Neoimpressionism: määratlus, Georges Seurat ja pointillismi tehnika
Neoimpressionism on termin, mille üks prantsuse kunstikriitik lõi 1886. aastal Georges Seurat' asutatud kunstiliikumise kirjeldamiseks. Seurat' suurim meistriteos "Pühapäeva pärastlõuna La Grande Jatte'i saarel" (valminud 1884–1886) tähistas selle liikumise laiemat avalikustumist, kui see ilmus Pariisis Société des Artistes Indépendants'i näitusel. Neoimpressionism tekkis osaliselt kui reaktsioon ja teadlik edasiarendus impressionismi vabadest pintslilöökidest: selle keskmes oli huvi rohkem struktureeritud, „teadusliku” värvi- ja joonetöö järele.
Tehnika: pointillism ja divisionism
Neoimpressionistide tuntuim tehnika on tuntud kui pointillism — väikeste täppide või lühikeste pintslilöökide paigutamine eredates, puhastest värvidest toonides. Selle asemel, et segada värve paletil, asetati eri värvi täpid kõrvuti nii, et silm ja nägemismeel „segu” kokku vaataja juures, nimetatakse seda optiliseks segunemiseks. Teaduslikku tausta toetasid tooniteooriad ja katse-eksituse meetodid, millele tuginesid mehhaanilisemad nimed nagu divisionism või chromoluminarism — need rõhutasid värvi jagamist ja valguse ning kontrasti seadusi.
Tehnikad ja teooriad said inspiratsiooni keemikutelt ja teadlastelt nagu Michel Eugène Chevreul (vastastikuse kontrasti seadus), samuti prantsuse ja inglise värviteooriatest (nt Ogden Rood). Praktikas kasutasid kunstnikud peenemaid pintslitippe, staatilisi kompositsioone ja tihti eelnevaid jooniseid või šabloone (kardinone), et saavutada selge, konstruktiivne vorm ja stabiilne struktuur maalil.
Peamised kunstnikud ja mõju
Lisaks Georges Seurat'le olid olulised kaasautorid ja järgijad nagu Paul Signac, Henri-Edmond Cross, Théo van Rysselberghe, Camille Pissarro (kes mõnel perioodil võttis liikumise ideid omaks) ning teised. Paul Signac oli peale maaliteoste ka liikumise aktiivne teoreetiline eestkõneleja ning aitas levitada ideid Euroopas. Neoimpressionism ei olnud ainult üks tehniline eksperiment: see kujunes kogu mõtteviisiks, mis püüdis ühendada kunsti ja teaduslikku arusaamist värvist ja nägemisest.
Kõrvalnähtusena tekitas pointillism esialgu publiku ja kriitikute seas eredaid reaktsioone — mõned imetlesid selle täpsust ja värviliikumist, teised pidasid seda kuivaks või mehaaniliseks. Siiski mõjutas neoimpressionism oluliselt 20. sajandi kujutavat kunsti: sellest läksid edasi värvikõnelt ja pinnatehnikalt Fauvism, hiljem mõjutused kubismile ja abstraktsele kunstile, sest kunstnikud õppisid värvi, valguse ja struktuuri uuele, analüütilisele lähenemisele.
Kokkuvõtlikult on Neoimpressionism oluline lüli modernistlike kunstiliikumiste arengus: see sidus estetika ja teaduse, andes edasi uusi töövõtteid ning mõjutades järgmist põlvkonda kunstnikke, kes otsisid värvi ja vormi kontrollitud, kuid optiliselt elavat väljendust.
Küsimused ja vastused
K: Mis on uusimpressionism?
V: Neoimpressionism on Georges Seurat' asutatud kunstiliikumine, mida prantsuse kunstikriitik kirjeldas 1886. aastal kui teaduspõhist joonte ja värvide tõlgendamist.
K: Millal tekkis uusimpressionism?
V: Neoimpressionism tekkis, kui Georges Seurat' maal "Pühapäeva pärastlõuna La Grande Jatte'i saarel" esitleti 1886. aastal Pariisis Société des Artistes Indépendants'is.
Küsimus: Milliseid maale otsisid neoimpressionismi järgijad?
V: Neoimpressionismi järgijad huvitusid kaasaegsetest linnastseenidest, maastikest ja mereäärsetest maastikest.
K: Kuidas mõjutas teadus neoimpressionismi?
V: Neoimpressionistide enda kaasaegse kunsti iseloomustust mõjutas teaduspõhine joonte ja värvide tõlgendamine.
K: Mis on pointillism seoses uusimpressionismiga?
V: Pointillismi mainitakse sageli seoses uusimpressionismiga, sest see oli liikumise alguses domineeriv tehnika.
K: Kes on loonud termini neoimpressionism?
V: Mõiste neoimpressionism võeti kasutusele kunstikriitiku Félix Fénéoni poolt 1886. aastal Belgia ajakirjale L'art Moderne kirjutatud artiklis.
K: Kui kaua kestis neoimpressionismi liikumine?
V: Neoimpressionismi liikumine kestis umbes viis aastat.
