Nahatöötlemine (parkimine) – loomanaha töötlemine ja parkimisprotsess
Nahatöötlemine (parkimine): põhjalik ülevaade parkimisprotsessist, kroomi ja tanniini kasutusest, naha töötlemisest, keskkonnamõjudest ning veepuhastus- ja puhastustehnoloogiatest.
Parkimine on protsess, mille käigus loomanahk muudetakse nahaks ehk vastupidavaks, töödeldud materjaliks. Parkimine stabiliseerib naha põhikomponendi kollageeni, vähendab selle kalduvust lagunemisele ja ensümaatilisele lagunemisele, suurendab vastupidavust niiskuse, õlide ja mikroorganismide suhtes ning sageli mõjutab ka naha värvust ja tekstuuri.
Parkimisprotsessi põhietapid
- Suretamine ja nülgimine: loom tapetakse ja nahk eemaldatakse kehast (nülgitakse).
- Säilitamine ja soolamine (curing): värske nahk soolatakse või kuivatatakse, et vältida riknemist transportimisel ja varajases töötlemisetapis.
- Leotamine (rehydration): soolatud nahk leotatakse vees, tavaliselt kuus tundi kuni kaks päeva, et eemaldada sool ja taastada niiskustase.
- Limimine ja karvade eemaldamine: nahka töödeldakse aluslahustega (nt lubi), et lahti murda karvakiht ja eemaldada epidermi jäägid.
- Fleshimine: naha sisemistest kudedest ja rasvajääkidest puhastamine.
- Delimeerimine ja bating: happelised ja ensümaatilised etapid, mis normaliseerivad naha pH ja pehmendavad seda, valmistades ette parkimisreaktsiooni.
- Pickling: naha happelisel soolalahusel töötlemine enne parkimist (eriti kromiparkimisel).
- Parkimine (tanning): kollageeni stabiliseerimine kas mineraalsete ainetega (nt kroom III lahused) või taimsete tanniinide abil. Kroomparkimisel kasutatakse tavaliselt kroom(III)soola, näiteks [Cr(H2O)6]2(SO4)3, samas kui traditsioonilises taimparkimises kasutati tanniine, mida saadi näiteks tammest või kuusest.
- Neutraalsus, retanning ja värvimine: parkimise järel neutraliseeritakse pH, vajadusel lisatakse lisa-parkivaineid ja värve.
- Rasvastamine (fatliquoring), kuivatamine ja viimistlus: naha sisse manustatakse õlisid ja pehmendajaid, seejärel kuivatatakse ja viimistletakse (poleerimine, reljeef, kattematerjalide lisamine jms).
Keskkonnamõjud ja tööohutus
Kogu nahatöötlemise protsess võib olla tugeva lõhnaga ning parkimistehased paiknevad sageli linnade servades või tööstuspiirkondades. Parkimisel kasutatavad vedelikud ja jäätmed (nt sulfidi‑, kroomi‑, orgaanilise aine ja soolasisaldusega reovesi ning setted) on peamised vee- ja pinnasereostuse allikad. Reostuse vähendamiseks kasutatakse vee puhastamist, lämmastiku ja fosfori eemaldamist, kroomi saagistamist ja setete ohutut käitlemist.
Arengumaades võib olla piiratud juurdepääs kaasaegsetele jäätmekäitlus- ja veepuhastuslahendustele, kuigi Maailmapanga ja teiste organisatsioonide toetused ning era- ja valitsussektori programmid aitavad projekte ellu viia. Erasektori kutseühingud ja tehnilise abi programmid võivad anda juhiseid ja tuge puhaste tehnoloogiate ning heade praktikate juurutamiseks.
Töötajate tervise kaitsmiseks on oluline korralik ventilatsioon, personaalne kaitsevarustus (kinnaste, kaitseprillide, hingamisteede kaitse) ning töötajate koolitus kemikaalide käsitlemisel. Eriliselt oluline on kroomi sisaldavate protsesside puhul vältida kroomi oksüdeerumist toksilisemaks kroom(VI) vormiks ning tagada töötingimused, mis minimeerivad kokkupuudet nahkade, aurude ja pritsmetega.
Puhastustehnoloogiad ja alternatiivid
- suletud veeringed ja ringlussevõtt (closed-loop) reovee ja kemikaalide korduskasutuseks;
- ensüümipõhised eeltöötlused, mis vähendavad tugeva aluslahuse ja kemikaalikoormust;
- taimsed ja sünteetilised alternatiivid kroomile (retanishingua ja oksüdatsiooninäitajate arvestus on valdkonniti erinev);
- efluudi puhastusseadmed, mis eemaldavad raskemetalle, sulfide ja orgaanilisi aineid ning tagavad ohutu setmete käitlemise.
Parkija on inimene, kes tegeleb naha parkimisprotsessiga (parkimisprotsesside operaator või nahatöötleja). Parkimisettevõte (rahvakeeles ka pargikoda või parkimisvabrik) on koht, kus need tööd tehakse — kaasa arvatud eeltöötlus, parkimine, viimistlus ja jäätmekäitlus.
Parkaja , illustratsioon 1880. aastast, eri elukutseid kirjeldavast raamatust
Illustratsioon parkimise kohta 17. sajandil avaldatud raamatust.
Küsimused ja vastused
K: Mis on parkimine?
V: Parkimine on protsess, mille käigus loomanahk muudetakse nahaks, muutes selle kõvemaks ja sageli ka värvi.
K: Kuidas aitab parkimine kaitsta loomanahka?
V: Parkimine aitab muuta loomanahka paindlikumaks ja vähem haavatavaks bakterikahjustuste suhtes.
K: Milliseid samme tehakse enne loomanaha parkimist?
V: Enne looma naha parkimist tuleb loom tappa ja nülgida, enne kui looma kehasoojus kehast väljub. Seejärel eemaldatakse koed naha siseküljelt ja karvad väljastpoolt. Naha sees olev sool eemaldatakse ja seejärel leotatakse nahka kuus tundi kuni kaks päeva vees.
K: Millist ainet kasutati möödunud sajanditel parkimiseks?
V: Varasematel sajanditel kasutati looduslikku ainet nimega tanniin, mida saadi tammest või kuusest.
K: Kus asuvad tavaliselt parkimisvabrikud?
V: Parkimistöökojad asuvad tavaliselt linnade servades, kuna need on haisevad.
K: Millised keskkonnaprobleemid võivad tekkida parkimisest? V: Parkide äravool jõgedesse võib põhjustada suurt reostust, kui neid ei töödelda nõuetekohaselt veepuhastusmeetoditega, mis on kohandatud nende tehaste vedelike väljavoolule. Arengumaades võib see meetod puududa, kuigi Maailmapanga toetused on kättesaadavad veepuhastusrajatiste jaoks.
Küsimus: Kes on parkijate töökoht? V: Parkaja töö on töö loomanahkadega parkimisvabrikus, et muuta need nahaks selliste protsesside abil nagu kroom III sulfaadis ([Cr(H2O)6]2(SO4)3) leotamine.
Otsige