Impressionism

Ajalugu

19. sajandil õppis enamik kunstnikke maalima kunstikoolis või -akadeemias. Akadeemiad olid väga ranged selles osas, kuidas noored kunstnikud õppisid maalima. Populaarset maalimisstiili nimetati klassitsismiks. Klassikalised maalid tehti alati ateljees. Sageli kujutasid need mütoloogilisi lugusid. Kunstnik valmistas end maalimiseks ette, tehes palju joonistusi. Maalid olid väga sujuvalt ja hoolikalt maalitud.

Samal ajal oli mitmeid maalikunstnikke, kes armastasid maalida prantsuse maastikku ja külarahvast realistlikult, erinevalt klassitsismist. Nad tegid sageli väikeseid kiireid maale õues ja lõpetasid need siis ateljees. Nende kunstnike hulka kuuluvad Gustave Courbet ja Jean-Baptiste Corot. Edgar Degas kirjutas 1883: "On üks meister, Corot. Meie ei ole sellega võrreldes midagi, mitte midagi". Grupp noori maalikunstnikke, kes imetlesid nende kunstnike loomingut, sõbrunesid ja hakkasid koos maalima. Need kunstnikud olid Claude Monet, Pierre-Auguste Renoir, Alfred Sisley, Frédéric Bazille, Camille Pissarro, Paul Cézanne ja Armand Guillaumin.

Igal aastal korraldas Pariisi akadeemia suure näituse (kunstinäitus), mida nimetati Salon de Paris. Aastal 1863 pani kunstnik Edouard Manet näitusele pildi "Lõunasöök murul" ("Le déjeuner sur l'herbe"). Salongi kohtunikud keeldusid seda tööd galeriisse riputamast, sest sellel oli kujutatud alasti naine, kes istub rohus koos kahe riietatud mehega. Kui maal oleks kujutanud Vana-Kreeka mütoloogiat, ei oleks see olnud probleem, kuid need mehed kandsid tavalisi ülikondi ning naise kleit ja müts lebasid murul. Võib-olla oli ta hoopis prostituut! Kohtunikud ütlesid, et maal on ebasündsas (väga ebaviisakas). Ka Monet ja tema sõbrad said oma maalid tagasi lükatud. Nad olid vihased ja kohtusid Manet'ga, et seda arutada. Keiser Napoleon III andis loa teisele näitusele, mida nimetati Salon des Refusés, kus näidati kõiki "tagasi lükatud" pilte. Paljud inimesed läksid seda näitust vaatama ja avastasid peagi, et kunstis on tekkinud uus "liikumine", mis erineb üsna palju nende harjumuspärasest stiilist.

1872. aastal moodustasid Monet ja tema sõbrad ühingu nimega "Maalikunstnike, skulptorite ja graveerijate ühistu" (Cooperative and Anonymous Association of Painters, Sculptors, and Engraiver). Nad hakkasid korraldama oma kunstinäitust. Aastal 1874 korraldasid kolmkümmend kunstnikku oma esimese näituse. Kriitik Louis Leroy tegi nende tööde üle nalja ja kirjutas artikli pealkirjaga "Impressionistide näitus". Seda nime hakkas kasutama ka publik, kes näitusele tuli. Maalijad ise hakkasid peagi kasutama nime "impressionistid" ja sellest ajast peale on neid nimetatud selle nime all. Neil oli aastatel 1874-1886 kaheksa näitust. Nad maksid näituste korraldamise eest diilerile nimega Paul Durand-Ruel, kes korraldas näitusi Londonis ja New Yorgis. Ajapikku muutusid nende maalid populaarseks. Mõned impressionistid, Monet ja Renoir, elasid vanaks ja kuulsaks, kuid teised surid väga vaeselt. Peamised kunstnikud, keda nimetatakse "impressionistideks", on Claude Monet, Auguste Renoir, Paul Cézanne, Camille Pissarro, Alfred Sisley, Edgar Degas, Berthe Morisot, Armand Guillaumin, Mary Cassatt, Gustave Caillebotte ja Frederic Bazille.

