Chanson — prantsuse laulude ajalugu, vormid ja tähendus
Avasta chansonide lummav ajalugu, vormid (ballaad, rondeau, virelai) ja tähendus — prantsuse laulude areng keskajast renessansini ja nende esituspraktikad.
Chanson on prantsuse keeles "laul". Sõna kasutatakse muusikas sageli mistahes prantsusekeelse laulu tähistamiseks, kuid tavakeeles ja muusikateaduses viitab see eriti lauludele, mille tekstid on pandud muusikasse kas keskaja, renessansi või hilisemate prantsuse klassikaliste heliloojate poolt.
Väga sageli seostatakse "chansons" just prantsuse lauludega, mida esitati hiliskeskajal ja renessansiajal. Tol ajal olid selles repertuaaris nii rahvalaulule lähedased tööd kui ka kõrgkultuuri tekste kasutavad loomingulised vormid. Inimesi, kes neid chansons'id esitasid või kogusid, kutsuti sageli "chansonnier'ideks" — see termin tähistas nii lauljat ennast kui ka laulukogumikku (chansonnier, käsikiri või koopia).
Ajaloost ja arengust
Chanson’i ajalugu ulatub keskajast: algselt olid paljud prantsuskeelsed laulud monoodilised (ühehäälised) ja seotud trubaduuride või trouvère’idega, hiljem arenenud polüfooniliseks mitmehäälseks helitööks. Renessansi ajal muutusid chansonid keerukamaks: mängu tulid erinevad häälejaotused (kahe-, kolme- ja eriti neljahäälne kirjutus) ning sel ajal tekkis ka tugev praktiline suundumus tekstide selgele sõnastusele ja harmoonilisele sidususele.
Vormid ja stiilid
- Formes fixes — keskaegsed ja vararenaissance’i chansoni tüüpilised vormid olid ballaad (ballaad), rondeau ja virelai. Need «fikseeritud vormid» kombineerisid kindla värsistruktuuri ja korduvaid refrääne.
- Polüfoonilised chansonid — renessansis olid chansonid tihti kahe-, kolme- või neljahäälse tekstuuriga; kolmehäälsus oli levinud varasemates näidetes, 16. sajandil (16. sajandil) aga muutus neljahäälne kirjutus tavalisemaks.
- Mahhalaulik ja ilmalik repertuaar — teemadeks olid armastus, ilmalik iroonia, loodus ja poliitilised või sotsiaalsed satiirilised motiivid. Mõned heliloojad seadsid muusikasse populaarset rahvapoeesiat või laialt levinud tekste.
Esituspraktika ja instrumendid
Chanson’e esitati nii vokaalselt kui ka instrumentaalselt saates. Mõnikord laulis inimene ainult häälega, tihti mindi kaasa pillidega (lüüt, viiulilaadsed keelpillid, flöötid ja muud tollased instrumentaalsed saatjad). Renessansi varasemates väljendustes võidi osa häältest mängida instrumendiga ning tsiteeriti populaarseid meloodiaid instrumentaalselt.
Tuntud heliloojad ja allikad
Renessansi chanson’idega on seotud mitmed tuntud heliloojad, kelle looming levis laialdaselt: näiteks Clément Janequin ja Claudin de Sermisy (Prantsuse 16. sajandi chanson’i koolkond), samuti rahvusvaheliselt mõjukad autorid nagu Josquin des Prez. Allikaks on säilinud laulude kogumikud ehk chansonnier’id — käsikirjalised või trükitud kogud, mis annavad väärtusliku info nii repertuaari kui ka esituspraktika kohta.
Tänapäevane tähendus
Kaasaegne “chanson” tähendab sageli prantsuskeelset laulu laiemalt ja on omandanud ka rahvakultuuri ning popmuusika värvingu — 20. sajandil ja hiljem on tuntuks saanud artistid, kes kirjutavad ja esitavad prantsuskeelseid laule (nt Edith Piaf, Georges Brassens, Jacques Brel, Serge Gainsbourg jt), ning kus lyricism, ühiskondlik kommentaar ja esituskunst on olulisel kohal. Muusikateaduses eristatakse ka mõisteid nagu “mélodie” (prantsuse kunstilaul, sarnaselt saksa Liedile) ja chant/folk, ent igapäevases kõnepruugis kasutatakse sõna chanson väga laialt.
