Biheiviorism
Käitumisõpetus on lähenemine käitumise uurimisele, mis põhineb ainult sellel, mida saab otseselt näha. Behavioristid keskenduvad stiimulite ja reaktsioonide vahelistele seostele.
Nähtamatuid omadusi, nagu meeleseisundid (mis tahes seisund, mis erineb oluliselt normaalsest ärkvelolekust, nt hirmu või ärevuse tõttu), ei kasutatud seda tüüpi uuringus, kuigi me teame, et meel mängib rolli kõigi arenenud loomade käitumises. Behaviorism väidab, et käitumist saab uurida, teadmata, milline on sündmuse füsioloogia, ja kasutamata selliseid teooriaid nagu meelteooria. Definitsiooni järgi on kogu käitumist võimalik jälgida.
Behaviorism tugines ka teisele ideele, et kogu inimkäitumine on õpitud. Behavioristid uskusid, et käitumist saab seletada klassikalise või operantse konditsioneerimisega. See on õppimine varasematest kogemustest tulenevate mõjutuste tulemusena. Behavioristid eitasid aga päriliku käitumise, instinktide (elusorganismi loomupärane kalduvus) või päriliku kalduvuse tähtsust. Nad ei uskunud või ignoreerisid ideed pärilikkusest (vanemate poolt järeltulijatele edasiantud tunnused), et midagi võib pärineda inimese geenidest. See oli idee tühjast tahvlist, et lapsed sünnivad puhta, tühja meelega. Arvatakse, et inimestel ei ole sündides vaimset kogemust ega teadmisi ja et kõik õpitakse pärast kasvamist. Tühja tahvli eeldusele on kaasaegne evolutsioonipsühholoogia vastu.
Behaviorismi valdkonna peamised toetajad, teadlased on C. Lloyd Morgan, Ivan Pavlov, Edward Thorndike, John B. Watson ja B. F. Skinner.
Pavlov uuris klassikalist konditsioneerimist koerte ja nende loomuliku võime kaudu sülgida, toota suhu vett. Thorndike ja Watson lükkasid tagasi introspektiivsed meetodid, vaadeldes enda teadlikke mõtteid ja tundeid. Nad tahtsid piirata psühholoogiat eksperimentaalsete meetoditega. Skinneri uurimused tuginesid peamiselt käitumise kujundamisele, kasutades positiivset tugevdamist (pigem preemia kui karistus).
Tänapäeval kasutatakse kognitiiv-käitumuslikus teraapias käitumismõtteid. Kognitiiv-käitumuslik teraapia võib aidata inimestel toime tulla nii ärevuse ja foobiate kui ka teatavate sõltuvuste vormidega.
Behaviorism kui teaduslik teooria on suures osas asendunud kognitiivse psühholoogiaga.
Konditsioneerimine
Konditsioneerimine on see, kui soovitud käitumine saavutatakse treeningu abil. See toimub stiimulite ja konkreetse käitumise sidumisel. Mõned käitumisviisid on loomulikud refleksid, millega inimesed (ja loomad) on sündinud. Imikud sünnivad päritud refleksidega, mis aitavad neil süüa, suhelda ja ellu jääda. Need refleksid on konditsioneerimata, neid ei õpetata lapsele.
Klassikaline konditsioneerimine
Klassikaline konditsioneerimine (tuntud ka kui Pavlovikonditsioneerimine) seisneb selles, et konditsioneeritud stiimul põhjustab konditsioneerimata reaktsiooni. See selgitab, kuidas inimesed omandasid uusi reaktsioone erinevatele stiimulitele.
Teine näide tingimusteta reaktsioonist on see, kui inimesele puhub tuul silma ja ta vilgub automaatselt, et vältida tolmu või millegi muu sattumist silma. See on kaasasündinud refleks.
Hirmu konditsioneerimine on see, kui eelnevalt neutraalset stiimulit kasutatakse hirmu tekitamiseks. Üheks peamiseks näiteks on Watsoni ja Rayneri Little Alberti katse. Teadlased testisid imikute emotsionaalseid reaktsioone. Nad leidsid, et Little Albert reageeris valju müra peale ja seejärel konditsioneeris selle müra hirmu tekitamiseks, kui ta nägi valget rotti. Seda hakati nimetama "konditsioneeritud emotsionaalseks reaktsiooniks". Mõne aja pärast hakkas Little Albert nutma, kui ta nägi valget rotti või midagi muud väikest ja valget, isegi oma täidisega looma.
Operantne konditsioneerimine
Operantnekonditsioneerimine on tuntud ka kui instrumentaalne konditsioneerimine. Seda uurisid Thorndike ja Skinner.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Mis on käitumisviis?
V: Behaviorism on lähenemine käitumise uurimisele, mis põhineb ainult sellel, mida saab otseselt näha. See keskendub stiimulite ja reaktsioonide vahelistele seostele ning väidab, et käitumist saab uurida, teadmata, milline on sündmuse füsioloogia, või kasutades teooriaid, näiteks mõistuse teooriaid.
K: Mida uskusid käitumisuurijad inimese käitumise kohta?
V: Behavioristid uskusid, et kogu inimese käitumine on õpitud klassikalise või operantse konditsioneerimise kaudu, mis on õppimine varasematest kogemustest tulenevate mõjutuste tulemusena. Nad eitasid päriliku käitumise, instinktide või pärilike käitumissuundumuste tähtsust.
K: Kes olid behaviorismi valdkonna peamised toetajad?
V: Behaviorismi valdkonda panustasid peamiselt C. Lloyd Morgan, Ivan Pavlov, Edward Thorndike, John B. Watson ja B. F. Skinner.
K: Milliseid uuringuid tegi Pavlov?
V: Pavlov uuris klassikalist konditsioneerimist koerte ja nende loomuliku võime kaudu sülgida, toota suhu vett.
K: Kuidas suhtusid Thorndike ja Watson enesevaatlusse?
V: Thorndike ja Watson lükkasid tagasi enda teadlike mõtete ja tunnete vaatlemise ("Introspektsioon"). Nad tahtsid piirata psühholoogiat eksperimentaalsete meetoditega.
K: Millist tüüpi uuringutele Skinner keskendus?
V: Skinneri uurimused tuginesid peamiselt käitumise kujundamisele, kasutades positiivset tugevdamist (pigem preemia kui karistus).
K: Kuidas on kaasaegne evolutsioonipsühholoogia vaidlustanud tühja tahvli eelduse?
V: Tühja tahvli eeldusele on vastu kaasaegne evolutsioonipsühholoogia, mis väidab, et inimesed sünnivad vaimse kogemuse või teadmistega, mitte aga puhta tühja mõistusega, kus kõik tuleb pärast täiskasvanuks saamist ära õppida.
