Käitumisõpetus on lähenemine käitumise uurimisele, mis põhineb ainult sellel, mida saab otseselt näha. Behavioristid keskenduvad stiimulite ja reaktsioonide vahelistele seostele.

Nähtamatuid omadusi, nagu meeleseisundid (mis tahes seisund, mis erineb oluliselt normaalsest ärkvelolekust, nt hirmu või ärevuse tõttu), ei kasutatud seda tüüpi uuringus, kuigi me teame, et meel mängib rolli kõigi arenenud loomade käitumises. Behaviorism väidab, et käitumist saab uurida, teadmata, milline on sündmuse füsioloogia, ja kasutamata selliseid teooriaid nagu meelteooria. Definitsiooni järgi on kogu käitumist võimalik jälgida.

Behaviorism tugines ka teisele ideele, et kogu inimkäitumine on õpitud. Behavioristid uskusid, et käitumist saab seletada klassikalise või operantse konditsioneerimisega. See on õppimine varasematest kogemustest tulenevate mõjutuste tulemusena. Behavioristid eitasid aga päriliku käitumise, instinktide (elusorganismi loomupärane kalduvus) või päriliku kalduvuse tähtsust. Nad ei uskunud või ignoreerisid ideed pärilikkusest (vanemate poolt järeltulijatele edasiantud tunnused), et midagi võib pärineda inimese geenidest. See oli idee tühjast tahvlist, et lapsed sünnivad puhta, tühja meelega. Arvatakse, et inimestel ei ole sündides vaimset kogemust ega teadmisi ja et kõik õpitakse pärast kasvamist. Tühja tahvli eeldusele on kaasaegne evolutsioonipsühholoogia vastu.

Behaviorismi valdkonna peamised toetajad, teadlased on C. Lloyd Morgan, Ivan Pavlov, Edward Thorndike, John B. Watson ja B. F. Skinner.

Pavlov uuris klassikalist konditsioneerimist koerte ja nende loomuliku võime kaudu sülgida, toota suhu vett. Thorndike ja Watson lükkasid tagasi introspektiivsed meetodid, vaadeldes enda teadlikke mõtteid ja tundeid. Nad tahtsid piirata psühholoogiat eksperimentaalsete meetoditega. Skinneri uurimused tuginesid peamiselt käitumise kujundamisele, kasutades positiivset tugevdamist (pigem preemia kui karistus).

Tänapäeval kasutatakse kognitiiv-käitumuslikus teraapias käitumismõtteid. Kognitiiv-käitumuslik teraapia võib aidata inimestel toime tulla nii ärevuse ja foobiate kui ka teatavate sõltuvuste vormidega.

Behaviorism kui teaduslik teooria on suures osas asendunud kognitiivse psühholoogiaga.

Peamised printsiibid ja mõisted

  • Klassikaline konditsioneerimine: õppimisprotsess, kus neutraalne stiimul muutub reageerimist esile kutsuvaks pärast seda, kui see on korduvalt seotud loomuliku stiimuliga (nt Pavlovi koerte sülitamine).
  • Operantne konditsioneerimine: käitumise tugevnemine või nõrgenemine tagajärgede (tugevdamise või karistuse) kaudu. Siin on keskseks mõisteks tugevdamine (positive või negative reinforcement) ja karistus.
  • Tugevdamise jaotused: pidev vs hajutatud tugevdamine, erinevad ajakavad (nt fikseeritud vs muutuv muster), mis mõjutavad õppimise kiirust ja käitumise püsivust.
  • Stimuli ja reaktsioon: behaviorismi meetod keskendub välistele, jälgitavatele stiimulitele ja nähtavatele reaktsioonidele, mitte sisemistele mentaalsetele protsessidele.

Tuntud eksperimendid ja panused

Pavlovi klassikalise konditsioneerimise uuringud näitasid, kuidas loomulik refleks (sülitamine) sai aheldatud uue stiimuliga (kelluke). Edward Thorndike töötas välja tulemuse seaduse (law of effect): käitumine, millele järgneb meeldiv tulemus, esineb sagedamini. John B. Watsoni kuulus väide "Anna mulle 12 last... ja ma teen neist..." illustreeris behavioristide rõhku keskkonna ja õppimise rollile. B. F. Skinner arendas välja laborikeskkonna (Skinneri kast) ja uuris tugevduse ajakavu ning käitumise kujundamist (sh järjestikuste sammude tugevdamine soovitud käitumise saavutamiseks).

Rakendused ja tänapäeva tähtsus

Behaviorismi ideed on jätnud olulise pärandi praktilistele meetoditele:

  • Käitumisteraapia ja käitumuslik lähenemine: tõhusad probleemide nagu foobiad, obsessiiv-kompulsiivsed häired, ärevused ja mitmed sõltuvused ravis. Käitumuslikud tehnikad (nt süsteemne desensibiliseerimine, katse- ja veendumuspõhine kokkupuude) lähtuvad behavioristliku loogika põhistest printsiipidest.
  • Kliiniline ja hariduslik rakendamine: positiivne tugevdamine ja käitumise kujundamine on laialt kasutusel hariduses ja eripedagoogikas, samuti töökeskkonnas ja loomatreeningus.
  • Applied Behavior Analysis (ABA): rakendusuuringud, mis kasutavad operantse konditsioneerimise meetodeid näiteks autismispektri häirete käitumisriparoimisel.

Kriitika ja piirangud

Behaviorismi peamised kriitikapunktid on järgmised:

  • Üksnes välise käitumise uurimine välistab mentaalsed protsessid, mis mõjutavad otsuseid, tähelepanu ja mälu. Sellest tõusis hiljem kognitiivne psühholoogia.
  • Range tühja tahvli (tabula rasa) vaade alahindas geneetika ja bioloogiliste protsesside rolli käitumise kujunemises. Kaasaegsed lähenemised rõhutavad geneesi ja keskkonna vastastikmõju.
  • Mõned behavioristlikud selgitused ei suuda adekvaatselt kirjeldada keerukaid sotsiaalseid ja keelelisi oskusi ilma mentaalsete esindusteta.

Kaasaegne asend ja süntees

Tänapäeval ei nähta behaviorismi tavaliselt ainsa õigena, aga paljud selle meetodid ja põhimõtted on integreeritud laiemasse psühholoogilisse raamistikku. Kognitiivne psühholoogia tõi rõhu sisemistele nähtustele (näiteks tähelepanu, mälu, info töötlemine), mistõttu moodustati ka hoiupidamisi nagu kognitiiv-käitumuslik teraapia, mis ühendab behavioristlikke tehnikaid ja kognitiivseid meetodeid — seda mainitakse ka varasemas lõigus koos kognitiiv-käitumusliku teraapiaga.

Kokkuvõte

Behaviorism andis psühholoogiale tugeva eksperimentaalse aluse, rõhutades mõõdetavat ja vaadeldavat käitumist ning õppimisprotsesse nagu klassikaline ja operantne konditsioneerimine. Kuigi range behaviorism on tänapäeval harvem, elavad selle ideed edasi praktikas (teraapia, haridus, ABA) ning neid kombineeritakse kaasaegsete kognitiivsete ja bioloogiliste teadmistega, et paremini mõista inimese käitumise keerukust.