

Sel ajal peeti lapsi täiskasvanutest eraldi. Alla 7 või 8-aastased lapsed olid teistest inimestest erinevad ja neid koheldi lastena. Isegi teismelised ei olnud täisealised. Religioossetes kirjutistes räägiti mõnikord lastest kui kurjadest ja puhastamist vajavatest lastest. Mõnikord räägiti neist ka kui headest ja inglitest.

Reformatsiooni ajal

Reformatsiooni ajal arvati, et lapsed sünnivad kurjadena. Täiskasvanud arvasid, et lapsi tuleb õpetada inimeseks. Lapsed pidid kandma kitsaid ja ebamugavaid riideid. Lapse kasvatamist peeti üheks kõige olulisemaks asjaks. Täiskasvanud tahtsid, et lapsed kasutaksid õppimisel mõistust.

Valgustusajastu

Valgustusajastul hakkasid inimesed mõtlema lastest ja arengust teisiti. Inimesed austasid lapsi rohkem ja kohtlesid neid paremini. Valgustuse ajal oli lastest kaks olulist inimest. Need olid John Locke ja Jean-Jacques Rousseau.

John Locke

John Locke arvas, et lapsed sünnivad ilma igasuguste teadmisteta. Ta arvas, et mõistus on tabula rasa ehk tühi tahvel. See tähendab, et mõistus on nagu tühi paber, kui keegi sünnib. Lapsed saavad elus teadmisi ja täidavad selle tühja paberi. Locke arvas, et lapsed saavad teadmisi ainult siis, kui nad teevad elus erinevaid asju ja saavad nendest asjadest kogemusi. Locke'i ideed selle kohta, kuidas lapsed teadmisi saavad, muutsid inimeste mõtlemist lastest. Tema arvates pidi õppimine olema pigem lõbus kui ülesanne. "Lapsed [peaksid] olema vabad olema lapsikud," kirjutas Locke. Locke'i ideed olid vastuolus kiriklike põhimõtetega, olles rangelt veendunud, et lapsed peaksid lugema muinasjutte, mitte religioosseid tekste. Lapsi nähti paremini ja nad said täiskasvanute poolt rohkem austust. Locke soovis, et vanemad veedaksid lastega rohkem aega ja aitaksid neil õppida. Ta arvas, et laste teadmiste arenguks on vaja, et vanemad aitaksid lastel uusi asju kogeda ja neid asju õpetada. Locke tõi esile kasvatuse kui lapse arengu kõige olulisema osa.

Jean-Jacques Rousseau

Jean Jacques Rousseau'l oli lastest teistsugune ettekujutus kui Locke'il. Ta arvas, et lapsed sünnivad teades, mis on õige ja mis vale. Rousseau ei arvanud, et lapsed on "tühjad tahvlid" nagu Locke. Ta arvas, et lapsed on "üllad metslased". See on idee, et lapsed sünnivad headena, kuid ühiskond võib nad halvaks teha. Rousseau arvas, et täiskasvanud peaksid pöörama tähelepanu laste vajadustele nende erinevates arenguetappides.

Lapse arengu teooriad

Psühhoseksuaalne teooria

Sigmund Freud oli neuroloog ja psühhoanalüütik, kes püüdis aidata täiskasvanuid nende muredega. Ta rääkis täiskasvanutega sellest, kui nad olid lapsed ja kõigest, mis sel ajal juhtus. Freud keskendus alateadvusele. See on see osa meelest, mida inimene ei ole võimeline otseselt tundma. Freud arvas, et alateadvus on oluline selles, kuidas inimesed mõtlevad ja tunnevad. See, kuidas inimesed mõtlevad ja tunnevad, võib mõjutada seda, kuidas nad tegutsevad. Freudi ideed viisid teda oma psühhoseksuaalse teooria koostamiseni. Psühhoseksuaalne teooria keskendub sellele, kuidas lapse soovid on varases eas kontrollitud ja milline on selle mõju, kui lapsest saab täiskasvanu.

Freud arvas, et iga inimese isiksus koosneb kolmest osast. Need osad on id, ego ja super-ego. Kõigil kolmel osal on oma eesmärk, kuid nad ei ole peaaegu kunagi ühel meelel. Need kolm osa, mis ei ole omavahel kooskõlas, põhjustavad inimeste õnnetust ja probleeme.

