Mis on ekspressionism? 20. sajandi kunst ja emotsioonid

Mis on ekspressionism? Avastage 20. sajandi kunst, intensiivsed emotsioonid, julged värvid ja isiklik visioon — Munchist Kandinskini.

Ekspressionism on 20. sajandi kunsti- ja kultuuriliikumine. Ekspressionistlikud kunstnikud püüavad oma loominguga väljendada tunnet. Värve ja kujundeid ei kasutata nii, nagu inimesed neid näevad, vaid nii, nagu kunstnik neid tunneb.

Ekspressionism tekkis "avangardistliku liikumisena" luules ja maalikunstis enne Esimest maailmasõda. Weimari aastatel hindas seda massiline publik ja selle populaarsus saavutas haripunkti 1920. aastate Berliinis.

Ekspressionism esitab maailma subjektiivsena: nii, nagu kunstnik seda tunneb, mitte nii, nagu see teaduslikult on. Kunst püüab saavutada emotsionaalset mõju ning annab edasi isiklikke meeleolusid ja ideid. Ekspressionistlikud kunstnikud püüdsid väljendada pigem "elus olemise" tähendust ja emotsionaalset kogemust kui füüsilist reaalsust.

Ekspressionism on esindatud paljudes kunstiliikides, sealhulgas maalikunstis, kirjanduses, teatris, tantsus, filmis, arhitektuuris ja muusikas. Mõiste viitab sageli emotsionaalsele ärevusele. Üldises mõttes võib ekspressionistideks nimetada selliseid maalikunstnikke nagu El Greco; praktikas kasutatakse seda terminit ainult 20. sajandi teoste puhul.

Ekspressionistide rõhuasetus individuaalsele perspektiivile oli samuti reaktsioon positivismile ja teistele kunstiliikumistele, nagu naturalism ja impressionism.

Tüüpilised kaasaegsed ekspressionistid on Edvard Munch (Scream), August Macke, Ernst-Ludwig Kirchner, Emil Nolde, Marc Chagall ja teised. Esimene maailmasõda koos paljude hukkunud noormeestega jättis kunstnike meeltesse sügava jälje.

Põhiomadused

• Emotsioon esimeseks: ekspressionism seab tunde, meeleolu ja subjektiivse tõlgenduse realistliku kujutamise ette.
• Värv ja vorm: tugevad, kontrastsed värvid, moonutatud või stiliseeritud figuurid ning tugev joonistus- või pintslitöö.
• Väljenduslik vormikeel: deformatsioon, perspektiivi eiramine ja ebaharilikud proportsioonid rõhutavad sisemist pinget või ärevust.
• Tehnilised eripärad: pastoosne värvikasutus, nähtavad pintslilöögid, trükitehnikas (nt puulõiked) jõuline must-valge kontrast.

Ajalooline taust ja peamised suunad

Ekspressionism kujunes peamiselt Saksamaal ja Kesk-Euroopas 1900.–1920. aastatel, olles vastureaktsiooniks industrialiseerumise, urbaniseerumise ja positivismi loodud ühiskondlikele pingetele. Peamine väljendus tekkis maalikunstis, kuid liikumine haaras kiiresti üle ka kirjanduse, teatri, filmi ja muusika.

Kahe tuntud rühma peetakse ekspressionismi võtmesuundadeks: Dresdeni Die Brücke (sageli esindatud Ernst-Ludwig Kirchneri ja tema kaaslaste kaudu) ja Müncheni Der Blaue Reiter (Wassily Kandinsky, Franz Marc, August Macke jt). Need grupid rõhutasid subjektiivset kogemust, vaimseid ja vaatepunkti ning otsisid kunstis uut, elavat vormi.

Tehnikad ja teemad

Ekspressionistid käsitlesid sageli teemasid nagu üksildus, ärevus, vaimuhaigus, linnastumise hirm, sõja trauma ja ühiskonna kriisid. Kuna liikumine püüdis edastada sisemist tunnet, kasutasid kunstnikud järgmisi võtteid:

• kujude ja ruumi moonutamine, et peegeldada psühholoogilist seisundit;
• äratuntavalt intensiivne ja sümboolne värvikasutus;
• ekspressiivne joonistus ja kiire, otsekohene pintslitöö;
• puulõike ja grafika kasutamine – need meediumid lubasid jõulist kontrasti ja lihtsustatud sümboolikat.

Ekspressionism teistes kunstivaldkondades

Film: saksa ekspressionistlik film (näiteks "The Cabinet of Dr. Caligari" ja "Nosferatu") kasutas stiliseeritud lavakujundust, teravaid varjusid ja kreeniseid kompositsioone, et luua õõvastav ja une‑sarnane õhustik.

Teater ja lavakujundus: lavakujunduses kasutati kaldu ja moonutatud elemente, et rõhutada draama sisemist pinget. Ekspressionistlikud näidendid keskendusid sageli indiviidi sisemisele konfliktile ja ühiskondlikule kriitikale.

Muusika: ekspressionismi mõjul tekkisid heliloomingus uued väljendusvormid – atonaalsus ja tugev emotsionaalne intensiivsus olid osa 20. sajandi alguse uuendustest.

Arhitektuur: ekspressionistlik arhitektuur rõhutas skulpturaalseid vorme, ebastandardset ruumilist väljendust ja materjalide otsinguid (nt Bruno Taut, Einstein Tower).

Poliitiline rõhumine ja pärand

1930. aastate Saksamaal kuulutas natsionaalsotsialistlik režiim palju ekspressionistlikke töid "entartete Kunst" (määrdunud kunstiks), konfiskeeris teoseid ja keelas kunstnikele töötamise. Paljud kunstnikud emigreerusid või kõrvaldatud avalikust elust.

Siiski jäi ekspressionismi mõju püsima: see mõjutas hilisemat abstraktset ekspressionismi, neoekspressionismi ja kaasaegseid kunstivorme. Ekspressionismi tähtsus seisneb selle ausas emotsionaalses väljenduses ning vabaduses tõlgendada reaalsust kujutlusvõime kaudu.

Kuidas ekspressionistlikku teost ära tunda?

• tugev emotsionaalne laad (ärevus, hirm, melanhoolia jne);
• värvide ja kujundite eesmärgipärane liialdus;
• figuuride või maastike deformatsioon, mis peegeldab sisemist seisundit;
• kunsti eesmärk on tunda ja mõjutada vaatajat, mitte täpselt kirjeldada tegelikkust.

Lõppsõna

Ekspressionism oli oluline pöördepunkt 20. sajandi kunstiajaloos, sest ta nihutas tähelepanu välisest kujutamisest sisemisele kogemusele. See liikumine laiendas kunstnike väljendusvabadust ja jättis püsiva jälje nii visuaalsetesse kunstidesse kui ka filmile, teatrile ja muusikale.

Küsimused ja vastused

K: Mis on ekspressionism?

K: Millal tekkis ekspressionism?

K: Mida püüdis ekspressionistlik kunst saavutada?

K: Milliseid vorme võtab ekspressionism?

K: Kes on mõned märkimisväärsed ekspressionistid?

K: Kuidas mõjutas esimene maailmasõda ekspressionistlikke kunstnikke?

Otsing