Inimloomus: definitsioon, päritolu ja mõju eetikale ning ühiskonnale

Avasta inimloomuse definitsioon, päritolu ja mõju eetikale ning ühiskonnale — filosoofilised vastused, praktilised tagajärjed ja eetilised dilemmad.

Autor: Leandro Alegsa

Inimloomus viitab inimkonna omadustele. See tähendab mõtlemis-, tundmis- ja tegutsemisviise, mis on inimestel loomupäraselt olemas. Inimloomuse all mõistetakse nii neid omadusi, mis ilmnevad isiksuse, motivatsiooni ja käitumise tasandil, kui ka mustreid, mis korduvad eri kultuurides ja ajaloolistes oludes.

Millised on need omadused, mis neid põhjustab ja kui muutumatu on inimloomus, on head küsimused. Nad kuuluvad lääne filosoofia vanimate ja kõige olulisemate küsimuste hulka. Need küsimused mõjutavad eetikat, poliitikat ja teoloogiat. Inimloomus annab nõu, kuidas hästi elada, kuid seab ka piiranguid ja takistusi hea elu elamisele.

Selliste küsimuste keerulisi tagajärgi käsitletakse ka kunstis ja kirjanduses, samal ajal kui humanitaarteadused uurivad inimese olemust ja seda, mida tähendab olla inimene. Arutelud inimloomuse üle mõjutavad ka praktilisi valikuid hariduses, õigussüsteemis ja sotsiaalpoliitikas.

Mis kuulub inimloomuse alla?

Inimloomuse alla võib lugeda mitut tüüpi omadusi:

  • Bioloogilised alused: instinktid, neuroloogilised reaktsioonid, vajadused (näiteks nälg, vajadus sidemete järele).
  • Psühholoogilised mustrid: emotsioonid, kognitiivsed kalduvused, õpitud käitumismustrid.
  • Sotsiaalsed ja kultuurilised elemendid: keele areng, moraalireeglid, normid ja väärtused, mis varieeruvad ühiskonniti, kuid võivad sisaldada universaalseid jooni.

Päritolu ja areng: geneetika vs kultuur

Väga sageli jaguneb diskussioon inimloomuse kohta kaheks: kui palju on käitumises määratud geneetiliselt ja kui palju kujuneb sotsialiseerumise ja kultuuri kaudu. Tänapäevane teadus rõhutab, et tegemist on kompleksse koosmõjuga

  • Evolutsiooniline perspektiiv: paljud käitumismustrid võivad olla seletatavad looduse valiku ja kohanemise kaudu (nt sotsiaalne koostöö, kartus ohu ees).
  • Arengupsühholoogia: lapsepõlvekogemused ja suhted mõjutavad suuresti seda, milliseid kalduvusi inimene väljendab.
  • Kultuuriline plastilisus: normid, haridus ja institutsioonid suudavad tugevalt kujundada, piirata või suunata loomupäraseid impulsiive.

Mõju eetikale ja ühiskonnale

Inimloomuse arusaam mõjutab seda, kuidas me mõtleme moraalist ja poliitikast:

  • Kui inimloomus nähakse enam-vähem püsiva ja enesekeskse, võivad seadused ja institutsioonid rõhutada kontrolli ja karistusi.
  • Kui rõhutatakse plastilisust ja õppimisvõimet, investeeritakse rohkem haridusse, sotsiaaltoetustesse ja ennetavatesse meetmetesse.
  • Filosoofilised suunad — näiteks humanism, konservatism, libertarianism — tuginevad erinevatele eeldustele inimloomuse kohta ja kujundavad seega poliitikat.

Kunst, kirjandus ja humanitaarteadused

Kultuurilist käsitlust inimloomusest leiab laialdaselt kunstis ja kirjanduses. Loomingus uuritakse konkreetseid inimloomuse tahke: heaksuse ja kurjuse, armastuse, võimu ja nõrkuse kujutamist. Humanitaarteadused — filosoofia, ajalugu, antropoloogia jt — pakuvad konteksti, miks teatud nähtused mingis kultuuris nähtavale tulevad ja kuidas neid tõlgendatakse.

Tänapäevane teadusuuring

Mitmed teadusharud annavad kaasaegsele arusaamale inimloomusest:

  • Neuroteadus uurib aju struktuuri ja protsesse, mis seonduvad emotsioonide ja otsustamisega.
  • Evolutionäärne psühholoogia püüab seletada, miks teatud psühholoogilised mehhanismid on levinud.
  • Sotsioloogia ja antropoloogia näitavad, kuidas institutsioonid ja kultuur kujundavad käitumist ja väärtusi.