Kui laps sünnib, on tal ainult põhivajadused. Beebi peab sööma, magama ja käima vannitoas. Need põhivajadused aitavad lapsel elada. Need põhivajadused moodustavad id. Id tahab ainult nende vajaduste põhjuseks võtta. Id tahab, et vajadused saaksid kohe rahuldatud ja ei peaks ootama. Freud arvas, et väikseid lapsi valitseb id. Id ei tea ega hooli õigest ja valest. See tahab ainult oma vajaduste eest hoolitseda. See tähendab, et väikesed lapsed ei tea õigest ja valest. Nad teavad ainult seda, mida id tahab. Lapsed tegutsevad id-i soovide järgi isegi siis, kui nad ei peaks seda tegema. Lapsed hakkavad õppima, et nad ei saa alati seda, mida nad tahavad, siis, kui nad seda tahavad. See põhjustab ego kujunemise. Egot "valitseb reaalsuse printsiip". See tähendab, et see teab, mis võib maailmas tegelikult juhtuda. Ego teab, kas id saab seda, mida ta tahab, vaadates, kas soov saab täidetud. Kui id-i vajadusi ei saa rahuldada, kontrollib ego id-i ja selle soove. Lapsed, kellel on ego välja kujunenud, suudavad kontrollida oma põhivajadusi ja oma tegevust. Kui ego on välja kujunenud, saavad lapsed enesetunne, kontrollides oma vajadusi. Superego kujuneb lastel koostöös vanemate ja teiste ühiskonnaliikmetega. Superego tegutseb reeglite järgijana. See võimaldab lapsel teada, mis on õige ja mis vale, lähtudes sellest, millised on ühiskonna reeglid õige ja vale kohta. Süütunne on peamine viis, kuidas superego ütleb lastele reegleid, mis on õige ja mis vale.

Freud arvas, et lapsed läbivad viis psühhoseksuaalset arenguetappi. Etappides peavad lapsed lahendama probleeme vajaduste ja selle vahel, mida ühiskond tahab. Nende probleemide lahendamine võimaldab lastel täiskasvanuna hästi hakkama saada. Probleemid, mida täiskasvanud saavad, on seotud staadiumiga, millega neil oli probleeme. Need viis etappi on : oraalne, anaalne, falliline, latentsus ja genitaalne. Suuline staadium algab sünniga ja on seotud lapse imemisvajadustega. Anaalne staadium on teine ja on alates 1-3-aastastest lastest. See on seotud uriini ja väljaheidete hoidmise ja väljalaskmisega. Kolmas staadium, falliline staadium, on 3-6aastaste puhul ja on seotud suguelundite piirkonnaga. Freud arvas, et see staadium on üks tähtsamaid staadiume, kus probleeme lahendada. Kui laps probleeme ei paranda, võib tal tekkida kas Ödipuse kompleks (poistel) või Elektra kompleks (tüdrukutel). Need probleemid tulenevad armastusest kas poisi armastusest ema vastu või tüdruku armastusest isa vastu. Probleemide peatamiseks võtab poiss või tüdruk omaks oma isa (poiste puhul) või ema (tüdrukute puhul) väärtused. Psühhoseksuaalsete etappide neljas etapp on latentsusetapp ja see toimub 6-11-aastastel. Selles staadiumis kasvab superego kõige rohkem ja lapsed saavad väärtusi ühiskonnast. Viimane staadium on genitaalstaadium ja kestab kuni noorukieani. Selles staadiumis hakkavad lapsed meeldima teistele ja moodustavad heteroseksuaalseid suhteid.

Freudi psühhoseksuaalsed staadiumid

Etapp	Vanus
Suuline	Sünnitus-1 aasta
Anaal	1-3 aastat
Fallika	3-6 aastat
Viivitus	6-11 aastat
Suguelundid	Noorukieas

Freudi teooria lapse arengust on oluline, sest ta oli esimene, kes juhtis tähelepanu vanemate ja laste suhete tähtsusele.