Paljud kunstnikud töötasid lühikest aega koos impressionistidega, kuid hakkasid siis uusi ideid katsetama. Need kunstnikud maalisid kõik erinevalt, kuid koos nimetatakse neid postimpressionistideks. Nende hulka kuuluvad Georges Seurat, Paul Cézanne, Paul Gauguin, Henri de Toulouse-Lautrec ja Vincent van Gogh.

Samal ajal kui Prantsuse impressionistlikud maalijad töötasid Prantsusmaal, hakkasid ka teiste riikide maalijad maalima õues laiemas stiilis. Lõpuks levis impressionistlik stiil paljudesse Euroopa riikidesse, Põhja-Ameerikasse ja Austraaliasse. Mõned kunstnikud jätkasid impressionistlikus stiilis maalimist kuni 20. sajandini.

Corot, Itaalia maastik. Corot' pildid mõjutasid impressioniste.


Manet, "Lõunasöök murul" ("Le déjeuner sur l'herbe")

Teema ja stiil

Impressionism ja fotograafia

Enne impressionistide aega tegelesid paljud kunstnikud portreede maalimisega. Enne fotoaparaadi leiutamist olid maalitud portreed peamine viis inimese "välimuse" (tema välimuse) jäädvustamiseks. Kuid selleks ajaks, kui impressionistid hakkasid maalima, oli juba palju fotograafe, kellel olid stuudiod, kuhu inimesed said minna, et neid pildistada. Kui kaamerad paranesid, hakkasid fotograafid tegema "hetkefotosid" maastikust ja inimestest õues.

Fotograafial oli maalijatele kaks mõju. Esiteks tähendas see, et neil oli palju raskem elada portreede maalimisega. Paljud kunstnikud jäid väga vaeseks. Teiseks on kaameraga tehtud pildil sageli huvitavad vaatenurgad ja vaatepunktid, mida kunstnikud tavaliselt ei maali. Impressionistlikud maalijad suutsid fotodelt õppida. Paljud impressionistlikud maalid tekitavad vaatajas tunde, nagu oleks ta sealsamas, vaadates stseeni läbi kunstniku silmade.

Teema

Impressionistlikud maalijad ei maalinud oma kujutlusvõimest, kirjandusest, ajaloost või mütoloogiast, nagu enamik teisi 19. sajandi maalikunstnikke. Nad maalisid seda, mida nad nägid ümbritsevas maailmas: linna, kus nad elasid, maastikku, kus nad käisid puhkusel, oma perekonda, sõpru, oma ateljeed ja asju, mis olid nende kodu ümbruses. Mõnikord anti neile "tellimus" (töö), et nad maaliksid kellegi portree.

Impressionistlikele maalijatele meeldis maalida "tavalisi" asju, mis olid osa igapäevaelust. Nad maalisid naisi, kes pesevad ja triikivad, balletitantsijaid, kes teevad harjutusi, hobuseid, kes valmistuvad võidusõiduks, ja igav nägevat teenindajat, kes teenindab klienti. Enne impressioniste ei olnud keegi arvanud, et need teemad on piisavalt huvitavad, et neid maalida.

Kuigi paljud impressionistlikud kunstnikud maalisid inimesi, peetakse neid peamiselt nende maastikumaalide poolest. Impressionistlikud maalijad ei rahuldunud sellega, et nad tegid õues mõned joonistused või kiirelt maalitud visandid ja seejärel ateljees suured pildid. Impressionistlikud maalijad ei rahuldunud maa, hoonete ja puude kuju maalimisega. Nad tahtsid jäädvustada valgust ja ilma.

