Gustave Courbet

Varajane elu

Courbet sündis 1819. aastal ja oli Régis ja Sylvie Oudot Courbet' poeg Ornansis, Doubs'is. Courbet' õed Zoé, Zélie ja Juliette olid tema esimesed modellid joonistamisel ja maalimisel.

Kui Courbet oli kahekümneaastane, läks ta 1839. aastal Pariisi ja töötas kahe teise maalikunstniku, Steubeni ja Hesse ateljees. Ta ei olnud seal rahul ja tahtis töötada iseseisvalt. Ta uuris paljude suurte meistrite, sealhulgas Goya, Velazqueze ja Tizianuse töid. Sel ajal maalis ta mitu autoportreed. Ta naasis sageli koju Ornansisse, et jahti pidada, kala püüda ja leida inspiratsiooni maastikul ja maaelust.

Aastatel 1846-1847 reisis Coubet Hollandisse ja Belgiasse, kus ta uuris Rembrandti, Franz Halli ja Jan Steeni maale, kes kõik maalisid 1600ndatel aastatel. Nende kunstnike maalid kujutasid sageli realistlikke stseene ja portreid igapäevaelust. Nad kujutasid tavalisi inimesi koos laua taga, tantsimas, kirjutamas, toiduvalmistamisel, ameti- ja äritegevuses ning põllul töötamas. Palju oli ka pilte sõduritest. Courbet otsustas, et ta tahab maalida tavalise elu stseene nii, nagu need kunstnikud seda tegid. Ta ei tahtnud maalida stseene kirjandusest, ajaloost või mütoloogiast, nagu enamik teisi kunstnikke Prantsusmaal sel ajal. ⁸³

Eneseportree (meeleheitlik mees), u. 1843-1845 (erakogu)

Success

Courbet maalis suure pildi Ornans'i igapäevaelust. Maal, mille pealkiri on "Pärast õhtusööki Ornansis", kujutab nelja meest, kes on just lõpetanud söögi väikese laua taga, mis asub võib-olla mõnes kõrtsis. Üks mees mängib viiulit, üks mees süütab piipu. Courbet istub ja kuulab, pea käele toetatud. Suur koer kubiseb tooli all. Courbet näitas seda maali Pariisi Salonginäitusel. See oli suur edu. See võitis kuldmedali ja Prantsuse valitsus ostis selle ära.³² Kuldmedali tõttu võis Courbet oma pilte Salonide näitustel üles riputada, ilma et žürii oleks neid eelnevalt kontrollinud. Seda reeglit muudeti 1857. aastal.⁵⁵ Courbet' tööd ning Honoré Daumier' ja Jean-François Millet' tööd said tuntuks realismi nime all. Sarnaselt hollandi maalijatele, keda ta imetles, maalis Courbet sageli laiade, jämedate pintslitõmmetega. Ta kasutas oma maalidel sageli tumedaid maavärve, eriti pruuni.

Kivi purustajad

1849. aastal nägi Courbet kahte inimest, kes töötasid tee ääres ja purustasid väikeste haamritega suuri kive kruusaks. Üks oli vana mees ja teine noor poiss. Courbet maalis sellest stseenist pildi. Ta seletas seda sõbrale: "Nii täielikku vaesuse väljendust kohtab harva, ja nii sain ma just siis ja seal maalidee. Ütlesin, et nad tuleksid järgmisel hommikul minu ateljeesse."

Sellest pildist sai peagi üks kuulsamaid stseene vaeste inimeste elust, mis on kunagi maalitud. See hävitati Teise maailmasõja ajal Dresdenis. ³¹

Matmine Ornansis

Courbet' teine oluline maal, mida näidati 1850. aasta salongis, oli stseen tema küla elust. Alates 1849. aastast maalis ta oma eelmisel aastal surnud onu matuseid. Courbet kutsus kõik matustel osalenud külaelanikud ükshaaval oma ateljeesse poseerima, kuni pilt oli valmis. Maal oli väga suur, 3,1 korda 22 jalga (3,1 korda 6,6 meetrit). Kuulus kunstnik Jacques Louis David oli kunagi samamoodi maalinud väga suure pildi. Davidi pilt kujutas Napoleoni kroonimist ja näitas kõiki kohalviibijaid.

Mõned inimesed kiitsid Ornansis toimunud matuseid, kuid teised inimesed olid selle üle väga vihased. Nad arvasid, et oli vale näidata tavalise inimese matmist suurel maalil, nagu oleks ta sama tähtis kui keiser. Nad arvasid, et on vale näidata küla vaeseid inimesi nende vanade riiete ja räpaste saabastega, nagu oleksid nad kõik sama tähtsad kui lordid ja daamid.⁴ Mõned kriitikud ütlesid, et Courbet püüdis meelega maalida inetust. Paljud inimesed tulid pilti vaatama ja neile meeldis uus realistlik maalimisviis. Courbet ütles: "Matused Ornansis" oli .... romantismi matus. "

Courbet'st sai kuulsus. (Ta sai kuulsaks ja temast kirjutati ajalehtedes - nagu filmistaarist.) Inimesed ütlesid, et ta oli geenius, "kohutav sotsialist" ja "metslane".⁸ Courbet kirjutas 1850. aastal ühele sõbrale:

"

...meie väga tsiviliseeritud ühiskonnas on vaja elada metslase elu. Ma pean olema vaba isegi valitsustest. Rahvas on minu sümpaatia, ma pean pöörduma otse nende poole.