Psühhosotsiaalne teooria

Erik Erikson oli Freudi ideede järgija ja alustas Freudi ideid kasutades omaenda teooriat. Eriksoni teooriat nimetatakse lapse arengu psühhosotsiaalseks teooriaks. Erikson kasutas oma teooria loomiseks Freudi ideed id, ego ja superego ning tema arengustaadiume. Erikson arvas, et ego on "ülimalt tähtis". Ego oli oluline, sest see võimaldab lastel muutuda indiviidiks ja lisada ühiskonnale. Erikson lisas oma teooriasse rohkem etappe kui Freud ja mõned tema etapid on Freudi omadega sarnased. Erikson jõudis oma teoorias kaheksa staadiumini. Igal etapil on probleem kahe erineva tunde vahel. Lapse isiksust kujundab see, kuidas ta iga probleemi lahendab.

Erkisoni etapid

• 1. etapp : Põhiline usaldus vs. usaldamatus : usaldus areneb, sest imikud vajavad täiskasvanuid, kes hoolitsevad nende vajaduste eest. Erkison arvas, et see etapp ei ole kunagi täielik.
• 2. etapp : autonoomia vs. häbi ja kahtlus : Väikesed lapsed peavad õppima tegema selliseid asju nagu söötmine, riietumine ja suplus, kasutades abi.
• 3. etapp : Algatus vs. süütunne : Lapsed saavad teeselda, kes nad tahavad olla, tehes seda mängides.
• 4. etapp : Tööstus vs. alaväärsus : Lapsed õpivad töötama koos teistega väljaspool perekonda.
• 5. etapp : Identiteet vs. identiteedi segadus : Laps kujundab oma enesetunnet.
• 6. etapp : Intiimsus vs. eraldatus : Noored täiskasvanud loovad suhteid teistega.
• 7. etapp : Generatiivsus vs. stagnatsioon : Täiskasvanud saavad vanemateks ja hoolitsevad laste eest.
• 8. etapp : Terviklikkus vs. meeleheide : Täiskasvanud mõtlevad sellele, milline inimene nad on olnud.

Eriksoni etapid on olulised, sest nad vaatlesid ühiskonda ja kultuuri ning seda, kuidas need mõjutavad isiksust. Freud keskendus ainult seksuaalsusele. Eriksoni staadiumid näitavad ka seda, kuidas isiksus kujuneb laste kasvades.

Eriksoni vs Freudi staadiumid

Vanus	Eriksoni etapp	Freudi etapp
Sünnitus - 1 aasta	Põhiline usaldus vs. usaldamatus	Suuline
1-3 aastat	Autonoomia vs. häbi ja kahtlus	Anaal
3-6 aastat	Algatus vs. süütunne	Fallika
6-11 aastat	Tööstus vs. alaväärsus	Viivitus
Noorukieas	Identiteet vs. identiteedi segadus	Suguelundid
Noor täiskasvanueas	Intiimsus vs. eraldatus	EI KOHALDATA
Keskmine täiskasvanueas	Generatiivselt vs. stagnatsioon	EI KOHALDATA
Vanadus	Terviklikkus vs. meeleheide	EI KOHALDATA

Behaviorism

John Watsonile ei meeldinud Freudi ja Eriksoni psühhoanalüütilised teooriad. Watson otsustas vaadata inimeste käitumist, et mõista, kuidas lapsed arenevad. Tema ideed kuuluvad behaviorismi mõiste alla. Watson oli "inspireeritud Pavlovi uuringutest loomade õppimise kohta". Pavlovi uuringud keskendusid klassikalisele konditsioneerimisele. Klassikaline konditsioneerimine on see, kui loom või inimene õpib reageerima stiimulile, asjale, mis põhjustab reaktsiooni. Watson arvas, et lapsi saab õpetada selle abil. Watson otsustas oma teooriat testida, tehes eksperimendi üheksa kuu vanuse beebi, Väikese Alberti, abil.

Watson alustas oma eksperimenti sellega, et testis, kas Albert kardab midagi. Watson tahtis näha, kas Albert kardab valget rotti. Nagu enamik imikuid, ei kartnud Albert valget rotti. Watson tahtis katsetada, kas ta suudab Alberti klassikalise konditsioneerimise abil hirmu tekitada. Watson avastas, et Albert kartis haamriga terasest gongi löömise heli. Kui Albert oli üheteistkümne kuu vanune, jätkas Watson eksperimenti. Albertile anti valge rott. Paar sekundit hiljem pani Watson haamri gongi lööma. Albert nuttis, kui see juhtus. Seda tehti seitse korda. Pärast seitset korda nuttis Albert, kui ta nägi valget rotti. Väike Albert hakkas kartma ka teisi asju, mida nimetatakse üldistuseks. Need asjad olid sarnased valge rottiga. Need olid jänes, koer, karusnahk, jõuluvana mask ja Watsoni juuksed. Watsoni katse oli oluline, sest ta suutis Albertile õpetada, et ta kardab midagi.

