Selgitus on katse vastata küsimusele "kes puges". Kui seda küsitakse inimesele, on see küsimus motiivi kohta: "miks sa seda tegid?". Loodussündmuse kohta esitatud küsimus on küsimus looduslike põhjuste kohta (põhjuslikkus). Selgitus ei pea olema üks lause; sageli koostatakse see erinevatest tasanditest ja detailidest koosnevaks vastuseks, mis ühendab fakte, mehhanisme ja tausta.

Mis on selgituse liigid?

Selgitusi võib jaotada mitmel viisil. Olulised tüübid on:

  • Põhjuslikud selgitused – seavad ühe sündmuse teise põhjuslikku seosesse (näiteks A põhjustas B).
  • Mehanistlikud selgitused – kirjeldavad samm-sammult protsessi või struktuuri, mis viib nähtuse ilmnemiseni (näiteks millised füüsikalised või keemilised protsessid tekitavad soojuse ja valguse).
  • Statistilised selgitused – rõhutavad korrelatsioone ja tõenäosusi, kui põhjuse–tagajärje suhe ei ole deterministlik.
  • Teleoloogilised ja motiivipõhised selgitused – selgitavad tegutsemist eesmärkide või kavatsuste kaudu (sagedane inimkäitumise puhul).
  • Funktsionaalsed selgitused – näitavad, mis eesmärki mingi omadus või süsteem täidab tervikus (kasutus evolutsioonis või sotsiaalses kontekstis).

Põhjuslikkus teaduses

Teaduses tähendab seletus tihti seost ühe sündmuse, mis on põhjus, ja teise sündmuse, mis on tagajärg, vahel. Väljend "põhjus ja tagajärg" viitab sellele. Kahe sündmuse vahelist seost nimetatakse põhjuslikkuseks. Uurimise keskmes on tavaliselt küsimused: kas seos on reaalne või juhuslik, milline on mehhanism ning kas seos kehtib üldisemalt või ainult kindlates tingimustes?

Teaduslikud meetodid (katse, kontrollitud eksperiment, statistiline analüüs ja replitseerimine) on loodud selleks, et eristada tõenäolisi põhjusi juhustest ja illusioonidest. Näiteks päikese soojuse ja valguse põhjuse tõlgendamine põhineb füüsikalistel teadmistel: nähtus selgub elektromagnetkiirgusest, mille allikaks on tuumafusioon tähe südamikus. Selle täpsem füüsikaline seletus kujunes välja 19. ja 20. sajandil, kui arusaam elektromagnetismist ja tuumprotsessidest arenes piisavalt kaugele.

Miks-küsimused igapäevaelus ja lapse areng

Küsimuste esitamine sõltub keelest ja on inimestele omane. See algab väga varsti pärast seda, kui laps õpib rääkima. Üks mäng, mida väikesed lapsed täiskasvanutega mängivad, on "miks-mäng". Iga lapsevanem saab kogeda, kuidas tema laps esitab lõputu voog miks-küsimusi, kuni lõpuks täiskasvanu ütleb: "Noh, see on lihtsalt nii!"

Erinevad vastused sobivad eri vanuseastmetele ja teadmiste tasemetele. Lapsel võib piisata lihtsast, intuitiivsest vastusest; eksperdile aga tuleb pakkuda mehhanistlikku ja andmetega toetatud seletust. Seetõttu võivad samale küsimusele vajada erinevat tüüpi selgitusi laps, tavainimene ja ekspert.

Filosoofia: kas põhjuslikkus on tegelik või vaid korrelatsioon?

Filosoofias on põhjuslikkus ja seletuse olemus laialdaselt arutatud teemad. David Hume nägi muret selles, et me ei tajuvat mingit "loogilist" sidet sündmuste vahel — me näeme ainult korduvat seost ja sellest järeldame põhjuslikkust. Hiljem on tekkinud erinevad teooriad: regulaarsusvaated (põhjus on lihtsalt sagedane kordumine), vastutustundlikud ja sekkumis-teooriad (causal relations defined by interventions and counterfactual dependence) ning mehhanistlikud vaated (põhjus on osa töötavast mehhanismist).

Filosoof Mario Bunge ütles: "Me ei rahuldu faktide leidmisega, vaid soovime teada, miks need peaksid toimuma, mitte aga mitte toimuma". See rõhutab, et selgitus peaks minema faktidest kaugemale — pakkuma arusaama mehhanismidest, seaduspärasustest või eesmärkidest, mis seletavad, miks midagi juhtus.

Kuidas hinnata selgitust?

Hea selgitus võib vastata mitmele kriteeriumile. Üldised hindamiskriteeriumid on:

  • Asjakohasus – kas selgitus vastab küsitud miks-küsimusele või kallutab tähelepanu kõrvalistele detailidele?
  • Tõepärasus – kas esitatud põhjus või mehhanism on tõenditega toetatud?
  • Selgus – kas selgitus on arusaadav ja loogiliselt üles ehitatud?
  • Ulatus ja täpsus – kas selgitus kehtib ainult konkreetse juhtumi kohta või annab üldisema arusaama?
  • Sobivus kuulajale – kas selgituse detailitase vastab kuulaja teadmistele ja eesmärgile?
  • Alternatiivide kaalumine – kas on välja selgitatud ja välistatud teised võimalikud põhjused?

Näide ja ajalooline tähelepanek

Kui keegi küsib, miks päike annab soojust ja valgust, siis ei ole asjakohane öelda, et "sest on päev", isegi kui tõesti võib ollagi päev. Tegelik vastus põhineb füüsikalistel protsessidel, mille ratsionaalne kirjeldus tekkis teaduse arenguga. Enne tänapäevaste füüsikateadmiste kujunemist pakkusid varasemad kultuurid jumaliku või müütilise selgituse. Näiteks arvasid sellised rahvad nagu vanad egiptlased, et seda põhjustab jumal (Aten). See illustreerib, kuidas selgituste sisu ja vorm muutuvad koos teadmiste ja maailmavaate evolutsiooniga.

Lõppmärkused

Selgitused on keskne osa inimlikust mõtlemisest — need aitavad meil planeerida, ennustada ja mõista maailma ning üksteist. Kas teadus, filosoofia või igapäevane vestlus pakubki parima vastuse, sõltub sageli küsimuse iseloomust, eesmärgist ja kasutatavatest meetoditest. Hea selgitus ei pea olema lõplik; sageli avab see uusi küsimusi ja viib teadmist edasi.