Loodus versus kasvatus

Looduse ja kasvatuse vaheline arutelu käsitleb inimeste vaheliste erinevuste põhjuseid.

Nagu kõigil elusolenditel, on ka inimestel kaasasündinud omadused. On ka sündmusi või kogemusi, mis toimuvad elu jooksul. "Loodus" kirjeldab inimese geenide mõju, samas kui "kasvatus" kirjeldab kõike, mis juhtub elu jooksul.

Populatsioonigeneetika keeles on tunnuse pärilikkus see, mil määral see geneetiliselt pärandub. See hõlmab ka käitumis- ja iseloomuomadusi. Kuigi avalikus arutelus käsitletakse inimesi, kehtivad põhimõtted kõigi elusolendite, nii taimede kui ka loomade puhul.

Väljendi "loodus versus kasvatus" pakkus välja viktoriaanlik polümaatik Francis Galton. Ta oli mõjutatud Darwini teosest "Liikide tekkimine". Ta uuris pärilikkuse ja keskkonna mõju sotsiaalsele arengule.

Alati oli teada, et inimesed pärivad mõned omadused, kuid neid muudetakse elu jooksul. Neid mõisteid oli vastandanud näiteks Shakespeare (teoses "The Tempest": 4.1). Juba enne Shakespeare'i kirjutas 1582. aastal inglise koolmeister Richard Mulcaster:

"Mille poole loodus teda suunab, aga kasvatus paneb teda edasi".

Galton ei vastandanud loodust ja kasvatust kui kahte alternatiivi. Väljendit "loodus vs. kasvatus" on õigustatult kritiseeritud selle liigse lihtsustamise eest. Peaaegu kõik kirjanikud on mõistnud, et mõlemad mängivad meie kujunemises rolli. Üks, kes esmapilgul näis arvavat, et inimesed said oma "mõistuse" kasvatusest (tabula rasa ehk tühja tahvli teooria), oli filosoof John Locke. Tema aga tegeles ainult sellega, kuidas me omandame teadmisi meelteandmetest.

Nii loodus kui ka kasvatus mängivad arengus vastastikust rolli ning paljud kaasaegsed psühholoogid ja antropoloogid peavad vastandamist naiivseks. Nad peavad seda vananenud teadmisteseisundiks.

Kaksikute uuringud

Identsed kaksikud on loomulikud kloonid. Kuna nad kannavad samu geene, võib nende abil uurida, kui palju pärilikkus mõjutab inimesi. Kaksikute uuringud on olnud üsna huvitavad. Kui me koostame nimekirja iseloomulikest omadustest, leiame, et need erinevad suuresti selle poolest, kui palju nad võlgnevad pärilikkusele. Näiteks:

Veregrupid: täielikult pärilik. Silmade värvus: peaaegu täielikult pärilik.
Kaal, pikkus: osaliselt pärilik, osaliselt keskkonnast tulenev. Intelligentsus: pigem pärilik, kui mitte, kui mõõdupuuna kasutatakse IQ-teste.
Millises keeles te räägite: täiesti keskkonnaalane.

Uuringud tehakse nii:

Võtame identsete kaksikute rühma ja kaksikõdede rühma ning rahvastikust pärit õdede-vendade rühma.
Mõõtke neid erinevate tunnuste järgi.
Tehke statistiline analüüs (näiteks dispersioonanalüüs), mis näitab, millises ulatuses on tunnus pärilik. Osaliselt päritud tunnused on identsetel kaksikutel oluliselt sarnasemad.

Selliseid uuringuid võib viia edasi, võrreldes koos kasvanud identsed kaksikud ja erinevates tingimustes kasvanud identsed kaksikud. See annab ülevaate sellest, kui palju võivad asjaolud muuta geneetiliselt identsete inimeste tulemusi.

Inimene, kes esimesena tegi kaksikute uuringuid, oli Francis Galton, Darwini poolsugulane, kes oli statistika rajaja. Tema meetodiks oli jälgida kaksikuid läbi nende eluloo, tehes mitmesuguseid mõõtmisi. Kahjuks, kuigi ta teadis mono- ja dizygootilistest kaksikutest, ei hinnanud ta tegelikku geneetilist erinevust. Tänapäevased kaksikute uuringud ilmusid alles 1920. aastatel.

Selline uuring toimib hästi, kui tunnuseid saab lihtsalt mõõta. See toimib vähem hästi, kui mõõtmine ise on vastuoluline. See oli nii I.Q. mõõtmise puhul, kus mõõtmismeetod ei olnud teadlaste vahel hästi kokku lepitud.

IQ pärilikkuse hinnangud

Uuringud on leidnud, et IQ pärilikkus on USAs täiskasvanute puhul 0,7-0,8 ja laste puhul 0,45. Võib tunduda mõistlik eeldada, et geneetiline mõju sellistele tunnustele nagu IQ peaks vanuse kasvades muutuma vähemtähtsaks. Siiski on hästi dokumenteeritud, et juhtub vastupidine. Pärilikkuse näitajad imikueas on nii madalad kui 0,2, keskmises lapsepõlves umbes 0,4 ja täiskasvanueas nii kõrged kui 0,8. Igapäevane kogemus viitab sellele, et vanuse kasvades õpivad inimesed ennast paremini tundma. Nad valivad, kui nad saavad, töökohti ja tegevusi, mis kasutavad nende võimeid kõige paremini ära. Selle tagajärjeks oleks nende geneetika ja keskkonna tihedam vastavus.

