NHA
17. veebruaril 1910 mängis Chicoutimi Hokiklubi mitteametliku mängu Montreali Canadiens'i, National Hockey Associationi profimeeskonna vastu. Kuigi Canadiens mängis nõrgemat meeskonda, ei löönud nad ühtegi väravat, kaotades mängu. See ajendas Joseph Cattarinichi, Canadiens'i väravavahti, veenma oma meeskonda pakkuma proovile Georges Vézina't, kes oli Chicoutimi väravavaht. Vézina keeldus esialgu pakkumisest, jäädes Chicoutimi, kuni Canadiens hiljem sama aasta detsembris tagasi tuli. Seekord veensid nad Georges'i koos oma venna Pierre'iga Montreali tulema. Mõlemad vennad Vézina saabusid 22. detsembril 1910. aastal. Kui Pierre ei pääsenud meeskonda, siis Georges avaldas Canadiens'ile muljet, eriti sellega, et ta kasutas oma keppi löökide blokeerimiseks. Vézina sõlmis lepingu 800 dollari eest hooaja kohta ja tegi oma profidebüüdi 31. detsembril 1910 Ottawa Senators'i vastu. Ta mängis hooajal 1910-11 kõik kuusteist mängu Canadiens'i eest, lõpetades kaheksa võidu ja kaheksa kaotusega, andes samal ajal kõige vähem väravaid liigas.
Järgmisel hooajal oli Vézina taas kõige vähem väravaid saanud ja võitis kaheksa mängu ning sai kümme kaotust. Vézina registreeris oma karjääri esimese shutouti hooajal 1912-13, alistades Ottawa 6:0 18. jaanuaril 1913, mis oli üks tema üheksast võidust sel hooajal. 1913-14 lõpetas Canadiens esmakordselt NHA-s esikoha, viigistades Toronto Blueshirtsiga. Vézina juhtis jällegi liigat kõige vähem väravaid löödud väravatega, jäädes samas kolmeteistkümne võidu ja seitsme kaotusega. NHA reeglite kohaselt pidi esikoha saanud meeskond mängima Stanley Cupi finaalis, kuid kuna esikoht oli tasavägine, pidi Canadiens mängima Toronto vastu kahe mängulise, kokku väravaid sisaldava seeria. Vézina sulges esimeses mängus Blueshirtsid välja, mis tähendas Montreali 2:0 võitu, kuid lasi teises mängus kuus väravat, mis võimaldas Blueshirtsidel mängida Stanley Cupi eest, mille nad ka võitsid.
Pärast neljateistkümne mängu kaotust ja viimast kohta NHA-s 1914-15, võitsid Vézina ja Canadiens hooajal 1915-16 kuusteist mängu ning meeskond lõpetas liigas esimesena. Liiga liidrina valiti Canadiens 1916. aasta Stanley karikafinaali, kus nad mängisid konkureeriva Pacific Coast Hockey Associationi meistrite Portland Rosebudsiga. Canadiens alistas Rosebudsi viie mängu paremusjärjestuses kolm mängu kahe vastu, võites esmakordselt meeskonna ajaloos Stanley Cupi. Vézina teine poeg sündis viienda mängu õhtul, mis koos boonusega, mille iga Canadiens'i liige sai meistritiitli eest 238 dollarit, viis selleni, et ta pidas seda seeriat oma karjääri parimaks osaks. Järgmisel hooajal oli Vézina taas NHA vähimate väravate arvuga liider, neljandat korda seitsme aasta jooksul, aidates Canadiensil taas Stanley Cupi finaali jõuda, kus nad kaotasid Seattle Metropolitansile.
NHL
NHA asendus 1917. aasta novembris National Hockey League'iga (NHL), millega liitusid Vézina ja Canadiens. 18. veebruaril 1918 sai temast esimene väravavaht NHL-i ajaloos, kes lõi Torontosi 9:0. 28. detsembril 1918 sai ta esimeseks väravavahiks, kes sai assisti Newsy Lalonde'i värava puhul, kes oli võtnud korvi pärast Vézina tõrjet. Ta lõpetas hooaja kaheteistkümne võiduga, lubades kõige vähem väravaid. Vézina püstitas ka rekordi, mida jagas Clint Benedictiga Ottawa Senatorsist, kõige vähem väljalangemisi vajava ühega, mis on liigat selles kategoorias juhtiv.
