Chanson on prantsuse keeles "laul". Sõna kasutatakse muusikas sageli mistahes prantsusekeelse laulu tähistamiseks, kuid tavakeeles ja muusikateaduses viitab see eriti lauludele, mille tekstid on pandud muusikasse kas keskaja, renessansi või hilisemate prantsuse klassikaliste heliloojate poolt.

Väga sageli seostatakse "chansons" just prantsuse lauludega, mida esitati hiliskeskajal ja renessansiajal. Tol ajal olid selles repertuaaris nii rahvalaulule lähedased tööd kui ka kõrgkultuuri tekste kasutavad loomingulised vormid. Inimesi, kes neid chansons'id esitasid või kogusid, kutsuti sageli "chansonnier'ideks" — see termin tähistas nii lauljat ennast kui ka laulukogumikku (chansonnier, käsikiri või koopia).

Ajaloost ja arengust

Chanson’i ajalugu ulatub keskajast: algselt olid paljud prantsuskeelsed laulud monoodilised (ühehäälised) ja seotud trubaduuride või trouvère’idega, hiljem arenenud polüfooniliseks mitmehäälseks helitööks. Renessansi ajal muutusid chansonid keerukamaks: mängu tulid erinevad häälejaotused (kahe-, kolme- ja eriti neljahäälne kirjutus) ning sel ajal tekkis ka tugev praktiline suundumus tekstide selgele sõnastusele ja harmoonilisele sidususele.

Vormid ja stiilid

  • Formes fixes — keskaegsed ja vararenaissance’i chansoni tüüpilised vormid olid ballaad (ballaad), rondeau ja virelai. Need «fikseeritud vormid» kombineerisid kindla värsistruktuuri ja korduvaid refrääne.
  • Polüfoonilised chansonid — renessansis olid chansonid tihti kahe-, kolme- või neljahäälse tekstuuriga; kolmehäälsus oli levinud varasemates näidetes, 16. sajandil (16. sajandil) aga muutus neljahäälne kirjutus tavalisemaks.
  • Mahhalaulik ja ilmalik repertuaar — teemadeks olid armastus, ilmalik iroonia, loodus ja poliitilised või sotsiaalsed satiirilised motiivid. Mõned heliloojad seadsid muusikasse populaarset rahvapoeesiat või laialt levinud tekste.

Esituspraktika ja instrumendid

Chanson’e esitati nii vokaalselt kui ka instrumentaalselt saates. Mõnikord laulis inimene ainult häälega, tihti mindi kaasa pillidega (lüüt, viiulilaadsed keelpillid, flöötid ja muud tollased instrumentaalsed saatjad). Renessansi varasemates väljendustes võidi osa häältest mängida instrumendiga ning tsiteeriti populaarseid meloodiaid instrumentaalselt.

Tuntud heliloojad ja allikad

Renessansi chanson’idega on seotud mitmed tuntud heliloojad, kelle looming levis laialdaselt: näiteks Clément Janequin ja Claudin de Sermisy (Prantsuse 16. sajandi chanson’i koolkond), samuti rahvusvaheliselt mõjukad autorid nagu Josquin des Prez. Allikaks on säilinud laulude kogumikud ehk chansonnier’id — käsikirjalised või trükitud kogud, mis annavad väärtusliku info nii repertuaari kui ka esituspraktika kohta.

Tänapäevane tähendus

Kaasaegne “chanson” tähendab sageli prantsuskeelset laulu laiemalt ja on omandanud ka rahvakultuuri ning popmuusika värvingu — 20. sajandil ja hiljem on tuntuks saanud artistid, kes kirjutavad ja esitavad prantsuskeelseid laule (nt Edith Piaf, Georges Brassens, Jacques Brel, Serge Gainsbourg jt), ning kus lyricism, ühiskondlik kommentaar ja esituskunst on olulisel kohal. Muusikateaduses eristatakse ka mõisteid nagu “mélodie” (prantsuse kunstilaul, sarnaselt saksa Liedile) ja chant/folk, ent igapäevases kõnepruugis kasutatakse sõna chanson väga laialt.

Kokkuvõte

Chanson on mitmekihiline mõiste: see tähendab nii ajaloos olulisi keskaja ja renessansi polüfoonilisi laule kui ka kaasaegseid prantsuskeelseid pop- ja kunstilaulusid. Tegemist on vormi ja teksti ühendusega, kus tähtis on selge sõnarõhk, meloodiline atraktiivsus ja sageli ka esituslik väljenduslikkus.