Id, ego ja superego – Freudi psüühikamudeli selgitus ja tähendus
Avasta Freudi psüühikamudeli selgitus: id, ego, superego rollid, teadlikkus ja moraal — praktiline ülevaade isiksuse toimimisest.
Id, ego ja superego on Sigmund Freudi loodud ideed. Need on kolm mõistet, mida Freud kasutas inimese psüühika toimimise kirjeldamiseks ja mille abil ta püüdis selgitada käitumise, soovide ja sisemiste konfliktide algpõhjuseid.
Freud kirjeldas inimese meelt kui kolme komponendi koostoimet: id, ego ja super-ego. Ego ja mingil määral ka super-ego on osa teadvusest ehk pinnal olevatest protsessidest, samas kui id jääb suurel määral teadvustamata. Koos moodustavad need tema teoorias inimese isiksuse.
Mis on id?
Selle psüühika mudeli kohaselt on id koordineerimata kogum instinktiivseid soove ja impulsiivseid ajendeid. Id järgib naudingupõhimõtet (pleasure principle): ta otsib kohest rahulolu, ei arvest aega ega sotsiaalseid norme. Freud rõhutas id-s peituvat seksuaalset (libido) ja agressiivset energiat, mis toob kaasa tugevaid tahtmisi, kuid ei ole otseselt teadvustatud ega realistlikult orienteeritud.
Mis on ego?
Ego on id-st arenenud realistlik ja organiseeritud osa, mis tegutseb vastavalt reaalsuse põhimõttele (reality principle). Ego vahendab id-i impulsse ja välismaailma nõudeid, püüdes leida sobivaid ja ohutuid viise soovide rahuldamiseks. Ego kasutab mõtlemist, planeerimist ja hindamist ning rakendab erinevaid kaitsemehhanisme, et leevendada seesmiseid pingeid ja ärevust.
Näited kaitsemehhanismidest:
- surumine (repressioon) – ebameeldivate mälestuste teisaldamine teadvusepiiridest väljapoole;
- projektimine – enda soovide või tunnete omistamine teisele;
- ratsionaliseerimine – põhjenduste leidmine ebameeldivale käitumisele;
- sublimatsioon – sotsiaalselt vastuvõetavaks tegevuseks suunatud impulsside kanaliseerimine.
Mis on superego?
Super-ego (sageli kirjutatakse ka superego) kujuneb internaliseeritud moraalireeglitest, vanemate ja kultuuri nõudmistest. See toimib sisemise kriitikuna, kelle ülesanne on hinnata ego ja id tegevust vastavalt normidele — sisaldab südametunnistust (conscience) ja ideaalset minapilti (ego-ideal). Super-ego põhjustab häbitunnet või süüd, kui inimene rikub oma sisemisi norme.
Kuidas need kolm koos toimivad?
Id, ego ja super-ego on pidevas dünaamilises suhtluses. Id pakub impulsi, ego hindab reaalsust ja otsib teostusviise, super-ego jälgib moraalsust ja keelab teatud käitumise. Sisemised konfliktid (näiteks tahtmine impulsi järgi tegutseda vs. moraalne takistus) võivad tekitada ärevust, mida ego püüab maandada kaitsemehhanismide abil.
Teadvus ja teadmatuse roll
Freudi mudeli järgi on oluline eristada, mis on teadvustatud ja mis mitte: id on peamiselt teadvustamatu, ego on osaliselt teadvustatud ja super-ego sisaldab nii teadvustatud kui ka teadvustamata elemente. See rõhutab, et inimese käitumist mõjutavad sageli ka varjatud motiivid ja mälestused.
Piirangud ja kaasaegne vaade
Id, ego ja super-ego on kasulikud metafoorid ja teoreetilised tööriistad, kuid need ei ole ajustruktuurid. Nagu artikkel märkis, on need meele funktsioonid, mitte konkreetsed ajupiirkonnad ning nad ei vasta üks-ühele struktuuridele, millega tegeleb neuroteadus. Freudi teooriat on kritiseeritud selle empirilise testitavuse puudumise, liiga suure rõhuasetuse tõttu seksuaalsetele motiividele ja kultuurilisest eelarvamustest tingitud üldistuste pärast.
Miks see mudel on oluline?
Hoolimata piirangutest on Freudi kontseptsioonidel olnud suur mõju psühholoogia arengule, psühhoanalüüsile ning laiemalt kultuurilisele arutlusele inimloomusest, moraalist ja alateadvusest. Id–ego–superego mõisteid kasutatakse endiselt terapeutilises kontekstis, kirjanduse ja kunsti analüüsis ning igapäevases kõnepruugis, kui räägitakse sisemistest konfliktidest ja otsustest.
Freudi teooria diagramm
Id
Id kujutab endast isiksuse konstanti, kuna see on alati olemas. Id-i juhib "naudingu printsiip".