1918-19 võitis Vézina kümme mängu ja aitas Canadiensil võita Ottawa Senatorsit NHL-i play-off'is, et mängida Stanley Cupi eest PCHA meistri Seattle Metropolitansiga. Seattle'is peetud parimad viiest seerias olid kaks meeskonda võrdsed, kui see jäi Hispaania gripiepideemia tõttu ära, mis oli esimene kord, kui Stanley karikat ei antud. Enne tühistamist toimunud kümnes play-off-mängus oli Vézina võitnud kuus mängu, kaotanud kolm ja mänginud ühe tasavägise mängu, kusjuures üks mäng oli katkestatud. Järgmisel kahel hooajal oli Vézina rekord peaaegu identne: nii 1919-20 kui ka 1920-21 oli kolmteist võitu ja üksteist kaotust ning väravate keskmine üle nelja. Järgmisel hooajal võitis ta kaksteist mängu, kui Canadiens ei suutnud taas Stanley Cupile kvalifitseeruda.
Pärast kolmeteistkümne mängu võitmist 1922-23 viis Vézina Canadiensi NHL-i play-off'i, kus nad kaotasid kahe mängu kokkuvõttes Ottawa Senatorsile, kes võitis Stanley Cupi. Järgmisel hooajal naasis Vézina liigat kõige vähem väravaid löönud mängude poolest juhtima. Tema keskmine 1,97 väravat mängu kohta oli esimene kord, kui väravavaht sai keskmiselt vähem kui kaks väravat mängu kohta. Teise kolmeteistkümne võidu hooajaga 1923-24 jõudis Canadiens NHL-i play-off'i, kus nad taas vastamisi Ottawa Senatorsiga. Seekord võitis Canadiens seeria, seejärel alistas PCHA Vancouver Maroons'i, enne kui jõudis esimest korda viie aasta jooksul Stanley Cupi finaali. Mängides Lääne-Kanada hokiliiga Calgary Tigersiga, võitsid Vézina ja Canadiens kolmest parimast mängust kaks mängu, kusjuures Vézina tegi teises mängus shutouti. Meistritiitel oli Canadiens'i esimene NHL-i liikmena ja teine klubina. Pärast seitsmeteistkümne võidu hooaega 1924-25, mil Vézina registreeris keskmiselt 1,81 väravat ja oli taas liiga liider, jõudis Canadiens Stanley Cupi finaali. Canadiens kvalifitseerus alles pärast seda, kui Hamilton Tigers, põhihooaja meister, peatati, kuna nad keeldusid playoffides mängimisest, kui neile ei maksta rohkem. Kohtudes Victoria Cougarsiga, kaotas Canadiens seeria kolm mängu ühe vastu.
Kui Vézina naasis Montreali treeninglaagrisse hooajaks 1925-26, oli ta silmnähtavalt haige, kuigi ei öelnud sellest midagi. Canadiensi esimese mängu ajaks 28. novembril Pittsburgh Piratesi vastu oli ta kuue nädalaga kaotanud 35 kilo ja tal oli 102 Fahrenheiti palavik. Sellele vaatamata astus ta jääle ja lõpetas esimese perioodi ilma väravat laskmata. Vézina hakkas vaheajal verd oksendama, enne kui ta teise perioodi alguseks tagasi tuli. Seejärel kukkus ta oma väravaalas kokku ja lahkus mängust, tema asemele tuli USA endise olümpiakoondise väravavaht Alphonse Lacroix.
Päev pärast mängu diagnoositi Vézinal tuberkuloos ja soovitati koju tagasi pöörduda. Ta käis 3. detsembril viimast korda Canadiens'i riietusruumis, et oma meeskonnakaaslastega lõplikult hüvasti jätta. Dandurand kirjeldas hiljem, et Vézina istus oma riietusruumi nurgas, "pisarad jooksid mööda põski". Ta vaatas oma vanu kaitsmeid ja uiske, mille Eddie Dufour [Canadiensi treener] oli Georges'i nurka paigutanud. Siis palus ta üht väikest teeneid - kampsunit, mida ta oli kandnud viimasel maailmameistrivõistlustel." Vézina naasis koos oma naise Mariega kodulinna Chicoutimi, kus ta suri 27. märtsi varahommikul 1926. aastal l'Hôtel-Dieu's. Kuigi ta mängis kogu hooaja jooksul Canadiens'i eest vaid ühe perioodi, maksis meeskond kogu tema 6000-dollarilise palga, mis näitab, kui oluline oli Vézina meeskonnale olnud.