Tehnika

Impressionistlikud maalijad otsisid "tehnikat" (viis, kuidas midagi teha), et maalida maastikke, mis näitaksid valgust ja ilma. Valgus ja ilm muutuvad kogu aeg. Päikese valgus maastikul muutub iga minut, kui Maa pöördub. Impressionistlikud maalijad vaatasid varasemate prantsuse kunstnike, nagu Camille Corot ja Gustave Courbet, töid. Courbet võttis sageli oma värvid õue ja tegi kiireid värvilisi visandeid, mida ta sai seejärel kasutada suurte maalide tegemiseks oma ateljees. Impressionistlikud maalijad olid rohkem huvitatud visanditest kui valmis maalidest.

Teine kunstnik, Eugene Boudin, istus Deauville'i rannas oma õlivärvidega ja tegi kiireid maale puhkusel viibivatest inimestest. Mõnikord ostsid nad tema maale suveniiriks.

Claude Monet kohtus Boudiniga ja õppis, et ainus viis "jäädvustada" maastiku välimust konkreetsel ajal oli maalida väikseid pilte väga kiiresti ja vaevumata värve segama, et saavutada kenad ja ühtlased värvid. Impressionistlikud maalijad kasutasid suuri pintslitõmbeid erinevate erksate värvidega ja lasid neil lõuendil seguneda, selle asemel, et neid eelnevalt paletil hoolikalt segada. Sellisel viisil maalides, ilma üksikasjadega vaeva nägemata, jäädvustasid impressionistlikud maalijad realistliku "mulje" maailmast, mida nad enda ümber nägid.

Mõned asjad, mida nad maalisid, olid järgmised: linna kohal õrnalt langev lumi, roosas hommikuvalguses jõel tõusev udu, inimesed, kes kõnnivad läbi nisupõllu, kus kasvavad erkpunased moonid, päikesevalgus, mis langeb läbi lehtede tantsivatele inimestele, rong, mis saadab suitsupilvi suures raudteejaamas, ja vesiroosid, mis ujuvad tiigis langevate pajude all.

Enamik impressionistlikke maastikumaale on väikesed, et kunstnik saaks neid õues kanda. Mõned kunstnikud, eriti Claude Monet, võtsid mitu lõuendit ning päeva edenedes ja valguse muutudes pani ta ühe maha ja võttis teise üles. Ta rentis endale toa, kust ta nägi Roueni katedraali, nii et ta võis seda aknast erinevatel kellaaegadel maalida. Monet tegi ka seeria heinaküünide maale, mis kujutavad neid põllul seistes eri nurkade alt ja igasuguse ilmaga, nii ereda päikesepaiste, hommikuse külma kui ka lume all. Maale, mis on tehtud õues, nimetatakse "plein air" maalideks. Impressionistlikud maalijad käisid sageli koos maalimisretkedel, nii et on palju pilte, mida saab võrrelda.

Degas, Naine peseb end oma magamistoas. Impressionistid maalisid igapäevaseid teemasid, sageli justkui vaataksid nad läbi kaamera.


Monet, Cliffs at Pourville. Erksavärvilisi värve on kasutatud ilma neid segamata.

Muud impressionistlikud kunstivormid

Mõistet "impressionism" on kasutatud ka teiste kunstiliikide, näiteks kirjutamise ja muusika puhul. Octave Mirbeau'd kirjeldatakse sageli kui impressionistlikku kirjanikku. 1887. aastal ütlesid muusikakriitikud, et Claude Debussy teosed on impressionistlikud. Hiljem nimetati impressionistideks ka teisi heliloojaid, sealhulgas Maurice Ravel, Paul Dukas, Erik Satie ja Albert Roussel.

Impressionistlike maalide galerii

Iga pildi suurendamiseks klõpsake sellel, et näha, kuidas iga kunstnik on kasutanud pintslit ja värvi.

Stseeni jäädvustamine

Näeme nagu kaamera

Inimesed õues

Muutuvad aastaajad linnas

Valgus vee peal

Ajakava: Impressionistide elu

Impressionistid

Seotud leheküljed

• Postimpressionistid
• Uusimpressionism
• Pointillism
• Ekspressionism
• Fauvism
• Kubism
• Impressionistlik muusika