Kõnekujund

Kõnekujund on kaudne viis idee edastamiseks. Paljud kõnekujundid ei ole mõeldud mõistmiseks täpselt nii, nagu neid öeldakse: need ei ole sõna-sõnalised, faktilised avaldused. Nad kasutavad kaudset keelt ja tähendavad midagi muud kui tavakeeles.

Keeleteadlased nimetavad neid kõnekujusid "troopiateks" - sõnade mängimine, sõnade kasutamine viisil, mis erineb nende tavalisest või sõna-sõnalisest vormist. DiYanni kirjutas: "Retoorikud on katalooginud rohkem kui 250 erinevat kõnekujundit, väljendit või viisi, kuidas kasutada sõnu mitte sõna otseses mõttes".

Metafoorid on väga levinud näited. Tavaline kõnekujund on öelda, et keegi "viskas käe maha". See ei tähenda, et inimene viskas kaitsva randmekatte maha. Selle asemel tähendab see tavaliselt seda, et isik esitas teisele isikule (või paljudele isikutele) avaliku väljakutse.

Ei ole olemas ühte lihtsat viisi, kuidas eristada lihtsat kõnet kõnekujunditest.

Levinud kõnekujude loetelu

Allegooria - kestev metafoor, milles jutustatakse lugu, et illustreerida teema olulist omadust. Võib jätkuda tervete lausete või isegi terve diskursuse vältel. Näiteks: "Riigilaev on sõitnud läbi karmimate tormide kui nende lobistide tormi".
Alliteratsioon - kui lauses või fraasis on palju sõnu, mis algavad sama heliga.
Antanaklasis - ühe sõna kordamine, kuid iga kord erineva tähendusega. Antanaklasis on levinud sõnamängu tüüp ja nagu muud sõnamängu liigid, leidub see sageli loosungites.
Aforism - lühidalt sõnastatud tõe või arvamuse avaldamine, vanasõna.
Eufemism - vähem solvava või meeldivama termini asendamine teise terminiga.
Hüperbool - liialdatud terminite kasutamine rõhuasetuse saavutamiseks
Innuendo - varjatud tähenduse olemasolu lauses, mis on mõttekas, olenemata sellest, kas seda avastatakse või mitte
Iroonia - standardse tähenduse vastandamine, näiteks halva olukorra kirjeldamine "headeks aegadeks".
Metonüümia - läheduse või vastavuse kaudu kasutatav troopika, näiteks USA presidendi tegevusele viitamine kui "Valge Maja tegevusele".
Metafoor - objekti või idee selgitamine sarnaste omadustega erinevate asjade kõrvutamise kaudu, näiteks kui kirjeldatakse vaprat inimest kui "lõvisüdamega".
Paradoks - näiliselt vastuoluliste ideede kasutamine, et juhtida tähelepanu mõnele aluseks olevale tõele.
Vanasõna - Lühike või tabav väljendus selle kohta, mida üldiselt täheldatakse ja mida peetakse tõeks.
Sõnamäng - sõnamäng, millel on kaks tähendust
Retooriline küsimus - küsimusena esitatud väide, mis esitatakse ja millele vastatakse ilma vajaliku vastuseta.
Sünekdootia - on seotud metonüümia ja metafooriga, loob sõnamängu, viidates millelegi seotud mõistega. Näiteks viidates tervikule osa nimetusega, näiteks "palgatööline" tööliste puhul; osale terviku nimetusega, näiteks "seadus" politseiametnike puhul; üldisele konkreetsega, näiteks "leib" toidu puhul; konkreetsele üldisega, näiteks "kass" lõvi puhul; või objektile materjaliga, millest see on valmistatud, näiteks "tellised ja mördi" hoone puhul.
Truism - iseenesestmõistetav väide

Küsimused ja vastused

K: Mis on kõnekäänd?

V: Kõnekujund on kaudne viis idee edastamiseks, kasutades keelt, mis ei ole sõnasõnaline.

K: Kas kõnekujundid on mõeldud mõistmiseks nende sõna-sõnalises tähenduses?

V: Ei, kõnekujud ei ole mõeldud mõistmiseks täpselt nii, nagu neid öeldakse. Nad kasutavad kaudset keelt ja tähendavad midagi muud kui tavakeeles.

K: Mis on troopiad?

V: Troopiad on kõnekujundid ehk sõnamängud, mis kasutavad keelt viisil, mis erineb selle tavalisest sõnasõnalisest vormist.

K: Kui palju erinevaid kõnekujusid on retoorikud katalooginud?

V: DiYanni sõnul on retoorikud katalooginud rohkem kui 250 erinevat kõnekujundit või väljendit.

K: Mis on metafoor?

V: Metafoor on kõnekujund, kus sõna või fraas on rakendatud objektile või tegevusele, mis ei ole sõna-sõnalt kohaldatav, kuid aitab seletada mõtet mitte sõna-sõnalises mõttes.

K: Kas te oskate tuua näite tavalise kõnekujundi kohta?

V: Üks levinud kõnekujund on öelda, et keegi "viskas käsipuu alla", mis tähendab, et isik esitas teisele isikule või paljudele isikutele avaliku väljakutse.

K: Kas tavalist kõnekäändu on lihtne eristada kõnekujudest?

V: Teksti kohaselt ei ole ühte lihtsat viisi, kuidas eristada lihtkõnet kõnekujunditest.