Psühholoogiline nativism: kaasasündinud võimed, evolutsioon ja kriitika

Avasta psühholoogiline nativism: kaasasündinud võimed, evolutsiooni seletused ja kriitika — põhjalik ülevaade Chomsky, Pinkeri ja Darwini seisukohtadest.

Psühholoogiline nativism on teooria, mille kohaselt on paljud inimese põhioskused ja kognitiivsed eeldused juba sünniga aju struktuurides olemas. See seisukoht on vastandis ideele, mida nimetatakse tühjaks tahvliks ehk tabula rasaks, mille järgi sünnib inimene enamasti ilma spetsiifiliste oskusteta ja omandab kõik vajalikud võimed elu jooksul kogemuse kaudu. Nativismi pooldajad — näiteks Jerry Fodor, Noam Chomsky ja Steven Pinker — väidavad, et inimesed sünnivad teatud geneetiliselt määratletud võimekogumiga, mis suunab ja lihtsustab hilisemat õppimist (nt kõne omandamist) ja kognitiivsete struktuuride kiiret kujunemist.

Mõned näited pärilikest või evolutsiooniliselt kujunenud reaktsioonidest on selged loomamaailmas: paljudel imetajatel on näiliselt pärandatud emotsionaalsed vastused, mis hoiavad neid ohust eemal või soodustavad ellujäämist. Näiteks mõnedel ahvid, keda on uuritud, esineb kardus madude suhtes isegi siis, kui isendid pole madusid eelnevalt kohanud. Samuti on suurel osal putukatel, roomajatel ja lindudel käitumismustreid, mis näivad tugevalt päriliku alusega. Samas on imetajatel tavaliselt suurem õppimisvõime ja aju plastilisus kui paljudel teistel loomaliikidel.

Ajalooliselt tõestas Charles Darwin oma töös "Emotsioonide väljendamine inimestel ja loomadel" (1872), et paljude emotsioonide ja nende väljendamise viiside sarnasus eri inimkultuurides viitab pärilikkusele ja evolutsioonilisele päritolule. See oli oluline argument mõtteviisis, et paljud psühholoogilised omadused ei saa olla ainult kultuurilise õppimise vili. Teisest küljest rõhutas behaviorism — tugevaim 20. sajandi alguse suundumus psühholoogias — käitumise kujunemist pigem kogemuse, konditsioneerimise ja tagajärgede kaudu (nt operantne konditsioneerimine), eirates tähtsalt pärilike struktuuride rolli. Evolutsioonipsühholoogia ja nativistlikud vaated kritiseerivad behaviorismi kitsast vaadet, rõhutades, et inimese käitumine ja mõtlemine on tihedalt seotud meie liigi evolutsioonilise minevikuga ning et mõned kognitiivsed mehhanismid on «disainitud» lahendama korduvaid evolutsioonilisi probleeme.

Kaasaegses nativismis tuleb sageli juttu ka sellistest ideedest nagu kognitiivsete moodulite olemasolu — spetsialiseerunud, geneetiliselt etteantud mehhanismid, mis töötlevad kindlat tüüpi informatsiooni (nt keeleline võime või näotuvastus). Noam Chomsky on tuntud ideest, et inimesele on omane nn keele omandamise seade (language acquisition device), mis võimaldab lapsel õppida grammatikat palju kiiremini ja väiksema otsese õpetuse abil kui seda seletaks pelgalt imitatsioon või tugev konditsioneerimine.

Empiiriline tugi nativismile hõlmab mitmeid allikaid:

• Vastsündinute ja väikelaste uurimused, mis näitavad, et imikud tunnevad ära mustreid, põhioskusi ruumis ja põhiseaduslikku aritmeetikat (näiteks „tugevuste taju” või varajane koguseline eristamisvõime).
• Ristkultuurilised uuringud, kus teatud kognitiivsed mustrid ilmnevad sõltumata konkreetsest kultuurilisest kogemusest.
• Uuringud neuroloogiliste kahjustuste ja geneetiliste mõjutuste kohta, mis näitavad, et mõne spetsiifilise oskuse kaotus on seotud kindlate ajuosade kahjustustega.
• Võrdlevad loomauuringud, mis demonstreerivad sarnaseid pärilikke käitumismustreid teistel liikidel.

Samas on nativism suhteliselt laiaulatuslik termin ja tänapäeval ei suhtuta sellesse enam tavaliselt kui absoluutsesse vastandusse kogemuse tähtsusele: enamik kaasaegseid teadlasi toetab mingit liiki interaktsionismi ehk geneetiliste eelduse ja keskkonna vastastikku mõjavat koosmängu. Nativistlikud mudelid on täpsustunud, rõhutades sagedasti mitte «täielikku oskust», vaid eelolevaid dispositsioone, struktuure või piiranguid, mis suunavad ja kiirendavad õppimist.

Kriitika ja vastuargumendid nativismi suhtes hõlmavad:

• Lihtsustatud teesi, et kõik keerukad käitumised on otseselt pärilikud — paljud väited võivad alahinnata õppe ja kultuuri rolli.
• Probleem geneetilise determinismi ja vähese plastilisuse kujutamisega: liigne rõhuasetus pärilikkusele võib viia eksitavale järeldusele, et keskkonnal ei ole olulist rolli arengus.
• Metoodilised raskused — on keeruline eristada täpselt, mis on geneetiline eelsoodumus ja mis on väga varajane, ühtlane kogemus (nt universaalsed aspektid lapsevanemate käitumises eri kultuurides).
• Väited „universaalsete moodulite” kohta on mõnikord liiga jäigad ja ei selgita adekvaatselt plastilisust või üksikisikute vahelisi erinevusi.

Erinevate lähenemiste vahel käib tänapäeval pigem dialoog kui puhas vaidlus: teadlased uurivad, kuidas geneetilised instrumendid, arenguline plastilisus ja keskkond omavahel suhtlevad, et tekitada inimese keerulisi kognitiivseid võimeid. Nativism on andnud olulise panuse küsimuste püstitamisse — mis on meie võimetes kaasasündinud, milline roll on evolutsioonilisel ajaloole ja kuidas uurida neid nähtusi eksperimentaalselt — kuid enamik kaasaegseid teooriaid käsitleb pärilikkuse ja õppe dialektilist suhet ning püüab integreerida nii bioloogilisi kui ka sotsiaalkultuurilisi faktoreid.

Küsimused ja vastused

K: Mis on nativism?

K: Mis on nativismi vastand?

K: Kes usub nativismi?

K: Kuidas ilmnevad loomadel pärilikud käitumisviisid?

K: Mida ütles Charles Darwin emotsioonide pärilikkuse kohta?

K: Mida ütleb behaviorism inimese käitumise kohta?

K: Mida arvavad evolutsioonipsühholoogid sellest ideest?

Otsing