Sotsiaaldemokraatia: määratlus, põhimõtted ja seos sotsialismiga
Sotsialism on majanduslik ja poliitiline süsteem. See on ühiskonnakorralduse majandusteooria. See usub, et rikkuse loomise, liikumise ja kauplemise vahendid peaksid olema tööliste omanduses või nende kontrolli all. See tähendab, et toodetud raha kuulub inimestele, kes neid asju valmistavad, mitte eraomanike grupile. Inimesi, kes nõustuvad seda tüüpi süsteemiga, nimetatakse sotsialistideks.
Sotsialistid omavad rikkuse loomise vahendeid peamiselt kahel viisil: kas riigi poolt töötajate nimel või töötajate omanduses olevate kooperatiivide kaudu. Sotsiaaldemokraadid usuvad, et kõik ühiskonnas tehakse inimeste ja kodanike ühistööna.
Sotsiaaldemokraatia: määratlus
Sotsiaaldemokraatia on poliitiline ideoloogia ja liikumine, mis püüab ühendada demokraatliku valitsemise ja sotsiaalse õigluse põhimõtted. Erinevalt radikaalsest sotsialismist ei nõua sotsiaaldemokraatia tavaliselt kapitaali ja tootmisvahendite täielikku ühisomandit; selle asemel toetab ta segamajandust, kus eraomand eksisteerib, kuid riik ja ühiskond sekkuvad aktiivselt, et vähendada ebavõrdsust ja tagada sotsiaalsed hüved kõigile.
Põhimõtted ja poliitikad
- Demokraatlikkus: otsuste tegemine peab toimuma vabade valimiste ja institutsioonide kaudu, kus austatakse kodanike põhivabadusi.
- Sotsiaalne õiglus ja võrdsus: eesmärgiks on vähendada tulude ja võimaluste ebavõrdsust läbi maksusüsteemide, ümberjagamise ja sotsiaalsete teenuste.
- Võrdne juurdepääs teenustele: haridus, tervishoid ja elamisteenused peavad olema kättesaadavad sõltumata sissetulekust.
- Segamajandus: turumajanduse ja riikliku reguleerimise kombinatsioon — turg töötab, kuid riik sekkub, et korrektselt toimida finants- ja töövaldkonnas.
- Töötajate õigused ja kollektiivlepingud: sotsiaaldemokraatia toetab tugevaid ametiühinguid, kollektiivläbirääkimisi ja tööõigusi.
- Sotsiaalne turvavõrk: töötuse-, pensioni- ja teiste toetuste süsteemid, et kaitsta inimesi riskide ja majanduskriiside korral.
Seos sotsialismiga
Sotsiaaldemokraatia on ajaloos tihedalt seotud sotsialismiga. Paljudest sotsiaaldemokraatlikest parteidest sai alguse sotsialistlikest liikumistest 19. ja 20. sajandil. Kuid juba varajases arengus tekkis diskussioon, kas ühiskondlikke muutusi saavutada revolutsiooni või reformide kaudu. Sotsiaaldemokraatia kaldus järjest enam reformistlikule, parlamentaarsele teele — see tähendab, et eesmärk on sotsiaalsed parandused läbi seaduste, sotsiaalpoliitika ja demokraatliku osaluse, mitte tootmisvahendite täielik riigistamine.
Oluline erinevus on see, et sotsiaaldemokraadid enamasti aktsepteerivad turumajandust ja eraomandit, kuid tahavad seda suunata ja reguleerida sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks. Sotsialism rõhutab sageli tootmisvahendite ühiskondlikku omandit ja suuremas mahus ühiskondlikku kontrolli majanduse üle. Samas on reaalses poliitikas piiritus kattuvusi: sotsiaaldemokraadid võivad toetada riigile kuuluvaid ettevõtteid teatud sektorites, ja sotsialistid võisid ajalooliselt toetada demokraatlikku osalust.
