Édouard Manet

Life

Koolitus

Édouard Manet sündis 23. jaanuaril 1832 Pariisis jõukasse perekonda. Kui ta üles kasvas, julgustas onu teda maalima ja joonistama, kuid isa soovis, et ta astuks mereväe teenistusse. Lõpuks lubati tal end maalikunstnikuks koolitada. Manet töötas aastatel 1850-1856 akadeemilise maalikunstniku Thomas Couture'i ateljees, kes oli suurte ajalooliste maalide maalikunstnik. Vabal ajal kopeeris ta Louvre'i vanu meistreid.

Tudengina külastas ta Saksamaad, Itaaliat ja Madalmaid, kus ta vaatas renessanss- ja barokkmeistrite, nagu Frans Hals, ning hispaania maalijate, nagu Diego Velázquez ja Goya, maale.

1856. aastal avas Manet oma ateljee. Üks selle aja tuntumaid prantsuse maalikunstnikke oli Gustave Courbet, kes maalis stiilis, mida nimetatakse realismiks. Courbet püüdis oma piltidel näidata talude ja külade vaeste tööinimeste elu. Manet hakkas maalima kerjuseid, lauljaid ja inimesi kohvikutes. Tema stiil ei sarnanenud Courbet' omaga, sest ta kasutas suuri pintslitõmbeid ilma paljude detailideta. Courbet' maalid olid tumedad ja sünged, sest ta värvis kõik oma lõuendid pruuniks, enne kui ta figuurid sisse pani. Manet' maalid olid heledamad ja heledamad, kus oli palju valget värvi ja sageli olid väikesed osad värvitud helesinise ja punase värviga.

1863. aastal abiellus Manet Suzanne Leenhoffiga, kelle isa oli palganud Manet' ja tema noorema venna Eugene'i klaveriõpetajaks. Suzanne'il oli üheteistkümneaastane poeg Leon Koella Leenhoff, kes poseeris sageli Manet' maalide jaoks mudelina.

Impressionism

Igal aastal korraldas Pariisi akadeemia suure näituse (kunstinäitus), mida nimetati Salon de Paris. 1863. aastal pani Manet näitusele pildi "Lõunasöök murul" ("Le déjeuner sur l'herbe"). Saloni kohtunikud keeldusid seda tööd galeriis üles riputamast, sest sellel oli kujutatud alasti naine, kes istub murul koos kahe riietatud mehega. Kui maal oleks kujutanud Vana-Kreeka mütoloogiat, ei oleks see olnud probleem, kuid need mehed kandsid tavalisi ülikondi ning naise kleit ja müts lebasid murul. Võib-olla oli ta prostituut. Kohtunikud ütlesid, et maal on ebasündsas (väga ebaviisakas).

Sel ajal oli grupp noori kunstnikke, kes maalisid peamiselt maastikke. Need olid Claude Monet, Pierre-Auguste Renoir, Alfred Sisley, Frédéric Bazille, Camille Pissarro, Paul Cézanne ja Armand Guillaumin. Monet ja tema sõbrad lasid ka oma maalid ära pöörata. Nad olid vihased ja kohtusid Manet'ga, et seda arutada. Keiser Napoleon III andis loa teise näituse korraldamiseks, mida nimetati Salon des Refuses'iks ja kus näidati kõiki "tagasi lükatud" pilte. Paljud inimesed käisid seda näitust vaatamas ja avastasid peagi, et kunstis on tekkinud uus "liikumine", mis erineb üsna palju sellest stiilist, millega nad olid harjunud.

1874. aastal korraldasid kolmkümmend impressionistlikku kunstnikku oma esimese näituse. Peamised kunstnikud, keda nimetatakse "impressionistideks", on Claude Monet, Auguste Renoir, Paul Cézanne, Camille Pissarro, Alfred Sisley, Edgar Degas ja Berthe Morisot. Manet sõbrunes Berthe Morisot'ga, kes hiljem abiellus tema venna Eugene Manet'ga. Manet julgustas Morisot'd tema maalimisega. Morisot omakorda julgustas Manet'd maalima õues, nii nagu seda tegid Monet ja teised impressionistlikud maalijad. Monet maalis mõned maastikud, meremaastikud ja linnastseenid impressionistlikus stiilis. Enamik tema maalidest on siiski "figuratiivsed" (need on pildid inimestest).

Manet' maalidel on tavaliselt kujutatud inimesi, kes elavad oma tavalist elu. Nad kujutavad inimesi kodus ja tööl või väljas ja nautimas. Üks maal on väga erinev. See on kohutav stseen, mis kujutab Mehhiko keisri Maximilliani hukkamist laskekomando poolt.

Manet suri Pariisis süüfilisse 51-aastaselt. 51-aastaselt on ta maetud Passy kalmistule Pariisis.

Baar Folies-Bergère'is , 1882, üks Manet' viimaseid maale.

Galerii