John Broadus Watson (9. jaanuar 1878 – 25. september 1958) oli Ameerika Ühendriikide psühholoog, keda peetakse behaviorismi üheks rajajaks. Ta viis oma varasemad uuringud nii inimeste kui ka loomade käitumise kohta kokku uue teadusliku lähenemisega, mille keskmes oli käitumise vaatluse ja mõõdetavuse rõhutamine ning sisemiste teadvuslike protsesside (introspektsiooni) eiramine. Tema tööd olid väga mõjukad 20. sajandi keskpaigani ja mõjutasid hiljem töid, mida arendas edasi näiteks B. F. Skinner.
Behaviorismi põhialused ja panus teadusesse
Watson formuleeris behaviorismi põhimõtted selgelt 1913. aastal avaldatud kirjutises "Psychology as the Behaviorist Views It" — see töö kutsus psühholoogiat üles muutuma rangemalt eksperimendile ja vaatlusele põhinevaks erialaks. Tema seisukoht oli, et psühholoogia ülesanne on uurida nähtavat käitumist ning selgitada selle tekkimist ja muutumist keskkonna (õppimise ja konditsioneerimise) kaudu. Watson rõhutas, et käitumine on suures osas kujunemisjärgne (tabula rasa, ehk "tühi tahvel") ning keskkonnamõjud on otsustava tähtsusega isiksuse ja emotsioonide kujunemisel.
Little Alberti katse ja eetilised vaidlused
Üks Watsoni kõige tuntumaid ja vastuolulisemaid töid oli 1920. aastal läbi viidud eksperiment, kus ta koos kolleegi Rosalie Rayneriga tingis väikesel lapsel hirmu kindlate objektide vastu (nn "Little Albert" katse). Eksperimendi eesmärk oli näidata, et emotsioonid võivad tekkida tingimise teel samamoodi nagu refleksid. Tänapäeval peetakse seda katset etikaliselt problemaatiliseks: katse osalejaid ei olnud nõuetekohaselt kaitstud ja järelduste tõlgendamisel on olnud kriitikat metoodika ja dokumentatsiooni nappuse pärast. Katse on siiski ajalooliselt oluline, sest see näitas, kuidas behavioristlikud põhimõtted rakenduvad inimeste emotsioonide uurimisel.
Akadeemiline karjäär ja skandaalne lahkumine
Watson töötas Johns Hopkinsi ülikoolis professorina, kuid tema akadeemiline karjäär lõppes skandaaliga: ta oli avalikus suhteis ühe kraadiõppuriga, mis viis tema ametikoha kaotamiseni. Pärast seda lahkumist pöördus ta akadeemilisest elust ära ja alustas tööd avalikus ning kommertslikus sfääris.
Reklaami- ja hilisem karjäär
Pärast akadeemilisest maailmast lahkumist töötas Watson mitu aastat juhtivas reklaamiagentuuris J. Walter Thompson, kus ta rakendas behavioristlikke põhimõtteid reklaamitööle. Ta propageeris teaduslikku lähenemist turundusele: emotsioonide ja automaatsete reaktsioonide ärakasutamist sõnumites, sihtgruppide käitumise analüüsi ja reklaami argumentide lihtsustamist. Talle omistatakse sageli fakt, et Maxwell House'i kampaania ajal aitas ta populariseerida igapäevaseid rutiine nagu "kohvipausi" kontseptsiooni ning tõsta kohvitarbimist majapidamistes — samas tuleb seda väidet pidada mõnevõrra lihtsustatud tõlgenduseks, sest reklami mõju on mitme teguri summa ja ajalooline aruandlus selles osas on osaliselt debati teema.
Kirjandus ja lapsekasvatusnõu
Watson avaldas populaarteaduslikke tekste, milles ta levitas behavioristlikke ideid laiemale publikule. Ta kirjutas nõuandeid lapse kasvatamiseks, kus propageeris emotsionaalset reageerimise vähendamist ja rangemat distsipliini — seisukohad, mis jätsid tugeva jälje tollasesse lapsehoiupraktikasse, kuid on hiljem saanud kriitikat kui liiga autoritaarsed ja empaatiale vähemtähtsustavad.
Pärand ja kriitika
Watsoni pärand on mitmetahuline: tema töö muutis psühholoogia teaduslikku suunitlust, tõstes esile eksperimentaalse meetodi ja käitumise objektiivse uurimise. Samas kritiseeriti themeelselt behaviorismi lisaelementide – eriti selle vähest tähelepanu kognitsioonile, mõtlemisele ja sisemistele kogemustele. Hiljem, kognitiivse revolutsiooni ajal, täiendati ja ümber tõlgendati mõningaid tema seisukohti. Watsoni mõju on sellegipoolest püsiv — nii akadeemilises psühholoogias, käitumisteraapiates kui ka reklaami- ja turundustehnikates.
John B. Watson suri 25. septembril 1958. Tema elu ja töö pakuvad jätkuvalt uurimismaterjali ning ajaloohuvilistele ja psühholoogidele väärtuslikku konteksti behaviorismi arengule.