Kõnekujund on kaudne viis idee edastamiseks. Paljud kõnekujundid ei ole mõeldud mõistmiseks täpselt nii, nagu neid öeldakse: need ei ole sõna-sõnalised, faktilised avaldused. Nad kasutavad kaudset keelt ja tähendavad midagi muud kui tavakeeles.

Keeleteadlased nimetavad neid kõnekujusid "troopiateks" - sõnade mängimine, sõnade kasutamine viisil, mis erineb nende tavalisest või sõna-sõnalisest vormist. DiYanni kirjutas: "Retoorikud on katalooginud rohkem kui 250 erinevat kõnekujundit, väljendit või viisi, kuidas kasutada sõnu mitte sõna otseses mõttes".

Metafoorid on väga levinud näited. Tavaline kõnekujund on öelda, et keegi "viskas käe maha". See ei tähenda, et inimene viskas kaitsva randmekatte maha. Selle asemel tähendab see tavaliselt seda, et isik esitas teisele isikule (või paljudele isikutele) avaliku väljakutse.

Ei ole olemas ühte lihtsat viisi, kuidas eristada lihtsat kõnet kõnekujunditest.

Tüübid ja näited

Allpool on lühike ülevaade kõige levinumatest kõnekujudest koos selgituse ja lihtsa näitega:

  • Metafoor — sõna või väljend kasutatakse teise, omapärase tähenduse edasiandmiseks otse, ilma võrdluseta. Näide: "Aeg on raha." (Aeg on väärtuslik ressurss.)
  • Võrdlus (simile) — seos tehakse sõnadega nagu, nii kui vms. Näide: "Ta on tugev nagu härg."
  • Metonüümia — ühe sõna või asja kasutamine, mis asendab teist seotud asja (näiteks autor nimega tähistatakse tema teoseid). Näide: "Ta luges Shakespearet." (Luges Shakespeare’i teoseid.)
  • Personifikatsioon (isikutamine) — elutul nähtusel või abstraktsel mõistel omistatakse inimlikke omadusi. Näide: "Tuul sosistas läbi puudede."
  • Hüperbool (liialdus) — teadlik ülepingutus, et rõhutada emotsiooni. Näide: "Ootasin sind igaviku."
  • Litootus (alavääristamine) — vastupidine liialdusele, teema alla mängimine. Näide: "See pole halb" (tähendab sageli, et see on hea).
  • Oksüümoron — kaks vastandlikku mõistet pannakse kokku. Näide: "karge palavus" või "vaikselt kärarikas öö".
  • Eufemism — pehmendatud väljend ebameeldiva või tundliku asja kohta. Näide: "lahkus meie hulgast" asemel "surmas".
  • Iroonia — öeldakse midagi, mis on vastuolus tegelikkusega või kõnelise tooniga, et tekitada kontrasti. Näide vihmasel päeval: "Suurepärane ilm, eks?"

Kuidas eristada sõna-sõnalist ja kujundlikku tähendust

  • Vaata konteksti: kas lausest tuleb välja, kas väide on reaalselt võimalik? Kui mitte, on tõenäoliselt kõnekujund.
  • Otsi vihjeid: sõnad nagu "nagu", "kui", "justkui" viitavad sageli võrdlusele; ootamatud osutused elututele nähtustele viitavad personifikatsioonile.
  • Mõtle tegelikule tähendusele: kas lause eesmärk on kirjeldada füüsilist tegevust või edasi anda emotsiooni/kujundlikku ettekujutust?
  • Võrdle sõna tavapärase ja siin kasutatud tähendust — kui need ei klapi, on ilmselt tegemist troopiaga.

Milleks kõnekujundeid kasutada ja millele tähelepanu pöörata

  • Kõnekujundid rikastavad keelt: need aitavad kujutada emotsioone, luua pilte ja siduda abstraktseid ideid elulise kogemusega.
  • Kirjanduses ja kõnes loovad need stiili ja tonaalsuse — hea metafoor võib jääda lugejale meelde kaua pärast teksti lugemist.
  • Kuid liigne või segane kujundlikkus võib muuta teksti arusaamatuks. Vali vorm vastavalt sihtrühmale ja kontekstile.
  • Tõlkimisel on troope sageli raske üle kanda, sest kultuurilised seosed ja metafoorid võivad eri keeltes erineda.

Nõuanded kasutamiseks

  • Kasutage kõnekujusid eesmärgipäraselt — kas soovite rõhutada, pildistada või pehmendada väljendit?
  • Ärge segage liiga palju erinevaid kujundeid ühes lauses või lõigus — see võib häirida lugejat.
  • Kui õpetate või selgitate, too alati lihtne näide ja vajadusel sõna-sõnaline selgitus.

Kokkuvõtlikult: kõnekujundid ehk troopiad on mitmekesine ja oluline osa keelest — nii igapäevasõnastikus kui kirjanduses. Neid mõistes ja oskuslikult kasutades muutub keel rikkamaks ja efektsemaks.