Watson näitas, et lapsi saab õpetada klassikalise konditsioneerimise abil. Pärast eksperimenti arvas Watson, et lapsi mõjutab keskkond.

Sotsiaalse õppimise teooria

Albert Bandura leidis, et lapsed õpivad teisi ühiskonnas jälgides. Pärast vaatamist kopeerivad lapsed siis seda, mida tehti. Tema teooriat nimetatakse sotsiaalse õppimise teooriaks. Seda kopeerimist, mida lapsed teevad, nimetatakse modelleerimiseks. Isikut, keda lapsed kopeerivad, nimetatakse mudeliks. Bandura arvas, et modelleerimiseks on vaja nelja tingimust.

1. Tähelepanu : laps peab pöörama tähelepanu mudeli käitumisele.
2. Säilitamine : laps peab käitumist meeles pidama.
3. Reproduktsioon : laps peab käitumist jäljendama.
4. Motivatsioon : laps vajab põhjust käitumise jäljendamiseks.

Bobo Doll'i eksperiment (1961)

Lapsed modelleerivad tõenäoliselt käitumist, kui eeskuju on samasoolistest. Tütarlaps kopeerib naismudelit paremini kui meest. See on tingitud sellest, et laps tahab käituda nagu inimesed, kellega ta on sarnane. Samuti modelleerivad lapsed tõenäolisemalt käitumist, kui see käitumine saab täiskasvanutelt positiivset reaktsiooni. Kui lapsi kiidetakse, jätkavad nad käitumist. Nad teevad seda, sest tahavad saada rohkem kiitust. Laps ei saa alati oma käitumise eest kiitust. Selle asemel võivad nad saada karistust. Kui laps saab käitumise eest karistuse, ei modelleeri ta seda. Laps võib ka valida, kas ta modelleerib käitumist või mitte, vaadates, mis juhtub mudeliga. Kui mudel saab karistuse, siis laps ei modelleeri seda käitumist. Seda seetõttu, et laps ei taha saada karistust. Bandura tegi oma ideede testimiseks eksperimendi. Eksperiment on tuntud kui Bobo Nuku-eksperiment.

Bandura võttis oma eksperimendi jaoks 36 poissi ja 36 tüdrukut. Lapsed olid vanuses 3-6 aastat. Ta kasutas ka ühe mehe ja ühe naise mudelit. Bandura tahtis näha, kas lapsed modelleerivad agressiivset ehk kurja käitumist. Bandura jagas lapsed kaheksasse 6-liikmelisse rühma ja ühte 24-liikmelisse rühma. Rühmad moodustati nii, et pooled lapsed jagati agressiivsesse rühma ja pooled mitteagressiivsesse rühma. Mõlemad rühmad jagati taas pooleks poiste ja tüdrukute kaupa. Seejärel jagas Bandura tüdrukud kahte rühma. Ühes rühmas oli naismudel ja teises meesmudel. Sama tegi ta ka poistega. 24 grupil ei olnud mudelit. Lapsed pandi mängutuppa koos mudeliga. Lastele öeldi, et nad istuksid toolile ja mudel läks ruumi teisele poole. Lapsed, kes olid agressiivsetes rühmades, nägid, kuidas mudel läks toas oleva Bobo nuku juurde ja mängis sellega. Mudel veetis suurema osa ajast nuku suhtes agressiivselt. Lapsed, kes ei kuulunud agressiivsesse rühma, nägid, kuidas mudel mängis pillimängu ja ei pööranud Bobo nukule tähelepanu. Seejärel lahkus mudel ruumist. Lastel lubati mängida toas olevate mänguasjadega. Mõned mänguasjad lasid lastel mängida ja olla agressiivsed. Lapsed jälgisid, kuidas nad mänguasjadega mängisid. Lapsed, kes nägid agressiivset mudelit, mängisid mänguasjadega agressiivselt. Lapsed, kellel oli mudel, kes ei olnud agressiivne, mängisid kenamalt. Lapsed mängisid kenasti, sest nad ei vaadanud agressiivset mudelit, et selle käitumist kopeerida. Bandura katse näitas, et lapsed saavad täiskasvanute käitumist jälgides täiskasvanu käitumist õppida.