Näited ja rakendused
Sotsiaaldemokraatia on mõjutanud paljude riikide poliitikat, eriti Põhjamaades (Rootsi, Norra, Taani, Soome), kus on kombineeritud ulatuslik sotsiaalhoolekanne, kõrge maksukoormus ja tugevad avalikud teenused koos hästi toimiva turumajandusega. Sotsiaaldemokraatlikud parteid on sageli osalenud valitsustes, rakendades tööõiguse, hariduse ja tervishoiu reforme ning sotsiaalse julgeoleku süsteemide laiendamist.
Kriitika ja tänapäevased väljakutsed
Sotsiaaldemokraatial on ka kriitikuid. Mõned vasakpoolsemad argumenteerivad, et see teeb liiga suuri kompromisse kapitalismi hüvedega ja ei adresseeri süsteemseid ebavõrdsuse juuri. Teised, eriti parempoolsed kriitikud, väidavad, et kõrged maksud ja regulatsioonid vähendavad majanduse efektiivsust ja ettevõtlusvõimet. Tänapäeval seisavad sotsiaaldemokraadid silmitsi väljakutsetega nagu globaliseerumine, tehnoloogiline muutus, kliimamuutusega kohanemine ja poliitilise populismi tõus — kõik nõuavad uusi lahendusi, mis ühendavad sotsiaalse õigluse ja majanduse konkurentsivõime.
Kokkuvõte
Sotsiaaldemokraatia on pragmaatiline ja demokraatlik lähenemine sotsiaalsele muutusele: eesmärk on tagada suurem sotsiaalne võrdsus, heaolu ja õiglane majandus, kuid seda saavutada peamiselt reformide ja demokraatlike institutsioonide kaudu, mitte tootmisvahendite täieliku kollektiviseerimise teel. Selle seos sotsialismiga on ajalooline ja ideoloogiline — jagatud alusmõtted sotsiaalse õiguse ja töötajate õiguste kohta — kuid sotsiaaldemokraatia eristub oma rõhuasetusega demokraatiale, turu ja riigi koostööle ning reformilisele lähenemisele.
New Harmony, Robert Oweni esitatud näidiskogukond, 1838
Sotsialismi vormid
Sotsialismi on mitut liiki. Kõigi liikide puhul kuulub tootmisvahend vähemalt põhimõtteliselt töölistele. Peamised erinevused eri variantide vahel on vaba turu roll (turuplaneerimine), tootmisvahendite kontrollimine, tööliste juhtimise roll ja valitsuse roll majanduses.
Kollektiviseerimine
Teine sotsialismi liik on "kollektiviseerimine". Selles süsteemis jagatakse raha ja kaupu võrdsemalt inimeste vahel, kusjuures valitsus kontrollib neid. Teoreetiliselt toob see süsteem kaasa klassidevahelise lõhe vähenemise, kusjuures riik aitab riigi vaeseimaid inimesi, samal ajal kui rikkamad nõustuvad kõrgemate maksude ja majanduspiirangutega.
Kommunism kui eesmärk
Mõned sotsialistid usuvad, et sotsialism areneb edasi selliseks süsteemiks, mida nad peavad arenenumaks: kommunismiks, kus ei ole riiki, raha ega ühiskonnaklasse. []Marksistlikus teoorias on sotsialism ajutine sotsiaalne seisund kapitalismi ja kommunismi vahel, kuigi mõned sotsialistid ei kavatse kommunismi üle minna. []
Paljud nimetavad neid majandusteooriaid üheks "kommunismiks", kui nad peavad silmas Venemaa bolševike partei marksistlikke ja leninistlikke ideid ja tõekspidamisi. Marx uskus, et kapitalism järgib feodalismi majanduslikku ja poliitilist süsteemi. Samuti uskus ta, et kapitalism kohtleb paljusid inimesi ebaõiglaselt ja et need inimesed hakkavad lõpuks mässama ja lähevad üle sotsialismile. Ta arvas ka, et sotsialism võib olla teine sild teel kommunismi. Paljud inimesed kasutavad aga sõna "kommunist" sotsialistliku riigi kohta vääralt kui halvustavat solvangut. Teised nimetavad seda "riigisotsialismiks", et eristada seda kommunistlikust eesmärgist, mis ei vaja riiki ega mingit valitsemisvormi. Mittekommunistide jaoks kasutatakse sõna "sotsialism" nüüd enamasti katsete kohta jõuda demokraatlikus riigis sellele eesmärgile lähedale.
