Tabula rasa (tühi tahvel) — Locke'i idee, empirism ja pärilikkus
Tühi tahvel ehk tabula rasa (mis tähendab sama asja) oli John Locke'i filosoofiline idee. Nagu paljudel teistelgi filosoofialahendustel, on ka sellel olnud ajalugu, mis ulatub tagasi kuni Aristoteleseni, kuid Locke oli see, kes tegi selle meie kaasaegsele maailmale teatavaks:
"Oletame siis, et mõistus on, nagu me ütleme, valge paber, mis on tühi kõigist märkidest, ilma igasuguste ideedeta. Kuidas saab see olla sisustatud? ... Sellele vastan ma ühe sõnaga: KOGEMUSEST".
Arvatakse, et inimestel ei ole sündides vaimset kogemust ega teadmisi ja et kõik õpitakse pärast nende kasvu. Eelkõige arvas Locke, et kõik teadmised pärinevad meelteandmetest ja vaim on alguses tühi. Meeleandmete all peetakse silmas kuulmist, nägemist, katsumist jne.
Locke'i ideed võtsid teised kohe üles:
"Lapsed on omamoodi tooraine, mis on meie kätte antud... [Nende mõistus on] nagu valge paber".
"Meie voorused ja pahed võib jälgida juhtumitele, mis moodustavad meie elu ajaloo, ja kui need juhtumid saaks eemaldada kõik ebasobivad kalduvused, siis oleks pahe maailmast välja juuritud." - majandusteadlane ja sotsiaalliberaal William Godwin (1756-1836), kes rääkis inimese täiuslikkuse ja valgustatuse kohta.
Paljud on olnud sarnastel seisukohtadel. Behaviorismi rajaja John B. Watson (1878-1938):
"Andke mulle kümmekond tervet, hästi arenenud imikut ja oma kindel maailm, kus neid üles kasvatada, ja ma garanteerin, et võtan suvaliselt ühe ja koolitan temast mis tahes liiki spetsialisti, kelle ma välja valin - arsti, juristi, kunstniku, kaupmehe ja, jah, isegi kerjusmehe ja varga, sõltumata tema andekusest, kalduvusest, võimetest, kutsumustest ja esivanemate rassist."
Kogu 20. sajandi jooksul oli evolutsiooni ja geneetika mõju nende liberaalsete ideede vastu. Etoloogia tõestas, et suur osa loomade käitumisest on pärilik, instinktiivne (kaasasündinud ja püsiv). Konrad Lorenz väitis, et inimkonna ajaloos nii ilmne agressiivsus oli meie minevikus evolutsiooniliselt eelistatud käitumise väljamängimine. Evolutsioonipsühholoogia valdkond asus uurima, millist rolli mängib evolutsioon meie vaimses elus. Kui inimestel on teiste loomadega ühine evolutsiooniline ajalugu, siis on tõenäoline, et me pärime oma evolutsioonist vaimseid tunnuseid. Inimese võime õppida keelt on pärilik ja sellel on tohutu praktiline tähtsus. Väga oluline on ka (kuigi vähem ilmne) see, kuidas meie alateadvus aitab meil elus hakkama saada. Seda vaimset tegevust teostav aparaat on kindlasti pärilik. Need on mõned põhjused, miks mitmed hiljutised väljaanded on Locke'i idee tagasi lükanud.
Locke'i täpsem selgitus
Locke esitas oma arutluse põhjalikult teoses "An Essay Concerning Human Understanding" (1690). Ta ei väitnud üksnes, et me ei ole sündides teadmistest täidetud, vaid pani ideed täpsemalt kahe allika peale: sensation (meeltekaudne kogemus) ja reflection (sisemine enesevaatlus). Sensatsioon toob mõistusesse välismaailma andmed (värvid, helid, maitsed jne), reflection annab meile teadlikkuse oma vaimsetest protsessidest (mõtlemine, tahtmine, soovid). Locke'i jaoks tekivad lihtsad ideed esmalt ja neid kombineeritakse keerukateks ideedeks.
Empirism versus nativism (omaksündinud ideed)
Tabula rasa on empirismi äärmuslikumaks vormiks: teadmised sünnivad kogemusest. Selle vastand on nativism ehk seisukoht, et osa teadmisi või kalduvusi on kaasasündinud. Filosoofilises ja teaduslikus diskussioonis on mõlemas suunas argumenteeritud. Nativismi kuulsaim kaasaegne esindaja keeleuuenduse alal on Noam Chomsky, kes pakkus välja idee kaasasündinud keelevõime grammatika põhistruktuuridest. Sellised argumendid näitavad, et mõningaid vaimseid võimeid — nt keel, teatud loogilised või sotsiaalsed jooned — ei saa seletada üksnes individuaalse kogemuse hulga kaudu.
Ajalooline mõju ja praktilised tagajärjed
Locke'i tabula rasa idee mõjutas tugevalt kasvatusteadust, poliitikat ja ühiskondlikke ideid: kui inimesed on sünnist tühi tahvel, siis rõhutatakse kasvatuse, hariduse ja ühiskondlike tingimuste tähtsust. Sellest kasvasid välja ideed, et paranduste ja hariduse kaudu saab ühiskonda muuta ning et õiglane ühiskond suudab kujundada moraalseid ja intellektuaalseid kalduvusi.