Kokkuvõte
Chanson on mitmekihiline mõiste: see tähendab nii ajaloos olulisi keskaja ja renessansi polüfoonilisi laule kui ka kaasaegseid prantsuskeelseid pop- ja kunstilaulusid. Tegemist on vormi ja teksti ühendusega, kus tähtis on selge sõnarõhk, meloodiline atraktiivsus ja sageli ka esituslik väljenduslikkus.
Varased šansoonid
Esimene oluline šansoonide helilooja oli keskaegne helilooja Guillaume de Machaut. Renessansiajal kirjutasid Guillaume Dufay ja Gilles Binchois palju lihtsaid šansoone. Hiljem kirjutasid Johannes Ockeghem ja Josquin des Prez šansoone, milles oli palju imitatsiooni häälte vahel. Clément Janequin kirjutas rohkem lihtsaid, homofoonilisi šansoone. Ta töötas Pariisi ümbruses. Hilisemad heliloojad, nagu Orlando de Lassus, olid mõjutatud itaalia madrigaalist. Seda muusikastiili hakati kasutama ka pillimuusikas.
Esimene liikuva kirjaga trükitud nootide raamat oli "Harmonice Musices Odhecaton", mis sisaldas 96 šansooni paljudelt heliloojatelt ja mis avaldati Veneetsias 1501. aastal.
Hilisemad šansoonid
16. sajandil hakati prantsuse laule komponeerima luuti või klahvpillide saatel. 19. sajandil kirjutasid paljud heliloojad laule klaverisaatega. Neid šansoone nimetati sageli meloodiateks.
Populaarne Chanson
Tänapäeval viitab "šanson" Prantsusmaal sageli populaarsemate lauljate, nagu Georges Brassens, Jacques Brel, Édith Piaf, Camille, Olivia Ruiz, loomingule. Jacques Breli prantsuse šansoonid on tõlkinud ja inglise keelde tõlkinud West Michigani ülikooli professor Arnold Johnston. Breli, Brassensi, Barbara, Bécaud', Ferrat', Aznavouri, Trenet et Ferré enam kui 100 šansooni on tõlgitud ja tõlgitud saksa keelde duo Stéphane & Didier poolt (vt www.deutsche-chanson-texte.de).
Seotud leheküljed
- Mélodie
Küsimused ja vastused
K: Mida tähendab prantsuse keeles sõna "chanson"?
V: "Chanson" tähendab prantsuse keeles "laulu".
K: Kuidas kasutatakse sõna "chanson" sageli muusikas?
V: Sõna "chanson" kasutatakse muusikas sageli igasuguse prantsuse sõnadega laulu kohta.
K: Millal kasutatakse sõna "chanson" sagedamini?
V: Sõna "šanson" kasutatakse sagedamini, kui räägitakse prantsuse tekstiga lauludest, mida prantsuse klassikalised heliloojad on muusikasse pannud.
K: Mille kohta kasutatakse tavaliselt sõna "chanson"?
V: "Chansonid" viitavad tavaliselt prantsuse lauludele, mida lauldi hiliskeskajal ja renessansiajal.
K: Kuidas kutsuti inimesi, kes neid šansoone laulsid?
V: Inimesi, kes neid šansoneid laulsid, kutsuti "chansonnier'deks".
K: Millised olid mõned šansoni vormid?
V: Mõned šansoonide vormid olid ballade, rondeau ja virelai.
K: Milline oli šansoonide varaseim vorm ja mitu häält oli neis tavaliselt?
V: Kõige varasemad šansoonid olid kahe-, kolme- või neljahäälsed, kusjuures paljud neist olid kolmehäälsed.
Otsige