Inimloomus
Inimloomus viitab inimkonna omadustele. See tähendab mõtlemis-, tundmis- ja tegutsemisviise, mis on inimestel loomupäraselt olemas.
Millised on need omadused, mis neid põhjustab ja kui muutumatu on inimloomus, on head küsimused. Nad kuuluvad lääne filosoofia vanimate ja kõige olulisemate küsimuste hulka. Need küsimused mõjutavad eetikat, poliitikat ja teoloogiat. Inimloomus annab nõu, kuidas hästi elada, kuid seab ka piiranguid ja takistusi hea elu elamisele.
Selliste küsimuste keerulisi tagajärgi käsitletakse ka kunstis ja kirjanduses, samal ajal kui humanitaarteadused uurivad inimese olemust ja seda, mida tähendab olla inimene.
Teooriad inimloomuse kohta
Paljudel suurtel mõtlejatel on olnud kindlad ideed inimloomuse kohta, kuid mõned ideed on kestnud paremini kui teised. Selle näiteks on enimmüüdud kolledži õpik, mis ilmus esmakordselt 1974. aastal pealkirjaga "Seitse teooriat inimloomusest" (Seven theories of human nature). Need seitse teooriat olid järgmised:
Kolmkümmend aastat hiljem oli valik kümnest teooriast:
- Konfutsianism
- Hinduism
- Budism
- Platon
- Aristoteles
- Piibel
- Kant
- Marx
- Sartre ja
- Darwini teooriad inimloomuse kohta.
Aristoteles
Aristoteles, Platoni kuulsaim õpilane, tegi mõned kõige kuulsamad ja mõjukamad avaldused inimloomuse kohta.
Tema teostes on esitatud mõned selged väited inimloomuse kohta:
- Inimene on abieluloom. "Abieluline" tähendab koos elamist, majapidamise (oikos) loomist. Klanni või väikest küla võis endiselt juhtida perekonnapea.
- Inimene on poliitiline loom. Selle all pidas ta silmas looma, kes on võimeline arendama linna või linna suuruseid keerulisi kogukondi, millel on tööjaotus ja õigusloome. Selline kogukond erineb suurperekonnast ja nõuab inimliku mõistuse kasutamist.
- Inimene armastab kasutada oma kujutlusvõimet (ja mitte ainult seaduste tegemiseks ja linnavolikogude juhtimiseks). Me armastame asju vaadata, õppida nende nimesid ja mõelda nende üle.
Aristotelese jaoks on mõistus see, mis on inimese puhul kõige erilisem võrreldes teiste loomadega, ja see on see, mida me saavutame oma parimas vormis.
Suur osa Aristotelese inimloomuse kirjeldusest on tänapäevalgi mõjukas, kuid konkreetne teleoloogiline idee, et inimesed on "mõeldud" või mõeldud millekski, on tänapäeval muutunud palju vähem populaarseks.
Bioloogilised teooriad
Inimesed on imetajad, kes on arenenud evolutsiooniprotsessi käigus. Sellest järeldub, et see, mida nimetatakse inimloomuseks, on pärilik ja on olnud loodusliku valiku tulemus. Me ei ole tühjad tahvlid; meie vaimsel elul ja käitumisel on iidsed juured. See on küsimus looduse ja kasvatuse vahel ning evolutsioonilise psühholoogia teema. Ka etoloogia ja sotsiobioloogia on vaadelnud neid küsimusi inimese evolutsiooni ja pärilikkuse seisukohast.
