Silp on häälduses eristatav üksus, mille tuumaks on üks vokaalheli (või vokaaliline rõhuühik, nt diftong). Silp võib sisaldada vokaali koos talle eelnevate või järgnevate konsonantidega (onset ja coda). Kõik sõnad koosnevad vähemalt ühest silbist ning silpidest moodustub sõna rütm ja rõhk.
Monosilbilised ja mitmesilbilised sõnad
Ühesilbilised sõnad sisaldavad ühte silpi (näiteks eesti keeles «ma», «kass»), mitmesilbilised sõnad rohkem kui ühte silpi (näiteks «auto», «sõbranna»). Oluline on märkida, et silp ei ole sama mis üks häälik (foneem): sõna võib koosneda ühest silbist, kuid sisaldada mitut häälikut (näiteks diftongid või konsonantklastrid).
Avatud ja suletud silbid
Sõna silp võib olla avatud või suletud sõltuvalt sellest, kuidas see lõpeb:
- Avatud silp lõpeb vokaaliga (näide: ma – CV, go – CV).
- Suletud silp lõpeb konsonandiga (näide: kass – CVC, cat – CVC).
Silbimustreid tähistatakse sageli tähtedega C ja V (C = konsonant, V = vokaal). Näiteks CVC tähistab silpi, millel on algkonsonant, vokaal ja lõppkonsonant; CV tähistab vokaaliga lõppevat silpi. Mõnel juhul võivad vokaaliühendid (diftongid) või häälikuüksused muuta kirjeldust keerukamaks, kuid põhimõte jääb samaks.
Keelte võrdluseks: mõnes keeles, näiteks inglise keeles, leidub palju erinevaid ja keerukaid suletud silpe; jaapani keeles, seevastu on suletud silpe oluliselt vähem; teistes keeltes, nagu hawaii ja suahiili keel, puuduvad praktiliselt suletud silbid.
C ja V tähistuse tähelepanek
Pange tähele, et C ja V märgid viitavad helidele (foneemidele), mitte üks-ühele kirjapildi tähtedele. Näiteks inglise keele helirühmid «th» või «sh» koosnevad kirjas kahest tähest, kuid häälduses tavaliselt ühest konsoneantidest. Seega C ja V tähistamine kajastab häälduse struktuuri, mitte täpseid ortograafilisi märke.
Näited
Allpool on mõned lihtsad näited nii eesti kui inglise keelest, et illustreerida silbitüüpe (märgin lühidalt C/V-kujul):
- ma (CV) – avatud
- kass (CVC) – suletud
- õde (V-CV) – kahe silbiga: õ-de
- auto (CV-CV) – kahe silbiga: au-to
- go (CV) – avatud (inglise)
- cat (CVC) – suletud (inglise)
- run (CVC) – suletud (inglise)
- it (VC) – suletud (inglise)
Konsonantide klastrid ja keerukamad silbid
Mõnedes keeltes (nt inglise keeles) on lubatud konsonantide klastrid nii silva alguses kui ka lõpus, mis võimaldab väga keerukaid silbimustreid (nt play CCV, street CCCV, texts CVCCC). Sellised klastrid suurendavad võimalike silbikombinatsioonide arvu ja teevad silbistruktuuri mitmekesisemaks.
Silbiline kirjasüsteem vs tähestik
Mõnes keeles ei kasutata tähestikku, kus iga täht vastab häälikule; selle asemel võib iga märk vastata ühele silbile. Näiteks Jaapani kana (hiragana/katakana) tähistab silpe – sellist kirjasüsteemi nimetatakse silbiliseks ehk silbarvustikuks (syllabary). Silbilised kirjasüsteemid sobivad hästi keeltele, millel on piiratud hulk võimalikest silbevorme (Jaapanis on selleks umbkaudu mõnikümmend–saja tasemel märki), kuid keeruka silbistruktuuriga keelte (nt inglise) puhul oleks silpidepõhine tähestik praktiliselt ebapraktiline, mistõttu kasutatakse siin foneemipõhiseid tähestikke.
Kuidas silpe loendada ja jagada
- Lihtne viis silpide arvu kontrollimiseks on lause kõnelemisel „plaksutada“ iga vokaali- või häälikuheliga, mis moodustab silbi tuuma.
- Silpe jagades arvestatakse tavaliselt vokaalsete tuumade asupaika ning leitakse, millised konsonandid kuuluvad eelmise või järgneva silbi juurde (onset/coda reeglid võivad erineda keelteti).
- Sõnatuletises ja rõhu määramisel mängivad silbid olulist rolli: mõnes keeles (nt eesti) on rõhk enamasti esimesel silbil, teistes (nt inglise) on rõhu paigutus varieeruv ja määrab sõna intonatsiooni ja tähenduse nüansse.
Lõpetuseks: silp on praktiline ja tähtis üksus nii häälduses, keeleteaduses kui ka kirjasüsteemide kavandamisel. Selle mõistmine aitab paremini aru saada sõnade rütmist, rõhust ja sellest, miks erinevad keeled kasutavad erinevaid kirjutuslahendusi (tähestik vs silbiline kirja võte).