John B. Watson

Behaviorism

Watson rajas 1913. aasta kevadel behaviorismi oma kirjutisega "Psühholoogia, nagu seda näeb käitumisõpetaja". Selles artiklis visandas Watson oma uue psühholoogiafilosoofia, mida nimetati "behaviorismiks", põhijooned. Artikli esimene lõik kirjeldas lühidalt tema seisukohta:

Psühholoogia on käitumisõpetuse seisukohalt puhtalt objektiivne eksperimentaalne loodusteaduse haru. Selle teoreetiline eesmärk on käitumise ennustamine ja kontrollimine. Introspektsioon ei moodusta selle meetodite olulist osa, samuti ei sõltu selle andmete teaduslik väärtus sellest, kas neid on võimalik tõlgendada teadvuse seisukohalt. Behavioristid ei tunnista oma püüdlustes saada ühtset skeemi loomade reageerimisest mingit eraldusjoont inimese ja metsloomade vahel. Inimese käitumine kogu oma rafineerituse ja keerukusega moodustab vaid osa käitumisuurija kogu uurimisskeemist.

1913. aastal pidas Watson Ivan Pavlovi konditsioneeritud refleksi peamiselt füsioloogiliseks mehhanismiks, mis kontrollib näärmete sekretsiooni. Ta oli juba tagasi lükanud Edward Thorndike'i "Efekti seaduse" (B. F. Skinneri tugevdamise põhimõtte eelkäija), kuna see sisaldas Watsoni arvates "ebavajalikke subjektiivseid elemente". Artikkel on tähelepanuväärne ka selle poolest, et selles kaitstakse jõuliselt rakenduspsühholoogia objektiivset teaduslikku staatust, mida tol ajal peeti palju madalamaks kui väljakujunenud eksperimentaalpsühholoogiat.

Oma käitumisõpetusega pani Watson rõhku inimeste välisele käitumisele ja nende reaktsioonidele antud olukordades, mitte nende inimeste sisemisele, vaimsele seisundile. Tema arvates oli käitumise ja reaktsioonide analüüs ainus objektiivne meetod, et saada ülevaade inimese tegevusest. Seda vaatenurka peeti äärmuslikuks ehk radikaalseks behaviorismiks.

Arvamused laste kasvatamise kohta

Watson kirjutas 1928. aastal raamatu "Imiku ja lapse psühholoogiline hooldus", milles teda abistas tema armuke, kellest sai abikaasa Rosalie Rayner. Rosalie pealkirjastas hiljem ise kirjutatud artikli "Ma olen käitumishäirete poegade ema" ("I am a mother of behaviorist sons"). Raamatus selgitas Watson, et behavioristid hakkasid uskuma, et imikute ja laste puhul on vaja psühholoogilist hooldust ja analüüsi.

Tema loosungiks ei olnud mitte rohkem lapsi, vaid paremini kasvatatud lapsed. Watson väitis, et looduse ja kasvatuse vahelise arutelu kasvatuse poolel, väites, et maailmale oleks kasulik, kui rasedused kahekümne aasta jooksul kustutataks, kuni kogutakse piisavalt andmeid, et tagada tõhus lastekasvatusprotsess. Watsoni kirjeldus õnnelikust lapsest oli üsna lahtine. See sisaldas selliseid ideid nagu see, et laps suudab ennast hõivata oma probleemide lahendamise võimete kaudu, peaks nutma ainult siis, kui tal on füüsiline valu, ja et laps eksib küsimuste esitamisest. Lapse arengu käitumisanalüüs kui valdkond võis alata Watsoni kirjutistest.

Watson viis läbi vastuolulisi teaduslikke katseid, mida tuntakse kui "Little Alberti katseid"; nende katsete käigus uuris Watson imikutel hirmu.

Watsoni biograafiad ja tema tööde analüüsid

Watsoni vaadetest ja elust on kirjutatud mitmeid teoseid.

• Buckley, Kerry W. 1989. Mehhaaniline inimene: John Broadus Watson ja behaviorismi algus. Guilford Press.
• Buckley, Kerry W. 1994. Misbehaviorism: John B. Watsoni vallandamise juhtum Johns Hopkinsi ülikoolist. In J.T. Todd & E.K. Morris (eds) Modern perspectives on John B. Watson and classic behaviorism. Greenwood Press.
• Burnham, John C. 1994. John B. Watson: intervjueeritav, professionaalne tegelane, sümbol. In J. T. Todd & E. K. Morris (eds) Modern perspectives on John B. Watson and classic behaviorism. Greenwood Press.
• Coon, Deborah J. 1994 "Mitte mõistuse loom": Watsoni käitumisõpetuse väidetav mõju reklaamile 1920. aastatel. Teoses J. T. Todd & E. K. Morris (toim.) Modern perspectives on John B. Watson and classic behaviorism. Greenwood Press.
• Harris, Ben. 1979. Mis juhtus väikese Alberti puhul? American Psychologist, 34, #2, lk 151-160. (on-line)
• Hartley, Mariette & Commire, Anne. 1990. Vaikuse murdmine. New York : Putnam's. (Mariette Hartley on John B. Watsoni lapselaps. Hartley väidab oma autobiograafias, et Watsoni teooriad lastekasvatuse kohta rikkusid tema lapsepõlve).
• Mills, John A. 1998. Kontroll: käitumispsühholoogia ajalugu. New York: New York University Press.
• Samelson, F. 1981. Võitlus teadusliku autoriteedi eest: Watsoni käitumisõpetuse retseptsioon 1913-1920. Journal of the History of the Behavioral Sciences 17, 399-425.
• Todd, James T. 1994. Mida psühholoogia ütleb John B. Watsonist: klassikaline behaviorism psühholoogia õpikutes, 1920-1989. In J.T. Todd & E.K. Morris, Modern perspectives on John B. Watson and classic behaviorism. Greenwood Press.
• Todd, James T. & Morris, Edward K. 1986. John B. Watsoni varajased uurimused: enne käitumisrevolutsiooni. The Behavior Analyst 9, 71-88.
• Todd, James T., & Morris, Edward K. Kaasaegsed perspektiivid John B. Watsonile ja klassikalisele käitumisõpetusele. Greenwood Press, 1994.
• Watson, John B. "John Broadus Watson [Autobiograafia]". In C. Murchison (ed.) A history of psychology in autobiography (Vol. 3, pp. 271-81). Clark University Press, 1936.

Watsoni raamatud

• 1914. Watson, John B. Behavior: sissejuhatus võrdlevasse psühholoogiasse. Henry Holt, New York.
• 1919. Watson, John B. Psühholoogia käitumusteadlase seisukohalt. Lippincott, Philadelphia. 2nd ed 1924.
• 1928. Watson, John B. Imiku ja lapse psühholoogiline hooldus. Norton, New York.
• 1930. Watson, John B. Behaviorism (parandatud väljaanne). University of Chicago Press.