Identsed kaksikud on algselt geneetiliselt identsed: neil on samad alleelid. Nad tekivad viljastatud munarakkude jagunemisel kaheks eraldi isendiks. Nad on alati samast soost ja on monosügootilised ehk MZ-kaksikud (mono = üks; zügoot = viljastatud munarakkond). See erineb vendadest kaksikutest, mis tekivad kahe eraldi munarakkude ja kahe eraldi seemnerakkude poolt viljastatud munarakkude kaudu ning mis ei ole alati samasoolised (DZ = dizygootilised). Mõlemat tüüpi kaksikud arenevad samas emakas, seega on nende sünnituskeskkond sarnane.

Tekkemehhanism ja ajastus

Monosügootiliste kaksikute tekkimine toimub siis, kui ühte viljastatud munarakku (zügooti) jagunemine toimub väga varastel arenguetappidel. Jagunemise ajastus määrab, kuidas kaksikute looted ja membraanid (kõrion ja amnion) jagunevad:

  • Kui jagunemine toimub väga varakult (enne morula faasi, ~päev 1–3), võivad tekkida dihorionilised, diamnionilised kaksikud (igal lootel oma platsenta ja lootekest).
  • Sagedamini jagunetakse umbes päeval 4–8, mis annab monohorionilised, diamnionilised kaksikud (ühine platsenta, kaks lootekest).
  • Hilisem jagunemine (päev 8–13) võib viia monohorioniliste, monoamnioniliste kaksikuteni (ühine platsenta ja ühine lootekott) — see on haruldasem ja kõrgema riskiga seisund.
  • Kui jagunemine toimub alles pärast umbes päeva 13, võib see lõppeda liitunud (siamese) kaksikutega (konjugeeritud kaksikud).

Sagedus ja riskitegurid

Uuringud näitavad, et monosügootiliste kaksikute esinemissagedus on üldiselt konstantne üle maailma ja jääb ligikaudu vahemikku üks 250–300 sündmuse kohta (u 3–4 monosügootset paari 1000 sünnituse kohta). Mõned allikad esitavad ka väärtust umbes üks 240 sündmuse kohta — kõik nüansid jäävad samasse suurusjärku. Dizygootilised kaksikud seevastu varieeruvad märgatavalt rahvuse, vanuse ja pärilikkuse mõjul ning on paljudes populatsioonides sagedasemad.

In vitro viljastamise (IVF) meetodite puhul on tõenäolisem, et tekivad kaksikud. IVF-sünnituste puhul on iga 1000 sünnituse kohta peaaegu 21 paari kaksikuid; eriti suureneb dizygootiliste kaksikute osakaal, kuid ka monosügootsed kaksikud võivad IVF-protseduuride korral olla sagedamini esinevad (näiteks blastotsüsti ülekandmine, zona pellucida mehaaniline mõjutamine või abistatud haardumine).

Meditsiinilised ja arengulised erinevused

Kuigi identsed kaksikud on algselt geneetiliselt samad, ei tähenda see alati täiesti identset tervist, iseloomu või välimust. Peamised põhjused on:

  • Epigeneetilised erinevused (geenide aktiveerumine või vaigistumine sõltuvalt rakkude keskkonnast ja arengust).
  • Somaatilised mutatsioonid, mis võivad tekkida pärast jagunemist ja olla vaid ühes kaksikust.
  • Erinev raseduse ajal esinev verevarustus või platsentaarne olukord (eriti monohorionilistel paaridel), mis võib põhjustada kasvuerinevusi või tervesusega seotud probleeme nagu twin-to-twin transfusion syndrome (TTTS).
  • X-kromosoomi inaktiveerumise muster võib põhjustada naissoost identsetes kaksikutes nähtavaid erinevusi (nt nahatoon, sünnimärgid).
  • Peegeldusfenomen (mirror imaging) — mõnikord ühel kaksikul peegelduvad kehalised tunnused teisega võrreldes (nt juukseparti, hammaste eripära), eriti kui jagunemine juhtus hiljem.

Identsed kaksikud on tavaliselt samasoolised; erandid on väga haruldased ja seotud kromosomaalse mosaiiksuse või sugupoolte määramise eripäradega.

Kliinilised tagajärjed ja jälgimine

Monosügootiliste kaksikute rasedusi jälgitakse tavaliselt hoolikamalt, kuna monohorionilised paarid kannatavad suurema riski all (näiteks TTTS, sünnijärgne probleemide kõrgem esinemissagedus). Raseduse jooksul tehakse sagedasemaid ultraheliuuringuid, et hinnata kasvu, platsenta struktuuri ja verevoolu. Sünnitusosakonnas võidakse planeerida erilisemat jälgimist või enneaegset sekkumist, kui tekib komplikatsioonide oht.

Kuidas määratakse, kas kaksikud on identsed?

Algselt saab oletada identset päritolu ultraheliandmete (üks zügootiline algus) ja sündroomide põhjal, kuid lõplikku vastust annab geneetiline testimine — DNA-profiilimine näitab, kas kaksikud jagavad sama pärilikkust. Samuti aitab materjali analüüs selgitada chorionicity ja amnionicity määratlusi raseduse ajal.

Kokkuvõttes: monosügootilised ehk identsed kaksikud tekivad ühe viljastatud munaraku jagunemisel, on geneetiliselt väga sarnased ning moodustavad püsiva ja suhteliselt ühtlase osa sündivusest (umbes 3–4/1000). Nende areng ja tervis võivad erineda epigeneetiliste, platsentaarsete ja somaatiliste muutuste tõttu ning IVF-protseduurid võivad kaasa tuua kõrgema kaksikute esinemissageduse.