Analüüs: definitsioon, ajalugu ja meetodid matemaatikas ja loogikas
Põhjalik ülevaade analüüsist: definitsioonid, ajalooline taust ja tõhusad meetodid matemaatikas ning loogikas — selge, praktiline ja akadeemiline juhend.
Analüüs on protsess, mille käigus keerukas teema või aine jaotatakse väiksemateks osadeks, et sellest paremini aru saada. Seda tehnikat on matemaatika ja loogika uurimisel kasutatud juba enne Aristotelest (384-322 eKr.), kuigi analüüs kui formaalne mõiste on suhteliselt hiljutine areng.
Sõna pärineb vanakreeka keelest ἀνάλυσις (analusis, "lõhkumine", sõnadest ana- "üles, kogu" ja lysis "lahtisõitmine").
Selles kontekstis on analüüs vastupidine sünteesile, mis tähendab ideede ühendamist.
Järgmised mõisted on selle põhiideega tihedalt seotud:
Mõiste ja laiem tähendus
Analüüs tähendab üldiselt keeruka objekti, küsimuse või argumenti ülesehituse lahtipakkimist nii, et selle osad ja nendevahelised seosed muutuvad selgemaks. See võib olla kvalitatiivne (tekstianalüüs, filosoofiline mõtisklus) või kvantitatiivne (matemaatiline lahendus, statistiline uurimus). Analüüsi eesmärk on sageli selgitada põhjuste-järgnevuste suhteid, leida aluseks olevad eeldused või konstrueerida sammud probleemi lahendamiseks.
Ajalooline ülevaade
Klassikalises filosoofias kasutasid mõtlejad nagu Aristoteles analüütilisi ja sünteetilisi meetodeid loogiliste argumentide uurimiseks. Keskajal ja varauusajal arenesid formaalsemad loogikatehnikad ning alates 17.–18. sajandist hakkas kaasaegne matemaatiline analüüs (nt diferentseerimine ja integreerimine) kujunema tänu Newtoni ja Leibnizi töödele. 19. sajandil sai analüüsist iseseisev distsipliin, kui arendati täpseid aluspõhimõtteid (nt piiride ja epsilon–delta definitsioon). 20. sajandil laienes analüüsi mõiste ka loogika ja formaalse meetodi valdkondadesse (proof theory, model theory) ning hiljem ka arvutiteaduse automaatse tõestamise ja formaalse verifikatsiooni kaudu.
Analüüs matemaatikas
Matemaatikas on termin "analüüs" mitmetähenduslik. Tavapärased alajaotused ja teemad hõlmavad:
- Reaal- ja kompleksanalüüs — piirid, kontinuumsus, tuletised, integraalid ja analüütilised funktsioonid.
- Funktsionaalanalüüs — vektorruumid, normid, operatorid ja nende rakendused diferentsiaalvõrrandite lahendamisel.
- Numerical analysis (numbriline analüüs) — algoritmid lõplike lähenduste leidmiseks (näiteks interpoleerimine, integraalide ja diferentsiaalide numbriline lahendamine).
- Asümptootiline analüüs — käitumise kirjeldamine piirides (nagu n→∞) ja ligikaudsed avaldised suurte parameetrite korral.
Matemaatilise analüüsi põhimeetodid hõlmavad piiride kasutamist, funktsiooni derivaadi ja integraali arvutamist, sarjade konvergentsianalüüsi ning funktsioonide regulaarsuse uurimist. Formaliseeritud teooriad põhinevad tavaliselt täppiselmetoodikal ja loogilisel järjepidevusel.
Analüüs loogikas
Loogikas tähendab analüüs sageli väidete, argumentide ja nende struktuuri lahti murdmist. Põhitehnikad on:
- Deduktsioon — järelduste tuletamine üldistest reeglitest (vormiline tõestus).
- Induktsioon — üldistuste tuletamine konkreetsetest juhtumitest (sageli heuristiline või statistiline).
- Reductio ad absurdum — vastanduse kaudu tõendamine, näidates, et eeldus viib vastuoluni.
- Formaalsed meetodid — süntaktilised reeglid, formaalsed süsteemid, loogilised kalkulid, tõestuspuud (proof trees), analüütilised tabelid (tableaux) ja normaalkujud (nt CNF, DNF, prenex).
Loogiline analüüs aitab selgitada argumentide nõrkusi, leida vaikivaid eeldusi ning struktureerida keerukaid tõestusi nii inimeste kui ka arvutite jaoks.
Meetodid ja sammud analüüsi läbiviimisel
Võimalik üldine töövoog analüüsi tegemiseks (uuri, laienda või probleemilahenduse kontekstis):
- Määra eesmärk: mis küsimusele vastad või mis eesmärgil analüüsi teed?
- Konteksti kaardistamine: koguge taustainformatsioon, defineerige kasutatavad mõisted ja eeldused.
- Jaotus osadeks: jaota probleem väiksemateks alamprobleemideks või väideteks.
- Vali sobivad meetodid: analüütilised vahendid (matemaatilised teoreemid, loogilised reeglid), numbrilised meetodid või eksperimendid.
- Rakenda ja kontrolli: tee samm-sammuline tuletus või arvutus, kontrolli vaheresultaate ja järjepidevust.