Demokraatlik sotsialism
Demokraatlik sotsialism on demokraatia kaudu saavutatud sotsialismi liik. Demokraatliku sotsialismi peamine meetod on ühiskonna muutmine pigem aeglaste reformide kui kiire revolutsiooni kaudu. Demokraatlik sotsialism tahab tavaliselt sarnaselt sotsiaaldemokraatiaga reformida kapitalismi järk-järgult, kuid need reformid ei peatu enne, kui ei ole enam kapitali, mida teenindada. Demokraatlik sotsialism toob tavaliselt kaasa ka selle, et kõik ettevõtted tegutsevad töölistele kuuluvate ühistutena.
Sotsiaaldemokraatia
Sotsiaaldemokraatia on omamoodi kapitalism, mis püüab segada sotsialismi ja kapitalismi osi. See ei ole sotsialismi vorm, kuid jagab sellega mõningaid ideid. Selles süsteemis võtab valitsus, vaatamata sellele, et eraomand on endiselt olemas, rikkadelt raha ja annab seda vaestele, et vähendada ebavõrdsust, tavaliselt sotsiaalprogrammide kujul. Kuigi sotsiaaldemokraatia ja sotsialismi kavatsused võivad olla sarnased või ühised, säilitab sotsiaaldemokraatia kapitalistliku süsteemi ja reformib seda pisut. Sotsialism tähendaks kapitalistlikust süsteemist täielikku vabanemist. Sotsiaaldemokraatiat aetakse sageli segamini demokraatliku sotsialismiga, kuna nende nimed on sarnased ja neil on samad lühiajalised eesmärgid. Suurim erinevus on see, et sotsiaaldemokraadid tahavad lõpetada kapitalismi reformimise, kui nende reformid on nende arvates piisavalt head, kuid demokraatlikud sotsialistid ei peatu enne, kui kapitalism on kadunud. Mõned näited sotsiaaldemokraatiate kohta on Skandinaavia riigid.
Sotsiaaldemokraatlikes riikides subsideeritakse mõningaid teenuseid ja tööstusharusid (neile antakse raha, et aidata neil toimida) või neid kontrollib osaliselt valitsus või mõlemat. Näiteks haridus, tervishoid, elamumajandus, kommunaalteenused ja ühistransport on mõned tööstusharud, mida valitsus võib sotsiaaldemokraatias omada/toetada. Enamasti saavad nendes tööstusharudes töötavad inimesed palka valitsuse poolt, mille raha maksab rahvas maksudena. Tugev hoolekandesüsteem on sotsiaaldemokraatia võti.
Muud
Paljud riigid näevad sotsialismi erinevalt. Sotsialistlik Internatsionaal on organisatsioon, mis on pühendunud sotsialistlike ideaalide edendamisele ja on seotud paljude sotsialistlike parteide, eriti sotsiaaldemokraatlike parteidega.
Ajalugu
Walesi mees Robert Owen oli esimene sotsialist. Tema järgijad hakkasid end 1841. aastal sotsialistideks nimetama. Teda peetakse ikka veel Briti ühistegevuse pioneeriks. Ta ütles, et töölised peaksid omama ettevõtteid, kus nad töötavad. Töötajad jagaksid siis kasumit omavahel. Ta rajas Šotimaal New Lanarkis uue näidisvabriku.
Karl Marx on sotsialismi ja kommunismi teooria tuntuim looja. Ta kirjutas raamatu kapitalismi, sotsialismi ja kommunismi kohta, mille pealkiri on "Ühiskonnamajanduse kriitika". Friedrich Engels oli raamatu kaasautor ja maksis suure osa Marxi tööst ja uurimistööst.
19. sajandil ja 20. sajandi alguses moodustati palju sotsialistlikke erakondi. Vasakpoolsed erakonnad on enamasti uuemad kui parempoolsed. []
Seotud leheküljed