Kognitiivne arenguteooria

Jean Piaget alustas oma teooriat lapse arengust, kui ta seadis kahtluse alla laste mõtlemise. Ta arvas, et imikutel ja lastel on teistsugused arusaamad kui täiskasvanutel. Piaget keskendus täiskasvanute asemel laste kognitiivsele arengule. Kognitiivne areng uurib, kuidas täiskasvanud ja lapsed mõtlevad ja õpivad. Piaget' töö aitas välja töötada uusi kasvatusviise ja avastusõppe programme. Piaget' kognitiivse arengu teooria koosneb kolmest peamisest osast:

1. Skeemid
2. Kohandamine
3. Arengu etapid

Skeemid

Piaget arvas, et lastel olid ja moodustasid skeemid, kui nad arenesid. Skeemid on kogemuste mõtestamise viisid. Skeem on pilt millestki lapse peas. See pilt kujutab tavaliselt seda, kuidas erinevad asjad maailmas toimuvad. See pilt aitab lapsel mõista ja käituda maailmas. Näide skeemi kohta oleks lapse skeem klassiruumis olemise kohta. Lapse kujutluspildis on näiteks sellised asjad nagu õpilased, kes istuvad toolidel laudade taga. Õpetaja on klassi ees ja õpetab. See skeem aitab lapsel teada, kuidas käituda ja mis võib klassiruumis juhtuda.

Piaget arvas, et esimesed skeemid on seotud lapse reaktsiooniga maailmale. Piaget arvas, et lapsed sünnivad mõne skeemiga, ilma et nad neid õpiksid. Need skeemid on sensomotoorsed tegevused. Skeemid on väga lihtsad. Lapse vanemaks saades muutuvad skeemid keerulisemaks. Laps hakkab enne tegutsemist mõtlema. Kui laps seda teeb, kasutab ta mentaalseid representatsioone ehk pilte meeles, mis esindavad erinevaid asju. Mentaalseid representatsioone saab meeltes muuta uuteks ideedeks. Piaget arvas, et kaks kõige võimsamat mentaalset representatsiooni on kujutlused ja mõisted. Kujutlused on kujutlused esemetest, inimestest ja ruumidest. Kontseptsioonid panevad pildid kokku erinevatesse rühmadesse. Skeeme saab muuta ja luua kujutluste ja mõistete kokkupanemisest ja muutmisest lapse meeles.

Kohandamine

Piaget arvas, et lapse mõistus kohanemise kaudu kohaneb paremini maailmaga. Lapsed kasutavad kohanemist, muutes skeeme, et need sobiksid maailmaga. Piaget arvas, et kohanemisel on kaks osa: assimilatsioon ja akommodatsioon. Assimilatsioonil kasutavad lapsed oma skeeme, et mõista maailma. Laste skeemid ei ole alati õiged. Kui lapsel on skeem, mis ei ole õige, peavad nad seda muutma. Seda nimetatakse akommodatsiooniks. Akommodatsiooni käigus luuakse uusi skeeme või muudetakse vanu. Muutused peavad toimuma, et laps saaks maailma paremini mõista. Piaget arvas, et assimilatsiooni ja akommodatsiooni vahel valitseb tasakaal. Ta nimetas seda tasakaalu kognitiivseks tasakaaluks. Kui lapse skeemid sobivad tema arusaamisega maailmast, siis on laps tasakaalus. Kui skeemid ei sobi, on laps tasakaalust väljas. Piaget nimetas tasakaalu ja tasakaalustamatuse vahel liikumist tasakaalustamiseks.

Kognitiivse arengu etapid

Piaget jagas oma laste kognitiivse arengu etapid neljaks etapiks. Etapid kulgevad alati samas järjekorras. Need etapid toimuvad ka lastel kõikjal. Igal etapil on olulised üksikasjad, mis selles etapis toimuvad.

