Emo: emotsionaalne hardcore — päritolu, stiil ja areng

Emo: emotsionaalne hardcore — päritolu, stiil ja areng Washingtoni D.C.-st 80ndatest kuni 2000. a emo-popi tulekuni. Ajalugu, võtmežanrid ja mõjukad bändid.

Emo on muusikažanr, mille nimi pärineb väljendist „emotsionaalne hardcore“ (inglise keeles “emotional hardcore” või lühidalt “emo”). Žanr tekkis 1980. aastate keskel, võttes oma vundamendiks hardcore punki ja post-hardcore’i ning lisades sinna tugeva rõhu tundelisele, introspektiivsele ja sageli väga isiklikule lüürikale. 1990ndate keskel hakkas emo ammutama ka indie-rocki elemente: paljud bändid muutusid vähem agressiivseks ja punkilikust stiilist melodilisemate, mõnikord akustiliste laulude suunas. Kui emo jõudis 2000. aastatel laiemalt peavoolu, mõjutasid seda suures osas pop-punk, alternatiivne rokk ja meloodiline hardcore. Emo žanri sünnikohaks nimetatakse sageli Washingtoni, D.C. — eeskätt seetõttu, et üks esimeseid ja tihti viidatud varajasi emo-bände Rites Of Spring tuli just sealt.

Päritolu ja varajane areng

Emo tekkis osalt vastusena hardcore punk’i emotsionaalsele küljele: laulutekstid pöörasid tähelepanu isiklikele tunnetele, suhetele ja haavatavusele, mis oli sel ajal varasemate punk-liikumiste kollektiivsemast ja poliitilisemast sõnumist erinev. 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses laiendasid bändid nagu Rites Of Spring ja Embrace seda kõlapilti, kombineerides agressiivseid kitarridünaamikat ja laialdasi meloodilisi käike intiimsemate, väljaütlevamate tekstidega.

Stiililised tunnused

• Fookus emotsioonidele ja isiklikul lüürikal — teemad nagu südamevalu, sotsiaalne isolatsioon, eneseleidmine ja haavatavus.
• Muusikalised muutused: dünaamilised tõusud ja mõõnad (soft/loud), meloodilised kitarriliinid, mõnikord keerukamad rütmimustrid ja kitarriakordide värvikäigud.
• Vokaal: alates pehme laulu ja kaastundliku kõne-kõlalise esituse kombinatsioonist kuni karjeteni — viimast seostatakse sageli alamžanriga screamo.
• Produktsioon: alguses tihti tagasihoidlik DIY-laadne kõla, 2000. aastatel enamasti puhtam ja raadiosõbralikum produktsioon.

Peamised pärlased ja alamžanrid

Emost on aja jooksul eraldunud ja sinna on sulandunud mitmeid alamžanreid:

• Emo/pop (emos-pop): melodiline, raadiosõbralikum ja tihti pop-punki mõjutustega; 2000. aastate peavoolu üks vorme.
• Screamo: intensiivsem, emotsionaalne hardcore, kus vokaalides kasutatakse sagedamini karjet ja laulu vaheldumist; võimendatud dünaamika ja pingestatud atmosfäär.
• Midwest emo: USA keskläänest pärit alamvoog, iseloomustab keerukamad kitarriarpeeglid, intiimsem lüürika ja paindlik rütm.

Tuntud bändid ja artistid (näited)

• Rites Of Spring, Embrace, Fugazi (varajane emo/post-hardcore liikumine)
• Sunny Day Real Estate, Jawbreaker, Mineral, Cap’n Jazz (1990ndate emissioon, indie-emost tõugatud suunad)
• American Football, Braid (Midwest emo mõjureid)
• Jimmy Eat World, Dashboard Confessional (2000. aastate emo/emo-pop-tähtedest)
• My Chemical Romance, Fall Out Boy, Paramore, Panic! At The Disco (2000ndate peavoolu esindajad)

Kultuur, stiil ja stereotüübid

Emo juurde on kujunenud ka oma visuaalne stiil ja alamkultuur: tumedad või erksavärvilised soengud, tihti pikad või laialt langevad juuksetukad, tugev meigikasutus, kitsad teksad ja kihiline riietus. Selle ümber on tekkinud ka stereotüüpne kuvand kui konfliktse või melanhoolse noortekultuuri kohta — sellised lihtsustatud narratiivid jätavad sageli tähelepanuta žanri muusikalise ja emotsionaalse mitmekesisuse.

Kriitika, vastukajad ja pärand

Emot on saanud nii tugevat imetlust kui ka kriitikat: austajad hindavad ausust ja emotsionaalset avatust, kriitikud aga tihti kõrvetavad liigset melodraamatilisust või peavoolustumist. Siiski on žanr jätnud selge jälje kaasaegsesse rokk- ja popmuusikasse: emo esteetika ja lähenemine mõjutavad jätkuvalt indie-, pop- ja isegi hiphop-sfääri (nt emo-rapi areng). 2010. ja 2020. aastate nostalgia ning uuemad fänniliikumised on samuti toonud tagasi huvi nii varajase kui ka hilisema emo muusika vastu.

Kokkuvõte

Emo ei ole üheselt määratletav vaid ühe kõlaga või üheks ajaperioodiks; see on muusikaline ja kultuuriline liikumine, mis algas hardcore’i juurte juurest, laienes läbi indie- ja alternatiivsete voogude ning jõudis mitmete eri laineallikatena ka peavoolu. Selle tuum on aga jääv: rõhk isiklikul tunnetusel, avatusel ja muusikalisel väljendusel, mis on andnud žanrile püsiva positsiooni kaasaegses muusikamaastikus.

Fashion

Kui emo jõudis peavoolu, muutus see sama tihedalt seotud moega kui muusikastiiliga. Mõiste "emo" on seotud kitsaste teksade, samuti kitsaste T-särkide (tavaliselt lühikeste varrukatega) või dressipluuside kandmisega, mis kannavad sageli emo-bändide nimesid. Emo moega seostuvad ka nööpidega vööd, Converse'i tossud, Vans ja mustad randmepaelad. Samuti jäid emo moodi paksud, sarvekattega prillid. 2000ndate keskel muutusid emo moes veel üheks levinud asjaks silmalainerid ja mustad küüned. Kõige kuulsam osa emo moest on emo soeng. Emo soeng on lamedad, sirged ja tavaliselt sügavmusta värvi juuksed pikkade tukkadega, mis sageli katavad suure osa näost. Seda moodi on kohati iseloomustatud kui moevoolu. Emo moodi on sageli segi aetud ka gooti moe ja stseeni moega.

Kuna emo sai tuntuks subkultuurina, nimetati inimesi, kes nii emo moes riietusid kui ka seostasid end emo muusikastiiliga, "emo kids" või "emos".

Emo poiss ja emo tüdruk.

Küsimused ja vastused

K: Mis on emomuusika?

K: Millal see stiil esimest korda tekkis?

K: Kuidas ühendas emo 1990ndate keskel indie-rocki elemente?

K: Kuidas on emo alates 2000. aastast teiste žanrite poolt kujundatud?

K: Kus väidetakse, et emo on sündinud?

K: Millised on varaste emo-bändide iseloomulikud tunnused?

Otsing