20. sajandi kriitika: käitumisteadused ja geneetika
20. sajandil tõid behaviourism, etoloogia, geneetika ja hiljem evolutsioonipsühholoogia uusi andmeid, mis näitasid, et käitumise ja tunnetuse paljuski määravad bioloogilised alused. Behaviourism küll rõhutas keskkonna mõju (Watsoni kuulus avaldus peegeldab seda), kuid etoloogia ja geneetika dokumenteerisid, et paljud käitumismustrid on liigilised ja pärilikud. Konrad Lorenz ja teised näitasid, kuidas teatud instinktid ehk kaasasündinud käitumisreaktsioonid eksisteerivad nii loomadel kui ka inimestel.
Tänapäevane konsensus: interaktsioon, mitte binaarne valik
Kaasaegne teadus ei toeta enam puhtalt tabula rasa-tüüpi vaadet ega ka absoluutset bioloogilist determinismi. Pärast laialdasi uuringuid — sh kaksik- ja adoptiiuuringud, geneetilised uuringud ja neuroteaduslikud leiud — on levinud arusaam, et isiksus, intelligentsus, keeleõpe ja käitumine kujunevad geneetiliste eelsoodumuste ja keskkonna mõjude keerulises vastasmõjus. Olulised mõisted, mida tänapäevased teadlased kasutavad, on:
- Heritabiliteet: statistiline mõõde, mis kirjeldab, kui suure osa jaatava tunnuse variatsioonist populatsioonis võib seletada geneetiliste erinevustega.
- Geneetika–keskkonna interaktsioon: geneetilised tunnused avalduvad erinevalt sõltuvalt keskkonnast; näiteks potentsiaal võib realiseeruda ainult sobivates tingimustes.
- Plastsus ja kriitilised perioodid: mõnede võimete (nt keele õppimine) puhul on olemas ajavahemikud, mil kogemusel on eriti tugev mõju.
- Epigeneetika: kogemused võivad mõjutada geenide aktiivsust ilma DNA järjestust muutmata, mis lisab keerukust pärilikkuse ja keskkonna vahelisse suhtesse.
Mida see tähendab haridusele ja ühiskonnale?
Praktilises mõttes tähendab kaasaegne vaade seda, et haridus ja kasvatamine on väga olulised — need vormivad ja suunavad potentsiaali — kuid nad ei saa eeldada, et igaüks on täiesti sama mõjutatav. Samal ajal annab arusaam pärilikest eelsoodumustest põhjuse isikupärastatud lähenemistele hariduses ja tervishoius ning tähelepanu varajasele keskkonnale, mis võib pikaajalist mõju avaldada.
Kokkuvõte
Tabula rasa on mõisteline kujund, mis rõhutab kogemuse tähtsust teadmiste ja iseloomu kujunemisel. Locke'i idee oli mõjus ning on mõjutanud haridust ja poliitikat sajandeid. Samas on nii filosoofiline kui ka teaduslik areng näidanud, et inimene ei ole täiesti tühi tahvel ega ka üksnes geenide määratud: meie vaimne elu tekib geneetilise tausta ja elu jooksul kogetud kogemuste keerulises tipus. Tänapäeval eelistatakse enamasti interaktsioonilist, mitte absoluutset lähenemist.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Milline on John Locke'i filosoofiline idee?
V: John Locke'i filosoofiline idee on tuntud kui Blank Slate ehk tabula rasa, mis tähendab, et inimesel ei ole sündides arvatavasti mingeid vaimseid kogemusi ega teadmisi ja et kõik õpitakse alles pärast kasvamist. Eelkõige arvas Locke, et kõik teadmised pärinevad meelteandmetest ja vaim on alguses tühi.
K: Kes oli William Godwin?
V: William Godwin oli majandusteadlane ja sotsiaalliberaal, kes pooldas inimese täiuslikkuse ja valgustatuse põhimõtteid. Ta uskus, et meie voorused ja pahed on jälgitavad juhtumitele, mis moodustavad meie eluloo, ja kui neist juhtumitest saaks eemaldada kõik ebasobivad kalduvused, siis oleks pahed maailmast välja lõigatud.
K: Kes oli John B. Watson?
V: John B. Watson oli käitumisõpetuse rajaja, kes ütles kuulsalt: "Andke mulle tosin tervet, hästi arenenud imikut ja minu enda määratud maailm, kus neid kasvatada, ja ma garanteerin, et võin võtta suvalise neist ja koolitada neist mis tahes tüüpi spetsialisti, kelle ma välja valin - arsti, juristi, kunstniku, kaupmehe-pealik ja, jah, isegi kerjusmehena ja vargana." See on üks neist.
K: Kuidas tõestas etoloogia, et suur osa loomade käitumisest on pärilik?
V: Etoloogia tõestas, et suur osa loomade käitumisest on pärilik, näidates, et teatavad käitumisviisid on pigem instinktiivsed (kaasasündinud) kui kogemuse või keskkonna kaudu õpitud. See läks vastuollu Locke'i ideega, et kõik teadmised pärinevad meelteandmetest.
K: Mis on evolutsiooniline psühholoogia?
V: Evolutsiooniline psühholoogia uurib, kuidas evolutsioon on mõjutanud meie vaimset elu, vaadeldes, kuidas teatud tunnused võivad olla päritud meie evolutsioonilisest minevikust. See uurib, kuidas alateadlik vaimne tegevus võib aidata meil elus toime tulla, kusjuures seda tegevust teostav aparaat on päritud eelmistelt põlvkondadelt.
K: Mida väitis Konrad Lorenz inimkonna agressiivsuse kohta?
V: Konrad Lorenz väitis, et inimkonna ajaloos nii ilmne agressiivsus oli meie minevikus evolutsiooniliselt eelistatud käitumise välja mängimine. Ta väitis, et see on põlvest põlve edasi antud kui osa nende geneetilistest omadustest, mitte midagi, mida on õpitud ainult kogemuste või keskkonna kaudu.
