Claude Debussy

Life

Claude Debussy lapsepõlv ei olnud lihtne. Tema isa oli rändkaupmees ja ema töötas õmblejana. Noorena õppis ta klaverimängu ja 11-aastaselt võeti ta Pariisi konservatooriumi. Mõnda aega tundus, et temast saab kontsertpianist, kuid ta ei sooritanud eksamit piisavalt hästi. Pärast tähtsa auhinna, Prix de Rome võitmist läks ta kaheks aastaks Rooma, kuid see ei meeldinud talle. Ta külastas Bayreuthi aastal 1888 ja 1889 et kuulata Wagneri oopereid, kuid need ei meeldinud talle. Ta eelistas selliseid helisid nagu jaapani gamelan, mida ta kuulis Pariisis maailmanäitusel.

Veebilehel 1899 abiellus ta noore naisega nimega Rosalie Texier. Ta sai tööd ajakirja La revue blanche muusikakriitikuna. Ta kirjutas oma ooperi "Pélleas ja Mélisande", mida esitati Opéra-Comique'is. See oli äärmiselt edukas ja seda mängiti seal järgmise kümne aasta jooksul 100 korda. Ta kirjutas põnevat muusikat orkestrile: Fêtes galantes ja teose "La Mer" ("Meri"), mille kallal ta töötas Inglismaa lõunarannikul Brightonis viibides. See on üks põnevamaid muusikateoseid merest.

Debussy oli hakanud väga kuulsaks saama. Tema isiklik elu muutus. Ta jättis oma naise, sest oli armunud Emma Bardac'i, kes oli amatöörlauljatar, kellele Gabriel Fauré oli kirjutanud laulutsükli "La Bonne Chanson". Tema abikaasa oli pankur. Ta ostis endale korteri ja Debussy elas seal koos temaga oma elu lõpuni. Neil oli tütar Chou-Chou, kes sündis aastal 1905. Nad abiellusid 1908. aastal.

Debussy järgmine orkestriteos kandis pealkirja "Images". Ta alustas klaveriprelüüdide kompositsiooni kirjutamist. Järgnesid teised teosed: Khamma, Le martyre de St Sébastian ja ballett Jeux, mis lavastati aastal 1913 Djagilevi trupi poolt. Inimesed unustasid selle teose peagi, sest vaid kaks nädalat hiljem tõi sama balletitrupp lavale Stravinski "Kevadriituse", mis põhjustas mässu.

Selleks ajaks oli Debussy haigestunud jämesoolevähki. Tema Londoni visiit 1914. aastal oli tema viimane reis teise riiki. Ta kirjutas veel klaveriteoseid: komplekti "Étude" ja klaveriduo "En blanc et noir" ("Valge ja must"). Ta kavatses kirjutada kuus sonaati, igaühele erinevale pillirühmale, kuid kirjutas neist vaid kolm: ühe tšellole ja klaverile, ühe flöödile, vioolale ja harfile ning ühe viiulile ja klaverile. Sonaat viiulile ja klaverile (1917) oli viimane teos, mida ta avalikult esitas (ta mängis klaveripartiid). Ta suri 1918. aastal jämesoolevähki.

Tema muusika

Saint-Saëns näiteks ei mõistnud, kuidas muusikalised ideed sujuvalt üksteise sisse voolavad. Ta oli alati Debussy vaenlane.

Debussy klaverimuusika on väga mitmekesine. Osa sellest on väga raskesti mängitav, näiteks Etüüdid ja sellised palad nagu "L'isle joyeuse" (Õnnelik saar). Teised kogumikud on palju lihtsamad, nt Suite bergamasque, mis sisaldab väga populaarset pala nimega Clair de lune (Kuuvalgus). Ta kirjutas kaks prelüüdiraamatut. Igal teosel on pealkiri, kuid pealkirjad on trükitud iga teose lõppu, justkui tahaks ta, et kuulaja teaks alles pärast seda, millest on juttu.

Debussy kirjutas suurepäraselt hääle jaoks, muutes muusika just sobivaks prantsuse keele rütmile. Seda võib kuulda tema lauludes ja ooperis. Kasutades sageli üsna lihtsaid meloodiaid ja harmooniaid, loob ta erilise unenäomaailma, mis võib olla väga võimas. Ta kasutab sageli tervetoonilist skaalat ja pentatoonilist skaalat, mis annavad muusikale uduse tunde, sest see ei tundu olevat selgelt ühes kindlas võtmes. Talle meeldis kasutada ebatavalisi akorde lihtsalt nende endi pärast, mitte selleks, et need viiksid mingisse kindlasse võtmesse. Ta kasutas ka vanu skaalasid, mida tuntakse kirikumoodidena.

Debussy muusika avaldas suurt mõju paljudele 20. sajandi heliloojatele. Cage, Messiaen, Boulez ja Stockhausen õppisid kõik tema muusikat kuulates.