1994. aastal Behavior Genetics'is avaldatud ülevaates, mis põhineb identsete/vennapoolsete kaksikute uuringutel, leiti, et üldiste kognitiivsete võimete puhul on pärilikkus kuni 0,80, kuid see varieerub ka tunnuste lõikes: 0,60 verbaalsete testide puhul, 0,50 ruumiliste ja mälu kiiruse testide puhul ja ainult 0,40 mälu testide puhul.

2006. aastal ütles The New York Times Magazine, et enamikus uuringutes leiti umbes kolm neljandikku pärilikkusest (0,75). 2004. aastal Current Directions in Psychological Science'is avaldatud aruannete analüüs andis 18-aastaste ja vanemate puhul üldiseks hinnanguks umbes 0,85.

Agressiooni uurimine

Agressioon on käitumine, mille puhul keegi kahjustab teist inimest tahtlikult. Aastate jooksul on toimunud pidev arutelu inimeste agressiooni päritolu või põhjuste üle. Mõned teooriad väidavad, et agressioon on kaasasündinud, teised väidavad, et see on õpitud käitumine.

Kognitiivne lähenemine väidab, et agressiivsus on teenitud. Selle teooria peamine argument on, et inimesed õpivad olema agressiivsed. Albert Bandura väitis aga, et agressiivsust pigem imiteeritakse kui õpitakse konditsioneerimise kaudu. Lisaks jäljendamisele on vaatlusõpe teine viis, kuidas inimesed õpivad agressiivseks. Näiteks agressiivsete tegude vaatamine, eriti filmides või videomängudes, vähendab tõenäosust, et inimene käitub agressiivselt. See juhtub enamasti laste puhul, kui lapsed puutuvad kokku agressiivse keskkonnaga. Sellises olukorras kasvavad lapsed tavaliselt, teades, et agressiivne käitumine on vastuvõetav. Uuringud on korduvalt kujutanud, et lastel, kes kasvades puutuvad kokku perevägivallaga, on suurem tõenäosus arendada agressiivseid tegusid või muutuda tulevikus agressiivseteks täiskasvanuteks.
Psühhoanalüütiline lähenemine käsitleb agressiooni kui kaasasündinud. Sigmund Freudi agressiooniteooria kirjeldab agressiivset käitumist kui kaasasündinud tungi või instinkti, mida ei mõjuta olukorrad ega loodus. Seega on see inimese elu vältimatu osa.

Küsimused ja vastused

K: Mis on looduse ja kasvatuse vaheline arutelu?

V: Looduse versus kasvatuse arutelu käsitleb inimestevaheliste erinevuste põhjusi. Selles vaadeldakse, kui suur osa inimese iseloomujoontest ja käitumisest tuleneb tema päritud geenidest ja bioloogiast (nature) või elu jooksul toimuvatest sündmustest või kogemustest (nurture).

K: Kes soovitas väljendit "loodus versus kasvatus"?

V: Väljendi "nature versus nurture" pakkus välja viktoriaanlik polümaatik Francis Galton. Ta oli mõjutatud Darwini teosest "Liikide tekkimine" (On the Origin of Species).

K: Kui kaua on see arutelu kestnud?

V: See arutelu on kestnud juba enne seda, kui Shakespeare kirjutas sellest 1611. aastal ilmunud teoses "The Tempest". Juba enne seda kirjutas inglise koolmeister Richard Mulcaster sellest 1582. aastal.

K: Kas inimese iseloomu ja käitumist mõjutab rohkem loodus või kasvatus?

V: Nii loodus kui ka kasvatus mängivad arengus vastastikust rolli, nii et mõlemad mõjutavad inimese iseloomujooni ja käitumist. Paljud kaasaegsed psühholoogid ja antropoloogid peavad igasugust vastandamist nende vahel naiivseks, sest nad peavad seda vananenud teadmisteseisundiks.

K: Kas John Locke uskus, et inimesed said oma "mõistuse" kasvatusest?

V: Esmapilgul näis John Locke arvavat, et inimesed said oma "meele" kasvatusest (tabula rasa ehk tühja tahvli teooria), kuid ta tegeles ainult sellega, kuidas me omandame teadmisi meelteandmetest, mitte aga meie üldise loomuse kohta.

K: Mida tähendab pärilikkus?

V: Pärilikkus viitab sellele, mil määral midagi on geneetiliselt päritud - see hõlmab ka käitumis- ja iseloomuomadusi.

K: Kas see arutelu kehtib ainult inimeste kohta? V: Kuigi avalik arutelu puudutab inimesi, kehtivad need põhimõtted kõigi elusolendite - nii taimede kui ka loomade - suhtes.