Jacques Brel (8. aprill 1929 – 9. oktoober 1978) oli Belgia laulja-laulukirjutaja, keda peetakse üheks kaasaegse šansooni suurkujuks. Kuigi enamik tema esitustest ja salvestustest on prantsuse keeles, on Brel avaldanud suurt mõju ka ingliskeelsetele laulukirjutajatele ja esitajatele — tema loomingust on ammutanud inspiratsiooni muusikud nagu David Bowie, LeonardCohen ja Rod McKuen.
Brel sündis 1929. aastal Brüsselis ja tekkis muusikaline huvi varases nooruses. Tema karjäär algas 1950. aastatel cabaret’-de ja väiksemate klubide lavadel, kust ta kiiresti tõusis rahvusvahelisse tähelepanu. Tema esinemised erinesid teistest — neile olid iseloomulikud poeetilised, tihti väga emotsionaalsed ja teatraalsed tõlgendused, intensiivne kehakeel ning pingeline lähenemine laulukõnele, mis muutsid iga etteaste peaaegu näidendiks.
Jacques Breli loomingut iseloomustavad tugevad meloodiad, dramaatiline tekst ja sotsiaalne ning eksistentsiaalne temaatika. Tema tuntumate ja enimlevinud laulude hulka kuuluvad:
- Ne me quitte pas
- Amsterdam
- La chanson des vieux amants
- Les Bourgeois
- La valse à mille temps
- Le moribond (millesest tõlgendati inglise keeles laialt tuntud "Seasons in the Sun")
- Ces gens-là
Tema laule on tõlgitud ja salvestatud paljudes keeltes; ingliskeelseid tõlkeid on lindistanud arvukad riiklikult ja rahvusvaheliselt tuntud artistid. Originaaltekstis mainitud Ameerika interpreetide hulka kuuluvad näiteks Ray Charles, Judy Collins, John Denver, Kingston Trio, Nina Simone, Frank Sinatra, Scott Walker ja Andy Williams. Nende salvestused aitasid Breli loomingul jõuda laiema publikuni väljaspool prantsuskeelset maailma.
Brel oli lisaks lauljale ka edukas näitleja ja režissöör: ta mängis kümnes filmis ning lavastas kaks linateost. Tema film Le Far West kandideeris 1973. aastal Cannes'i filmifestivalil kuldse palmi kandidaadiks, mis kinnitas tema rahvusvahelist kultuurilist haaret ja mitmekülgsust kunstnikuna.
Tema koostöö pianisti- ja orkestreerijatega, nagu näiteks François Rauber ja Gérard Jouannest (püsivad kaaslased paljudel esinemistel ja salvestustel), oli oluline osa Breli isikupärasest kõlapildist. Nende arranžeeringud ja muusikaline dialoog aitasid esile tuua Breli poeetilisi ja emotsionaalseid palge.
1960. ja 1970. aastatel suundus Brel osaliselt ka filmi- ja produtseerimistöödele ning vähendas kontserttegevust. Tema hilisem elu oli varjutatud terviseprobleemidega: Brel suri 9. oktoobril 1978 kopsuvähki. Kogu elus ja surmajärgsel populaarsusel on olnud püsiv mõju – tema plaatide kogumüük ületab 25 miljonit eksemplari ja teda on nimetatud Belgia kõigi aegade kolmandaks enim müüdud plaadiartistiks.
Pärandina on Jacques Breli looming jätkuvalt elav: tema laulud on püsiv osa šansooni kanonist, neid esitavad ja tõlgivad uuesti põlvkonnad lauljaid ning tema mõju kajab edasi nii teatri-, filmi- kui ka laiemas populaarmuusika kontekstis. Breli loomingut meenutatakse ja austatakse arvukatel tribüütkontsertidel, ümberkojastustel ja teaduslikes ülevaadetes, mis kinnitavad tema positsiooni 20. sajandi olulisemate prantsuskeelsete lauljate hulgas.