Georges-Pierre Seurat (2. detsember 1859 - 29. märts 1891) oli prantsuse postimpressionistlik maalikunstnik.
Seurat maalis mõnda aega koos impressionistlike maalijate Claude Monet, Renoir, Sisley ja Pissarroga. Tema teaduslikud ideed värvidest viisid teda seejärel teistsuguse maalimistehnika väljatöötamiseni. Ta maalis pisikeste värvipunktidega, eeldades, et vaataja silm segab need kokku. Seda tehnikat nimetatakse "pointillismiks".
Seurat'd ja tema järglasi nimetatakse sageli uusimpressionistideks ("uued impressionistid"). Tema kuulsaimad maalid on "Pühapäeva pärastlõuna La Grande Jatte'i saarel" (1884-1886) Chicago kunstiinstituudis ja "Suplejad Asnières'is" (1884) Londoni Rahvusgaleriis.
Elulugu lühidalt
Georges Seurat sündis Pariisis ja õppis kunstikoolis, sealhulgas Pariisi École des Beaux-Arts'is. Tema varajane looming kandis veel impressionistlikke jooni, kuid üsna ruttu hakkas ta otsima rangemat, teoreetilisemal teaduslikul alusel põhinevat lähenemist värvile ja kompositsioonile. Seurat oli range ja metoodiline töövõtete suhtes: ta kavandas kompositsioone jooniste ja visanditega ning uuris värviteooriaid enne lõpliku maali teostamist.
Tehnika ja värviteooria
Seurat'i huvi värvioptika ja nähtuste teadusliku seletuse vastu viis ta selleni, et ta katsetas värvide ja valguse mõju optilise segunemise abil. Selle asemel, et segada värve paletil, kasutas ta väikeseid, eraldiseisvaid värvipunkte ja -täppe otse lõuendil. Vaataja silm "liidab" neid puhtaid värvipunkte kaugemalt, mille tulemuseks on selgem ja helgem üldmulje kui segatud toonidega.
Pointillism ei olnud pelgalt tehniline trikk, vaid osa laiemast kunstilisest filosoofiast, mis püüdis rakendada teaduslikke põhimõtteid kunstilise väljenduse piiridel. Seurat ja teised sama suuna kunstnikud lugesid ja kasutasid kaasaegseid uurimusi valguse ja värvi kohta ning püüdsid neid teadmisi süsteemselt rakendada oma töödes.
Tuntud teosed ja näitused
Lisaks kuulsatele teostele nagu Un dimanche après-midi à l'Île de la Grande Jatte (Eesti keeles "Pühapäeva pärastlõuna La Grande Jatte'i saarel") ja Suplejad Asnières'is lõi Seurat mitmeid teisi olulisi maale ja kompositsioone. Tema hilisemad tööd muutusid järjest stiliseeritumaks ja dekoratiivsemaks, kus esile kerkis rütm, joon ja sümmeetria.
Seurat eksponeeris oma töid, osales sõltumatutel näitustel ja tema ideed pälvisid nii imetlust kui ka kriitikat. Kunstikriitik Félix Fénéon nimetas neid põhimõtteid ja kunstnike rühmitust sageli neesimpressionismiks (neo-impressionism), mis kinnistas suunda kunstiajaloos.
Pärand ja mõju
Kuigi Seurat suri noorelt (31-aastaselt), on tema panus modernistliku maalikunsti arengusse suur. Tema meetod ja mõtteviis avaldasid mõju mitmele järgnevatele kunstnike põlvkondadele ning aitasid avada uusi võimalusi värvi, kompositsiooni ja optika kasutamiseks maalikunstis. Seurat'i teosed on tänapäeval auhinnatud ja eksponeeritud maailma olulistes muuseumides ning pointillism ja neo-impressionism on olulised peatükid 19. sajandi lõpu kunstiajaloos.
Täiendav märkus: Seurat oli oma lähenemises väga süsteemne ja tõi maalikunsti teoreetilise ja analüütilise väljundi — tema töö näitab selget eristust impressionistide hetkegiirest, sest Seurat hindas planeeritust, struktuuri ja värviteaduse rakendamist visuaalse efekti saavutamiseks.