Freud nägi oma teooria väljatöötamisel varakult seksuaalset energiat kui idi ainukest energiaallikat. Pärast Esimese maailmasõja tragöödiat pidas Freud aga vajalikuks lisada id-le veel üks instinkt. Nii pakkus ta välja thanatos, surmainstinkt. Thanatos seletab inimkonna instinktiivseid vägivaldseid tungi. Ilmselt peaks ülejäänud isiksus kuidagi nende kahe instinktiga toime tulema. Thanatose lisamisega sai ta kirjeldada rohkem psüühilisi nähtusi. Tema idee id-ist oli laiaulatusliku mõjuga.
Id on määratluse järgi teadvustamata:
"See on meie isiksuse pime, kättesaamatu osa... See on täidetud energiaga, mis jõuab sinna instinktidest, kuid tal puudub organisatsioon, ta ei tekita kollektiivset tahet, vaid ainult püüdlust rahuldada instinktiivseid vajadusi, mis alluvad naudinguprintsiibi järgimisele."105/6
Ego
Ego on enesetunne ja isiksuse pealispind, see osa, mida te tavaliselt maailmale näitate. Egot juhib "reaalsuse printsiip" ehk praktiline lähenemine maailmale. See püüab pöörata id-i tungi käitumisele, mis toob pikemas perspektiivis kasu, mitte kurbust.
Teadlik teadvus asub egos, kuigi kõik ego toimingud ei ole teadlikud.
Ego eraldab välja selle, mis on tõeline. See aitab meil organiseerida oma mõtteid ja mõtestada neid ning ümbritsevat maailma.
"Ego on see osa iidist, mis on modifitseeritud välismaailma otsese mõjuga ... Ego esindab seda, mida võib nimetada mõistuseks ja terveks mõistuseks, erinevalt id-st, mis sisaldab kirgi ... oma suhtes id-ga on ta nagu ratsanik, kes peab hobuse ülekaalukat jõudu kontrolli all hoidma; selle erinevusega, et ratsanik püüab seda teha omaenda jõuga, samas kui ego kasutab laenatud jõudu".363/4
Kuid ego "teenib kolme tõsist isandat... välismaailma, super-ego ja id".110 Selle ülesanne on leida tasakaal primitiivsete ajendite ja reaalsuse vahel, rahuldades samal ajal id ja super-ego. "Seega ego, mida juhib id, piirab super-ego, tõrjub reaalsust, võitleb... [selle nimel], et saavutada harmooniat temas ja tema peal töötavate jõudude ja mõjutuste vahel, ning "murrab kergesti välja ärevuses".110/1 .
Super-Ego
Super-ego püüdleb täiuslikkuse ja ideaalse tulemuse poole. See hõlmab seda isiksuse osa, peamiselt alateadvust, mis hõlmab indiviidi mina-ideaalid, vaimsed eesmärgid ja psüühilist agentuuri (mida tavaliselt nimetatakse "südametunnistuseks"), mis kritiseerib ja keelab tema ajendeid, fantaasiaid, tundeid ja tegevusi.
"Super-eegot võib pidada teatud tüüpi südametunnistuseks, mis karistab väärkäitumist süütundega. Näiteks: abieluvälised suhted".
Superego koosneb kahest osast, südametunnistusest ja egoideaalist. Südametunnistus on tuttav metafoor ingel ja kurat mõlemal õlal. Südametunnistus otsustab, millist tegevussuunda inimene peaks võtma. Egoideaal on idealiseeritud arusaam iseendast. Egoideaali ja tegeliku käitumise vahel tehakse võrdlusi. Mõlemad super-ego osad arenevad kogemuste kaudu teistega või sotsiaalse suhtluse kaudu. Freudi järgi teenib tugev super-ego eesmärki pidurdada id-i bioloogilisi instinkte, samas kui nõrk super-ego annab id-i tungidele järele. Lisaks on süütunne kahel eespool kirjeldatud juhul vastavalt kõrge ja madal.
Küsimused ja vastused
K: Kes lõi id, ego ja super-ego?
V: Sigmund Freud lõi id, ego ja super-ego.
K: Mis on id, ego ja super-ego?
V: Id, ego ja superego on kolm mõistet, mida kasutatakse inimaju toimimise selgitamiseks.
K: Kuidas Freud kirjeldab inimvaimu?
V: Freud kirjeldab inimese meelt kui id, ego ja superego koostoimet.
K: Milline id, ego ja super-ego on teadvustatud või pinnapealne?
V: Ego ja mingil määral ka super-ego on teadvusel või pinnal.
K: Millest koosneb isiksus Freudi mudeli järgi?
V: Freudi mudeli järgi moodustavad isiksuse id, ego ja super-ego.
K: Milline on idi, ego ja superego funktsioon?
V: Id on kooskõlastamata instinktiivsete suundumuste kogum; ego on organiseeritud realistlik osa ning super-ego mängib kriitilist ja moraliseerivat rolli.
K: Kas id, ego ja superego vastavad tegelikele struktuuridele, millega neuroteadus tegeleb?
V: Ei, Id, ego ja superego on meele funktsioonid ja ei vasta üks-ühele tegelikele struktuuridele, millega neuroteadus tegeleb.
Otsige