Édouard Manet — prantsuse impressionist ja maalikunstnik: elu ja teosed

Édouard Manet (prantsuse keeles edwaʁ manɛ), 23. jaanuar 1832 - 30. aprill 1883, oli prantsuse impressionistlik maalikunstnik. Ta oli üks esimesi 19. sajandi maalikunstnikke, kes maalis moodsa maailma igapäevaelu teemasid. See tegi ta väga oluliseks kaasaegse maalikunsti jaoks, eriti ülemineku puhul realismilt impressionismile.

Mõned tema maalid olid väga vastuolulised. Maalid "Lõunasöök murul" ja "Olümpia" olid lähtepunktiks noorte maalikunstnike rühmale, kes hakkasid arendama seda, mida hiljem nimetati impressionismiks.

Elu ja haridus

Manet sündis Pariisis hästi situeritud perekonnas. Nooruses õppis ta nii klassikalise akadeemilise maali kui ka otse elust maalimise tehnikaid: tal olid õpingud École des Beaux-Arts’i kõrval, kuid ta otsis ka praktilisi teadmisi ja õppis vanu meistreid — eriti Hispaania meistreid nagu Velázquez. Reisimised ja kontaktid kolleegidega aitasid kujundada tema modernset lähenemist kunstile.

Stiil ja tehnikad

Maneti looming eristub otsekohesusest ja julge pintslitööga viimistluse poolest. Ta kasutas sageli lahtist, nähtavat pintslitõmmet, lihtsustatud kompositsioone ning teravat valguse ja varju kontrasti. Tema eesmärk ei olnud idealiseerida motiive, vaid kujutada kaasaegset elu — kohvikuid, kabareesid, linnapargis jalutavaid inimesi ja portreesid. Manet võttis mõjutusi nii realismist kui ka vanematest meistritest, kombineerides neid moodsate teemadega.

Tuntud tööd

• Le Déjeuner sur l'herbe (tuntud eesti keeles "Lõunasöök murul", 1863) — töö, mis tekitas skandaali ja eksponeeriti ajal Salon des Refusés' näitusel.
• Olympia (tuntud eesti keeles "Olümpia", 1863/1865) — provokatiivne alasti naisfiguur, mis häiris publikut ja kriitikat.
• Music in the Tuileries (1862) — Pariisi elu kujutis, kus katsealused on nähtavad tänavapildis.
• The Fifer (1866) — lihtne, dekoratiivne portree markantse taustavärviga.
• The Balcony (1868–1869) — iseloomulik näide Maneti huvist modernse linnaelu vastu.
• Portrait of Émile Zola (1868) — portree tema sõbrast ja toetajast, kirjanikust Zolast.
• A Bar at the Folies-Bergère (1882) — üks tema hilisemaid ja tunnustatumaid töid, peeglite ja avaliku ruumi keeruka sümboolikaga.

Vastuolud ja avalik vastuvõtt

Maneti tööd pälvisid nii tugevat imetlust kui ka teravat kriitikat. Tema julged kompositsioonid ja otsekohene kujutamine rikkusid traditsioonilisi akadeemilisi norme. Kuigi ta oli oma sõprade hulgas, kes hiljem moodustasid impressionistide ringi, ei tähendanud see täielikku liitumist abstraktse manifestiga — Manet eksponeeris sageli ametlikes Salonites ja hoidis iseseisvat positsiooni.

Tervis, hilisem elu ja pärand

Maneti tervis hakkas halvenema 1870. aastate lõpus; ta pidas vastu hoolimata valudest ja piirangutest ning jätkas maalimist kuni elu lõpuni. Ta suri 1883. aastal Pariisis. Tema mõju oli aga kauakestev: nooremad kunstnikud — sealhulgas Monet, Renoir ja Degas — hindasid tema vabadust ja töid, mis aitasid avada ukse moodsale maalikunstile.

Pärand: Manetit peetakse üheks modernse maali teerajajatest. Tema tööde säilitus- ja näitusekogud asuvad paljudes suuremates muuseumides, kus neid uuritakse kui üleminekuastet realismist impressionismi ja kaasaegse kunsti suunas.

Miks Manet on tähtis

Édouard Manet rõhutas kunstis tänapäevast elu, isikupärast tõlgendust ja vabadust akadeemilistest reeglitest. Tema eksperimenteerimine värviga, kompositsiooniga ja teemavalikuga mõjutas kogu lääne maalikunsti arengut 19. sajandi teisest poolest alates.

Life

Koolitus

Édouard Manet sündis 23. jaanuaril 1832 Pariisis jõukasse perekonda. Kui ta üles kasvas, julgustas onu teda maalima ja joonistama, kuid isa soovis, et ta astuks mereväe teenistusse. Lõpuks lubati tal end maalikunstnikuks koolitada. Manet töötas aastatel 1850-1856 akadeemilise maalikunstniku Thomas Couture'i ateljees, kes oli suurte ajalooliste maalide maalikunstnik. Vabal ajal kopeeris ta Louvre'i vanu meistreid.

