Edward Thorndike — Ameerika psühholoog: õppimise teooria ja pedagoogika
Edward Lee "Ted" Thorndike (31. august 1874 - 9. august 1949) oli Ameerika Ühendriikide psühholoog. Ta veetis suurema osa oma karjäärist Columbia Ülikooli õpetajate kolledžis. Ta tegeles etoloogia ja õppimisprotsessiga. See viis konjunktsionismi teooriani ja aitas luua teadusliku aluse kaasaegsele pedagoogilisele psühholoogiale.
Thorndike tegeles ka tööstuslike probleemidega, näiteks töötajate eksamite ja testimisega. Ta oli Psychological Corporationi juhatuse liige ja oli 1912. aastal Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni president.
Varasem elu ja haridus
Edward L. Thorndike sündis 31. augustil 1874 ja suri 9. augustil 1949. Ta õppis psühholoogiat ja sai varakult huvi loomade käitumise ning õppimise uurimise vastu. Tema doktoritöö ja varasemad katsed loomadega (sh tuntud kassikastikatse) olid aluseks tema hilisemale teoreetilisele tööle õppimise seaduste ja pedagoogilise rakenduse alal.
Peamised teoreetilised panused
- Põrduse (puzzle box) katsed: Thorndike uuris kasside käitumist katses, kus loomad pidid õppima vabanemiseks teatud toiminguid. Tema andmed näitasid, et käitumine areneb läbi katse-eksituse ja järkjärgulise paranduse.
- Efekti seadus (law of effect): üks Thorndike’i keskseid tähelepanekuid: käitumine, mida järgitakse rahuldava tagajärjega, kipub korduma; see, mida järgitakse ebameeldiva tagajärjega, kipub vähenema. See seadus mõjutas hilisemat käitumuslikku psühholoogiat ja õppimise uurimist.
- Seoste või konjunktsionismi lähenemine: Thorndike rõhutas, et õppimine põhineb seostel stiimuli ja reaktsiooni vahel ning et erinevaid elemente õppimisprotsessis liidetakse (connectionism).
- Õppimise seadused: ta sõnastas mitmeid üldisi põhimõtteid, näiteks harjutuse seadus (praktika tugevneb kordamisega) ja valmisoleku seadus (õppimine toimib paremini, kui organism on õppimiseks valmis).
- Transfer ja „identical elements” idee: Thorndike rõhutas, et teadmiste ja oskuste ülekandumine ühest olukorrast teise sõltub ühiste elementide olemasolust — vastandades ideele, et vaimseid „harjutusi” saab üksnes abstraktse distsipliini kaudu üldistada.
Rakendused pedagoogikas ja hindamises
Thorndike kandis oma teoreetilisi järeldusi üle koolihariduse ja tööstuspsühholoogia valdkonda. Mõned praktilised mõjuvaldkonnad:
- õppevahendite ja ülesannete jagamine väiksemateks sammudeks ja süsteemne kordamine;
- õpitulemuste mõõtmine ja standardiseeritud testide arendamine — Thorndike oli üks varasemaid psühhometrias aktiivseid teadlasi;
- õpetuse kavandamine, kus rõhutatakse harjutamise, kiire tagasiside ja konkreetsete oskuste treenimise tähtsust;
- tööstuspsühholoogias töötajate testimine ja sobivuse hindamine.
Mõju, kriitika ja pärand
Thorndike’i töö andis tugeva eksperimentaalse aluse õppimise uurimisele ning mõjutas tugevalt käitumuslikku liikumist 20. sajandi alguses. Tema rõhuasetus mõõdetaval ja jälgitaval käitumisel aitas psühholoogial saada rangemaks teaduseks ning paigutas pedagoogilise psühholoogia koolipildi juurde. Samas on Thorndike’i teooriaid kritiseeritud järgmistel põhjustel:
- lihtsustamine: tema katse-eksituse ja seoseteooriad alahindasid kõrgemate kognitiivsete protsesside rolli (nt mõtlemine, kujutlus, mõtteplaanimine);
- mehaanilisus: rõhuasetus automatiseeritud harjutusel ja tagajärjel põhineval tugevdamisel võib viia liigselt drillile suunatud õpetusmeetoditeni;
- üldistatavuse piirid: mõned uuringud ja hilisemad teooriad näitasid, et õppimine on mõnikord kiire ja „innukas”, mitte ainult järkjärguline katse-eksitusprotsess.
Kokkuvõttes jääb Thorndike ikkagi oluliseks sillaks eksperimentaalse psühholoogia ning rakenduslike õppemeetodite vahel — tema ideed on olnud aluseks mitmetele tänapäevani kasutatavatele õpetamis- ja hindamispraktikatele.
Valitud tööd ja kirjatöö
Thorndike avaldas palju teadusartikleid ja raamatuid õppimise ja pedagoogika teemadel. Tema varasemad katseid ja teoreetilisi järeldusi tutvustavad teosed olid laialt tsiteeritud ja mõjutasid nii uurijaid kui praktikuid.
Lõppsõna
Edward L. Thorndike’i pärand on mitmekesine: ta andis olulise panuse õppimisteooriasse, aitas arendada standardiseeritud hindamist ning suunata pedagoogilist praktikat teaduspõhise lähenemise poole. Kuigi tema vaated on saanud uuendusi ja kriitikat, jääb tema töö aluseks paljudele tänapäevastele haridus- ja psühholoogiateooriatele.
Thorndike'i seadus
Mõju seadus ütleb põhimõtteliselt, et "vastused, mis tekitavad rahuldust pakkuvat mõju konkreetses olukorras, muutuvad tõenäolisemaks, et nad esinevad selles olukorras uuesti, ja vastused, mis tekitavad ebamugavust tekitavat mõju, muutuvad vähem tõenäolisemaks, et nad esinevad selles olukorras uuesti".
Raamatud
Thorndike'i õpikuid kasutati laialdaselt õpetajakoolituse psühholoogiakursustel kahekümnenda sajandi esimesel poolel.
- 1903 Pedagoogiline psühholoogia. New York, Lemcke & Buechner. Uuendatud ja täiendatud 1910, Teachers College, Columbia University, New York.
- 1904 Sissejuhatus vaimse ja sotsiaalse mõõtmise teooriasse. New York: Science Press.
- 1905 Psühholoogia elemendid. New York: Seiler.
- 1911. Loomade intelligentsus: eksperimentaaluuringud. New York: Macmillan.
- 1913. Kasvatuspsühholoogia: lühikursus. New York: Routledge.
- 1921 Õpetaja sõnaraamat. 1932 Õpetaja sõnaraamat kahekümne tuhande sõna kohta, mis esinevad kõige sagedamini ja laialdasemalt laste ja noorte üldlugemises. 1944 (koos J. E. Lorge'iga) Õpetaja sõnaraamat kolmekümnest tuhandest sõnast.
- 1922 Aritmeetika psühholoogia. New York, Macmillan.
- 1927 Intelligentsuse mõõtmine. New York, Teachers College, Columbia University.
- 1931. Inimese õppimine. New York, Century.
- 1932 Õppimise alused. New York, Teachers College, Columbia University.