"

1850ndatel aastatel maalis Courbet veel palju teisi pilte, kus ta kasutas teemadena tavalisi inimesi ja sõpru, näiteks "Küla neiud" (1852), "Maadlejad" (1853), "Suplejad" (1853), "Uinuv ketraja" (1853) ja "Nisu sõelurid" (1854).

Kunstniku ateljee

Seejärel maalis Courbet veel ühe tohutu pildi. See maal kannab pealkirja "Kunstniku ateljee" ja kujutab seitset aastat tema maalikunstniku elust. Ta kujutab end pildi keskel, töötades suure maastikumaali kallal. Tema taga on kunstnikumudel, kes on alasti. Ümberringi on Courbet' sõbrad ja inimesed tema külast. Tema ema seisab ühel pool pilti. Teine naine istub põrandal ja toidab oma last. Väike poiss vaatab kunstnikku, samal ajal kui valge kass mängib põrandal.

1855. aastal võttis Coubet selle pildi koos Ornani matuse ja kaheteistkümne teise maaliga Pariisi suurele rahvusvahelisele näitusele "Exposition Universelle". Kaks suurimat maali ja veel üks saadeti ära, sest ruumi ei olnud piisavalt. Courbet oli vihane. Ta laskis oma hoone püsti panna ja näitas nelikümmend oma maali.⁵² Paljud teised kunstnikud kiitsid Courbet'd, kuid mõned inimesed naersid tema üle ja publik ei ostnud väga palju tema pilte.⁸⁴ Tänu sellele, mida ta oli teinud, kuulsid nooremad kunstnikud temast ja imetlesid teda. Nende hulka kuulusid nii James McNeill Whistler Ameerika Ühendriikides kui ka Édouard Manet Prantsusmaal.

Hilisem elu

1857. aastal näitas Courbet Saloni näitusel kuut pilti. Üks oli jahistseen ja üks pilt kahest prostituudist, kes lamavad Pariisi Seine'i jõe kaldal puu all. Näitusele tuli palju inimesi. Jahistseenid olid väga populaarsed suurte majade saalide ja söögitubade kaunistamiseks. ⁵²

Kogu oma ülejäänud elu jooksul maalis Courbet erootilisi pilte, nagu pilt prostituutidest, ja ka palju teisi jahipidamisstseene. Tema viimane erootiline maal kandis pealkirja "Maailma päritolu" ja oli lähivaatepilt naise suguelunditest. Seda maali ei näidatud avalikul näitusel enne 1988. aastat. Ta maalis ka palju maastikke, mida ta alustas välitingimustes tehtud visanditest, mille ta siis oma ateljees suurteks maalideks muutis. 1870. aastateks peeti Courbet'd üheks juhtivaks kunstnikuks Prantsusmaal. Keiser pakkus Courbet'le võimalust määrata Courbet'le Légion d'honneur'i liige, mis oli Prantsusmaa kõrgeim autasu, kuid Courbet keeldus seda vastu võtmast. Ta uskus, et ta kuulub vaeste ja tavaliste inimeste, mitte kõrgete ja võimsate hulka.

Sel ajal oli Prantsusmaal palju poliitilisi probleeme. Courbet sekkus poliitilistesse probleemidesse. 1871. aastal süüdistati teda selles, et Vendôme'i samba nime kandev avalik monument oli lammutatud. Ta pandi kuueks kuuks vangi. 1873. aastal ootas uus valitsus, et ta maksaks monumendi taastamise ja tagasi panemise eest. Kuna tal ei olnud piisavalt raha, lahkus ta Prantsusmaalt ja asus elama Šveitsi. Valitsus otsustas seada tingimused nii, et Courbet võiks maksta samba eest 33 aasta jooksul 10 000 frangi suuruste aastamaksetena. Courbet suri La Tour-de-Peilz'is, Šveitsis, 31. detsembril 1877, päev enne esimese makse tasumise tähtaega. Ta oli 58-aastane ja suri maksahaigusesse, mida süvendas tugev joomine.

Kaks prostituuti Seine'i kaldal , (1856)


Kunstniku ateljee , 1855, 359 × 598 cm (141,33 × 235,43 in), õli lõuendil, Musée d'Orsay, Pariis.


Kivirikkurid, 1849


Gustave Courbet, matused Ornansis, 1849-1850, õli lõuendil, Musée d'Orsay, Pariis.

Galerii

Seotud leheküljed

• Romantika
• Sotsiaalne realism
• Impressionism
• Postimpressionistid