Tudengina külastas ta Saksamaad, Itaaliat ja Madalmaid, kus ta vaatas renessanss- ja barokkmeistrite, nagu Frans Hals, ning hispaania maalijate, nagu Diego Velázquez ja Goya, maale.

1856. aastal avas Manet oma ateljee. Üks selle aja tuntumaid prantsuse maalikunstnikke oli Gustave Courbet, kes maalis stiilis, mida nimetatakse realismiks. Courbet püüdis oma piltidel näidata talude ja külade vaeste tööinimeste elu. Manet hakkas maalima kerjuseid, lauljaid ja inimesi kohvikutes. Tema stiil ei sarnanenud Courbet' omaga, sest ta kasutas suuri pintslitõmbeid ilma paljude detailideta. Courbet' maalid olid tumedad ja sünged, sest ta värvis kõik oma lõuendid pruuniks, enne kui ta figuurid sisse pani. Manet' maalid olid heledamad ja heledamad, kus oli palju valget värvi ja sageli olid väikesed osad värvitud helesinise ja punase värviga.

1863. aastal abiellus Manet Suzanne Leenhoffiga, kelle isa oli palganud Manet' ja tema noorema venna Eugene'i klaveriõpetajaks. Suzanne'il oli üheteistkümneaastane poeg Leon Koella Leenhoff, kes poseeris sageli Manet' maalide jaoks mudelina.

Impressionism

Igal aastal korraldas Pariisi akadeemia suure näituse (kunstinäitus), mida nimetati Salon de Paris. 1863. aastal pani Manet näitusele pildi "Lõunasöök murul" ("Le déjeuner sur l'herbe"). Saloni kohtunikud keeldusid seda tööd galeriis üles riputamast, sest sellel oli kujutatud alasti naine, kes istub murul koos kahe riietatud mehega. Kui maal oleks kujutanud Vana-Kreeka mütoloogiat, ei oleks see olnud probleem, kuid need mehed kandsid tavalisi ülikondi ning naise kleit ja müts lebasid murul. Võib-olla oli ta prostituut. Kohtunikud ütlesid, et maal on ebasündsas (väga ebaviisakas).

Sel ajal oli grupp noori kunstnikke, kes maalisid peamiselt maastikke. Need olid Claude Monet, Pierre-Auguste Renoir, Alfred Sisley, Frédéric Bazille, Camille Pissarro, Paul Cézanne ja Armand Guillaumin. Monet ja tema sõbrad lasid ka oma maalid ära pöörata. Nad olid vihased ja kohtusid Manet'ga, et seda arutada. Keiser Napoleon III andis loa teise näituse korraldamiseks, mida nimetati Salon des Refuses'iks ja kus näidati kõiki "tagasi lükatud" pilte. Paljud inimesed käisid seda näitust vaatamas ja avastasid peagi, et kunstis on tekkinud uus "liikumine", mis erineb üsna palju sellest stiilist, millega nad olid harjunud.

1874. aastal korraldasid kolmkümmend impressionistlikku kunstnikku oma esimese näituse. Peamised kunstnikud, keda nimetatakse "impressionistideks", on Claude Monet, Auguste Renoir, Paul Cézanne, Camille Pissarro, Alfred Sisley, Edgar Degas ja Berthe Morisot. Manet sõbrunes Berthe Morisot'ga, kes hiljem abiellus tema venna Eugene Manet'ga. Manet julgustas Morisot'd tema maalimisega. Morisot omakorda julgustas Manet'd maalima õues, nii nagu seda tegid Monet ja teised impressionistlikud maalijad. Monet maalis mõned maastikud, meremaastikud ja linnastseenid impressionistlikus stiilis. Enamik tema maalidest on siiski "figuratiivsed" (need on pildid inimestest).

Manet' maalidel on tavaliselt kujutatud inimesi, kes elavad oma tavalist elu. Nad kujutavad inimesi kodus ja tööl või väljas ja nautimas. Üks maal on väga erinev. See on kohutav stseen, mis kujutab Mehhiko keisri Maximilliani hukkamist laskekomando poolt.

Manet suri Pariisis süüfilisse 51-aastaselt. 51-aastaselt on ta maetud Passy kalmistule Pariisis.

Baar Folies-Bergère'is , 1882, üks Manet' viimaseid maale.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Édouard Manet?

K: Mille poolest on Édouard Manet tuntud?

K: Miks olid mõned Édouard Manet' maalid vastuolulised?

K: Millised Édouard Manet' maalid olid impressionismi lähtepunktiks?

K: Millist mõju avaldas Édouard Manet kaasaegsele maalikunstile?

K: Millal Édouard Manet sündis ja millal ta suri?

K: Kuidas hääldatakse Édouard Manet' nime prantsuse keeles?

Otsing