- Süntees ja järeldus: kogu alamtulemused ning tõlgenda neid algküsimuse valguses.
- Kriitiline hindamine: kontrolli võimalikke vigu, piiranguid ja alternatiivseid seletusi.
Näited
- Matemaatiline näide: funktsiooni analüüs — leia piirid, derivaadid, kriitilised punktid ja integraal ning kasuta neid funktsiooni käitumise kirjeldamiseks (maksimumid, miinimumid, kõverus jne).
- Loogiline näide: süntaktiline analüüs lihtsast argumentidest — jaga argument premissideks ja järeldusteks, kontrolli järelduse kehtivust formaalsete tõestusreeglite abil (nt modus ponens, modus tollens).
Kaasaegsed tööriistad ja rakendused
Analüüsi toetavad tänapäeval järgmised vahendid:
- Arvutialgoritmid ja numbrilised paketid (nt Matlab, NumPy, Mathematica) matemaatiliseks analüüsiks ja simulatsiooniks.
- Automaatsete tõestajate ja tõestusassistentide (nt Coq, Isabelle, Lean) abil tehtav formaalne analüüs ja verifikatsioon.
- Andmeanalüüs ja statistika — suurandmete analüüs, masinõpe ja modelleerimine.
Piirangud ja head tavad
Analüüs ei anna alati lõplikke vastuseid: tulemused võivad sõltuda eeldustest ja lähenemisest. Hea analüüsi tunnused on selgus, läbipaistvus (kuidas jõuti tulemusteni), järjepidevus ja kontrollitavus. Soovitused:
- Defineeri mõisted täpselt ja too välja eeldused.
- Kontrolli vahearvutusi ja järeldusi alternatiivsete meetoditega.
- Dokumenteeri töövoog nii, et teised saaksid tulemusi reprodutseerida.
Analüüs on seega universaalne mõtte- ja uurimismeetod, mis on asendamatu nii matemaatika kui ka loogika ning paljude teiste teadusharude ja praktiliste rakenduste puhul.
Mõned määratlused
- Mõiste, väite või fakti lahutamine selle lihtsateks või lõplikeks komponentideks. Cambridge'i filosoofiasõnastik. 2. trükk, 1999, toim. Robert Audi.
- Lahendus lihtsamateks elementideks analüüsimise teel. 2. (Matemaatika) Algebra ja arvutusarvutuse kasutamine probleemide lahendamisel. Kokkuvõtlik Oxfordi sõnaraamat. 1976, ed. J. B. Sykes.
- Elementaarsema eristamine sellest, mis on elementaarsem, sellest, mis on keerulisem, ükskõik millise meetodi abil. Filosoofia ja psühholoogia sõnaraamat. 1925, ed. James Mark Baldwin, I köide
- Algne kreekakeelne tähendus [oli] "lõdvestumine" või "vabastamine". Geomeetria eeldab, et lause on tõene, ja otsib teist teadaolevat tõde, millest võib selle lause tuletada. Füüsika lahutab keerulised tervikud nende elementideks. A Kant Dictionary, 1995, koostanud Howard Caygill.
- Protsess, mille käigus jaotatakse mõiste lihtsamateks osadeks, nii et selle loogiline struktuur ilmneb. Oxford Dictionary of Philosophy. 1996, Simon Blackburn
- Filosoofiline analüüs on uurimismeetod, mille puhul püütakse hinnata keerulisi mõtteviise, "analüüsides" neid lihtsamateks elementideks, mille seosed seeläbi esile tõstetakse. Routledge Encyclopedia of Philosophy. 1998, Robert Hanna sissekanne "Conceptual Analysis".
Küsimused ja vastused
K: Mis on analüüs?
V: Analüüs on protsess, mille käigus keerulised teemad või ained jaotatakse väiksemateks osadeks, et neid paremini mõista.
K: Kui kaua on analüüsi kasutatud matemaatikas ja loogikas?
V: Analüüsi on matemaatikas ja loogikas kasutatud juba enne Aristotelest (384-322 eKr).
K: Kust tuleb sõna analüüs?
V: Sõna analüüs pärineb vanakreeka keelest "ἀνάλυσις" (analusis), mis tähendab "lõhkumine" ja tuleneb sõnast "ana-", mis tähendab "üles, läbi", ja "lysis", mis tähendab "lahtimõtestamine".
K: Mis on analüüsi vastand?
V: Analüüsi vastandiks on süntees, mis tähendab ideede ühendamist.
K: Millised on analüüsiga seotud mõisted?
V: Mõned analüüsiga seotud mõisted on näiteks keeruliste teemade lahutamine väiksemateks osadeks, asjade parem mõistmine selle protsessi kaudu ning analüüsi kasutamine matemaatikas ja loogikas.
K: Kas analüüs on hiljutine areng?
V: Kuigi matemaatikas ja loogikas on analüüsi kasutatud juba tuhandeid aastaid, on analüüsi formaalne mõiste suhteliselt hiljutine areng.
K: Kuidas saab analüüs aidata meil keerulisi teemasid või aineid paremini mõista?
V: Keeruliste teemade või ainete jaotamine väiksemateks osadeks aitab meil analüüsi abil paremini mõista iga osa ja nende omavahelist seost, mis omakorda aitab paremini mõista kogu teemat või ainet.
Otsige