Kognitiivse arengu etapp	Vanus
Sensomotoorika	0-2 aastat
Operatsioonieelne	2-7 aastat
Konkreetne operatiivne	7-11 aastat
Ametlik operatsiooniline	11-aastased ja vanemad

Sensomotoorne etapp

Sensomotoorne etapp on Piaget' teooria esimene etapp. Selles etapis "mõtlevad" lapsed silmade, kõrva ja kätega. Selles etapis õpivad lapsed maailma tundma oma meelte kaudu. Piaget arvas, et selles etapis õpivad lapsed, tehes ikka ja jälle samu toiminguid. Need toimingud tulenevad nende meelekogemusest. Piaget nimetas seda ringreaktsiooniks. On olemas kaks peamist ringreaktsiooni liiki: primaarne ja sekundaarne. Ühe kuu vanused lapsed kasutavad esmast ringreaktsiooni. Esmase ringreaktsiooni puhul teevad lapsed toiminguid, mis on seotud nende põhivajadustega, näiteks söömisega. Nelja- kuni kaheksakuused lapsed kasutavad sekundaarset ringreaktsiooni. Sekundaarne ringreaktsioon toimub siis, kui lapsed püüavad oma tegudega sündmusi esile kutsuda. Sekundaarne ringreaktsioon aitab lastel oma käitumist kontrollida. Kaheksa- kuni kaheteistkümne kuu vanused lapsed suudavad oma käitumist kontrollida.
Sensomotoorses etapis omandavad lapsed objektipüsivuse. See toimub kaheksa ja kaheteistkümne kuu vahel. Objektipüsivus on teadmine, et mingi asi on endiselt olemas, isegi kui laps seda ei näe. Objektipüsivus ilmneb kaheksa- kuni kaheteistkümne kuu vanustel lastel. Objektipüsivust võib näha Piaget' objekti peitmise ülesande puhul. Ülesandes on mänguasi peidetud teki alla. Kui laps suudab mänguasja leida, siis on laps õppinud objektipüsivust.

Preoperatsiooniline
staadiumPreoperatsioonilises staadiumis on suur muutus esinduslikus mõttemaailmas. Selles etapis saavad lapsed kasutada oma teadmiste kujutamiseks sümboleid. Preoperatsioonilises staadiumis õpivad lapsed ka keelt. Piaget ei pidanud keelt kognitiivse arengu jaoks nii oluliseks. Ta arvas, et lapsed kasutavad sõnu selleks, et selgitada oma meeles olevaid kogemuste pilte.
Preoperatsioonilises staadiumis on lapsed egotsentrilised. Egotsentrilisus on see, kui lapsed ei suuda eristada oma ja kellegi teise vaatepunkti. Piaget kasutas egotsentrilisuse näitamiseks kolme mäe probleemi. Probleemi puhul asetatakse nukk ühele poole mägedest koosnevat rühma. Laps paigutatakse teisele poole. Lapsel palutakse öelda, mida nukk näeb. Laps, kellel on egotsentrilisus, ütleb seda, mida ta näeb, mitte seda, mida näeb nukk. See on lihtne wiki lehekülg lapse arengu kohta.

Konkreetne tegevusetapp

Konkreetses operatsioonilises etapis muutub laste mõtlemine loogilisemaks. Loogiline mõtlemine kasutab mõtlemisel mõistust. Lapsed on võimelised mõistma muutusi nende ees olevate asjade vahel. Neil on endiselt raske asju, mida nad peavad ette kujutama. Konkreetse operatsioonilise staadiumi lapsed suudavad paigutada esemeid erinevatesse järjestustesse. Nad mõistavad, et asju võib paigutada korraga rohkem kui ühte rühma. Konkreetse toimimise etapis olevad lapsed oskavad asju ka omaduste, näiteks pikkuse ja kaalu järgi järjestada. Konkreetses operatsioonilises etapis toimub säilitamise
 mõistmine. Lapsed, kes mõistavad säilitamist, teavad, et asjade kuju või mahuti muutmine ei muuda seda, kui palju neid on. Näiteks vedeliku säilitamise puhul teavad lapsed, et vedeliku kogus ei muutu, kui see pannakse teise klaasi.

