Soome keel on soome-ugri keel, mis kuulub uurali keelte perekonda. See on üks Soome kahest ametlikust keelest. See on ka Rootsi ametlik vähemuskeel. Soome keel on üks neljast Euroopa riigikeelest, mis ei ole indoeuroopa keel. Teised kolm on eesti ja ungari keel, mis on samuti uurali keeled, ning baski keel.

Päritolu ja ajalooline taust

Soome keel on arenenud urnali keelte harust, mida nimetatakse protokeeleks (Proto-Uralic). Keele ajalooline eristumine teistest soome-ugri keeltest toimus aastatuhandete vältel; suguvõsale kuuluvad lähemad sugulaskeeled on saami keeled, eesti ja karjala. Kirjalikud allikad soome keelest on suhteliselt hilised (esimesed märkimisväärsed tekstinäited pärinevad keskajast), kuid keel ise põhineb palju vanemal suulisel traditsioonil.

Peamised keelelised omadused

  • Vokaaliharmoonia: soome keeles on süsteem, kus sõna vokaalid sobituvad teatud reeglite järgi kokku (nt sõnad sisaldavad kas ees- või tagavokaale).
  • Agglutineeriv morfoloogia: tähenduslikud grammatilised vormid moodustatakse liitmiste teel, lisades sõnasõlmede ja lõppude kaudu mitmeid vorme.
  • Kõnepideva käänete süsteem: tavaliselt mainitakse umbes 15 käänet (nt nominatiiv, genitiiv, partitiiv, illatiiv, elatiiv jpt), mis väljendavad suhted asemel, suunas ja omandis.
  • Põhivormis sooneutraalsus: isikulisi asesõnu ei markeerita sugude järgi (pole grammatilist sugu).
  • Konsonantide gradatsioon: eriline fonoloogiline protsess, mis muudab konsonantide tugevust sõna vormi muutudes (nt k → (Ø) või p → v teatud grammatilistes vormides).
  • Sõnajärjestus: vaba, kuid tüüpiliselt SVO (subjekt–verb–objekt); rõhu ja informatsiooni järgi võib järjekord muutuda.

Kirjasüsteem ja standardkeel

Soome keel kasutab ladina tähestikku koos täppidega ä ja ö ning mõningaid muid tähti (näiteks å kasutatakse rühmades ja laenudes). Kirjaviis on üldiselt fonemaatiline: häälikud kirjutatakse üheselt. Standardkeel (yleiskieli) kujunes peamiselt 19. sajandi ja sellele järgnenud perioodil, see põhineb peamiselt kesk- ja lõuna-läänes asuvatel murretes traditsioonidel. Keele kujundamise ja normeerimisega tegeleb muu hulgas ka Soome Keeleteaduste Instituut (Kotimaisten kielten keskus).

Ametlik staatus ja levik

Soome keel on Soome riigikeelena laialt kasutusel avalikus halduses, hariduses ja meedias; Soomes on kaks riigikeelt — soome ja rootsi — ning mitmed omavalitsused on ametlikult kahekeelsed. Soome keel on ka Euroopa Liidu ametlik keel alates Soome liitumisest 1995. aastal.

Rootsis on soome keel tunnustatud vähemuskeelena; lisaks on seal eraldi tunnustatud murdevariant meänkieli (tornio-meänkieli), mis räägitakse peamiselt Tornio jõe ümbruses. Soome keelt kõneldakse ka Venemaal (peamiselt Karjalas), Norras ja mujal skandinaavias elavate soome-emigrantide seas.

Tänapäeval on soome keelt rääkijaid kokku umbes 5,4–5,6 miljonit, suurem osa elab Soomes.

Dialektid ja sugulaskeeled

Soome keelel on palju murdeid, mida liigitatakse tavaliselt lääne- ja ida-murdeks ning nende alamrühmadeks (nt savooma ehk Savonian murded, karjala mõjud, lõuna- ja põhjamurded). Lähedased sugulaskeeled on eesti, karjala ja ungari, samuti saami keeled kaugemal sugulusel.

Laen- ja mõjusõnad

Soome sõnavara on rikkalikult mõjutanud teisi keeli, eriti rootsi (pikaajalisest ajaloolisest kontaktist), samuti vene, saksa ja tänapäeval inglise keel. Paljud ametlikud ja igapäevased sõnad on laenatud või kajastavad kontaktiajalugu.

Kultuuriline ja hariduslik roll

Soome keel on keskne osa Soome rahvuslikust identiteedist: tähtsad kirjanduslikud teosed, nagu Kalevala, on mõjutanud nii kirjandust kui ka rahvuslikku eneseteadvust. Soome keel on ka hariduse ja teaduse keel Soomes; koolisüsteem ja kõrgkoolid pakuvad õppetööd peamiselt soome keeles, lisaks rootsi- ja mitmekeelseid võimalusi.

Lühinäide

Lihtne lause soome keeles: Minä puhun suomea. (Eesti keelde tõlkes: "Ma räägin soome keelt.")

Soome keel on elav ja arenev keel, millel on tugev kohalik roll ning tähtis positsioon ka rahvusvaheliselt läbi kultuuri- ja teadusvahetuse ning Euroopa institutsioonide.