Need valdkonnad näitavad, et inimloomus ei ole mustvalge: on olemas bioloogilised eeltingimused, aga ka suurel määral õpitav ja muutuv komponent.

Vaidlused ja moraalsed järeldused

Peamised vaidlused inimloomuse teemal puudutavad järgmisi punkte:

  • Essentialism vs konstruktsionism: kas inimest omadused on sisemiselt antud või on need peamiselt sotsiaalsete protsesside tulemus?
  • Determinism vs vabadus: kas bioloogilised eelsoodumused piiravad moraalset vastutust?
  • Praktilised otsused: kuidas kujundada poliitikaid, mis arvestavad nii loomupäraste tendentside kui ka muutuvate sotsiaalsete vajadustega?

Kokkuvõte

Inimloomus on mitmetahuline mõiste, mis hõlmab bioloogilisi, psühholoogilisi ja kultuurilisi elemente. Arusaam sellest mõjutab, kuidas me formuleerime eetikat, kujundame ühiskondlikke institutsioone ning tõlgendame kunsti ja kirjandust. Oluline on tunnistada nii inimloomuse universaalseid tahke kui ka selle plastilisust: mõistmine, mis on loomult antud, aitab mõista piire, kuid arusaam õppimisest ja muutustest annab võimaluse kujundada paremaid poliitikaid ja inimsuhteid.

Teooriad inimloomuse kohta

Paljudel suurtel mõtlejatel on olnud kindlad ideed inimloomuse kohta, kuid mõned ideed on kestnud paremini kui teised. Selle näiteks on enimmüüdud kolledži õpik, mis ilmus esmakordselt 1974. aastal pealkirjaga "Seitse teooriat inimloomusest" (Seven theories of human nature). Need seitse teooriat olid järgmised:

  1. Platon
  2. Kristlus
  3. Marx
  4. Freud
  5. Sartre
  6. Skinner
  7. Lorenz

Kolmkümmend aastat hiljem oli valik kümnest teooriast:

  1. Konfutsianism
  2. Hinduism
  3. Budism
  4. Platon
  5. Aristoteles
  6. Piibel
  7. Kant
  8. Marx
  9. Sartre ja
  10. Darwini teooriad inimloomuse kohta.

Aristoteles

Aristoteles, Platoni kuulsaim õpilane, tegi mõned kõige kuulsamad ja mõjukamad avaldused inimloomuse kohta.

Tema teostes on esitatud mõned selged väited inimloomuse kohta:

  • Inimene on abieluloom. "Abieluline" tähendab koos elamist, majapidamise (oikos) loomist. Klanni või väikest küla võis endiselt juhtida perekonnapea.
  • Inimene on poliitiline loom. Selle all pidas ta silmas looma, kes on võimeline arendama linna või linna suuruseid keerulisi kogukondi, millel on tööjaotus ja õigusloome. Selline kogukond erineb suurperekonnast ja nõuab inimliku mõistuse kasutamist.
  • Inimene armastab kasutada oma kujutlusvõimet (ja mitte ainult seaduste tegemiseks ja linnavolikogude juhtimiseks). Me armastame asju vaadata, õppida nende nimesid ja mõelda nende üle.

Aristotelese jaoks on mõistus see, mis on inimese puhul kõige erilisem võrreldes teiste loomadega, ja see on see, mida me saavutame oma parimas vormis.

Suur osa Aristotelese inimloomuse kirjeldusest on tänapäevalgi mõjukas, kuid konkreetne teleoloogiline idee, et inimesed on "mõeldud" või mõeldud millekski, on tänapäeval muutunud palju vähem populaarseks.

Bioloogilised teooriad

Inimesed on imetajad, kes on arenenud evolutsiooniprotsessi käigus. Sellest järeldub, et see, mida nimetatakse inimloomuseks, on pärilik ja on olnud loodusliku valiku tulemus. Me ei ole tühjad tahvlid; meie vaimsel elul ja käitumisel on iidsed juured. See on küsimus looduse ja kasvatuse vahel ning evolutsioonilise psühholoogia teema. Ka etoloogia ja sotsiobioloogia on vaadelnud neid küsimusi inimese evolutsiooni ja pärilikkuse seisukohast.



Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3