Ametlik tegevusetapp

Formaalse operatsiooni etapis on lapsed võimelised mõtlema abstraktsete ideede üle. Abstraktsed ideed on need, mis on lapse mõtetes, mitte nende ees maailmas. Selles etapis suudavad lapsed välja mõelda reegleid selle kohta, kuidas asjad võivad toimuda, ilma et nad vajaksid konkreetseid esemeid. Piaget uskus, et formaalse operatsioonilise etapi kaks peamist osa on: hüpoteetilis-deduktiivne mõtlemine ja propositsiooniline mõtlemine. Hüpoteetilis-deduktiivse arutluse puhul on lapsed võimelised probleemi tulemust ära arvama. Nad suudavad seda teha, tehes oletusi, mida saab katsetada eksperimendi abil. Arvamusi katsetades saavad nad teada, kas nende arvamine oli õige ja kui mitte, siis miks mitte. Lausemõtlemise puhul on lapsed võimelised mõistma, kas räägitud väited on tõesed. Nad suudavad seda teha ilma, et neil oleks vaja näha nende väidete näidet.

Sotsiokultuuriline teooria

Lev Vygotski ehitas oma teooria lapse arengust üles kolme asja tähtsusele. Vygotski arvas, et laste areng kujuneb peamiselt sotsiaalsest ja kultuurilisest suhtlusest. Interaktsioonid toimuvad siis, kui kaks või enam inimest räägivad ja/või töötavad koos. Vygotski arvas, et kultuuril on suur mõju sellele, kuidas kognitiivne kasv areneb. Vygotski keskendus ka keelele. Ta leidis, et keel on lapse mõtlemise muutmisel väga oluline.

Keel

Vygotsky arvas, et lapse areng esimese kahe aasta jooksul on seotud otsese seotusega maailmaga. Pärast kahte aastat muudab keel lapse mõtlemist. Keel on oluline, sest selle kaudu annavad täiskasvanud lastele ideid edasi. Vygotsky arvas, et keele kasv toob kaasa tohutu muutuse laste mõtlemises, sest nad saavad teistega ideid edasi anda. Lapsed räägivad nii teiste kui ka iseendaga. Vygotski arvas, et laste enesega rääkimine on arengu seisukohalt väga oluline. Ta arvas, et lapsed räägivad iseendaga, et aidata oma mõtteid suunata. Ta nimetas iseendale suunatud rääkimist eraviisiliseks kõneks. Erakondlikku kõnet kasutatakse siis, kui töö on raske, pärast vea tegemist või kui laps ei ole kindel, mida teha. Lapsed, kes kasutavad eraviisilist kõnet, on tähelepanelikumad ja rohkem kaasatud töösse, mida nad teevad. Ka lapsed, kellel on raskusi õppimisega, kasutavad rohkem privaatset kõnet. See aitab neil mõista, mida nad õpivad.

Sotsiaalne ja kultuuriline suhtlus

Vygotsky arvas, et oluline õppimine toimub koostöös täiskasvanute või oskuslikumate eakaaslastega. Need abilised võivad aidata lapsel teada saada, kuidas erinevaid töid teha. Vygotski arvas, et on olemas raskusaste, milles töö peab olema. Kui töö on vahemikus, siis saab laps kõige paremini õppida. Vygotski nimetas seda vahemikku proksimaalse arengu tsooniks. Proksimaalse arengu tsoonis on tööd, mida on liiga raske teha üksi, kuid mida on võimalik teha abiga. Abi tuleks abistaja poolt.

Kui abistaja töötab koos lapsega, tekib sotsiaalne suhtlus. Vygotsky arvas, et sotsiaalses suhtluses on kaks olulist osa: intersubjektiivsus ja tugipunktid. Intersubjektiivsus tekib siis, kui kaks inimest alustavad erinevate arusaamadega. Kaks inimest suhtlevad omavahel. Interaktsiooni kaudu jõuavad kaks inimest sama arusaamani. Scaffolding toimub siis, kui õpetaja aitab last. Õpetaja muudab oma abi ulatust vastavalt lapse töötasemele. Õpetaja aitab rohkem, kui laps seda vajab. Õpetaja aitab ka vähem, kui laps ei vaja abi. Aja jooksul laseb õpetaja lapsel üksi töötada. Kui laps töötab üksi, siis paneb ta vestluse oma eraviisiliseks. Seejärel kasutatakse privaatne kõne, et aidata lapsel probleemi teha.